Õhukaitse ja õhusaaste (0)

Õhusaastus ehk õhu saastumine  on inimestele ja/või teistele organismidele kahjulike looduslike ja inimtekkeliste ainete jõudmineõhukeskkonda. Tahtlikult õhku lastud kahjulike ainete puhul räägitakse õhu saastamisest.
Õhusaaste moodustavad looduslikud ja inimtekkelised  atmosfääris olevad gaasilised,  tahked  ja vedelad osakesed, mis mõjutavad negatiivselt atmosfääri omadusi. Saastatud  õhk võib mõjuda halvasti inimeste või teiste organismide tervisele ja heaolule, aga õhusaasteks nimetatakse ka õhus levivat halba lõhna või atmosfääri läbipaistvust vähendavaid komponente, mis ei pruugi olla tervisele ohtlikud.
Õhusaaste pärineb peamiselt maapinna lähedalt. Õhusaaste allikad jaotatakse kaheks: looduslikud ja inimtekkelised. Looduslikeks saasteallikaiks võivad muu hulgas olla  vulkaanid  ja metsapõlengud. Inimtekkeline saaste tekib näiteks soojuselektrijaamades jakeemiatööstuses.
Õhusaaste mõju ulatus
• Globaalne mõju
– Kasvuhoonefekti suurenemine
– Osoonikihi lagunemine
• Regionaalne mõju
– Keskkonna hapestumine
– Troposfääri osoon
• Lokaalne mõju

• Välisõhu kvaliteedi langus
  

Võimalusi õhusaaste ja selle mõjude
vähendamiseks
• Parem linnaplaneerimine
– Vähendada autode hulka kesklinnas
– Soodustada ühistransporti ja kergliiklust
• Väldi aktiivseid tegevusi suure saastatusega
piirkonnas
• Ole teadlik väga kõrge saastetasemega päevadest
Kodanlik õhukaitse (KÕ) oli 1936. aastal  Konstantin Pätsi poolt asutatud organisatsioon , mille eesmärk oli tsiviilelanikkonna kaitse õhurünnakute vastu mõeldava tulevikusõja korral.
Eesti Vabariik oma geograafilise asendi ja territooriumi väikese sügavuse tõttu võib sõja korral ootamatult sattuda vaenlase õhukallaletungide ohtu. Õhurünnakute kahjude vältimiseks ja kõrvaldamiseks ei jätku üksi sõjaväe- ja politseijõududest, vaid siin on tarvilik kogu elanikkonna kaasabi, et ühiseil pingutusil tõkestada kahjude levikut. Seepärast on tarvis varakult organiseerida ja ette valmistada kodanikke õhukaitse-tegevusele ja teostada korraldustöid, milleta kodanlik õhukaitse pole mõeldav. (Kodanliku Õhukaitse (KÕ) üldkava § 1, RT 1938, 54, 508.)
Kodanliku õhukaitse ülesanded olid:
1) valmistada ette kodanikke enesekaitseks õhuohu vastu;
2) hoida alal korda õhukallaletungide korral;
3) organiseerida õhualarmi, moondamist, gaasiluuret, gaasikaitset ja aerobakterioloogilist kaitset;
4) korraldada sanitaarala ning esma- ja arstiabi andmist õhurünnakutest kannatanud kodanikkudele;
5) korraldada õhurünnakute tagajärjel tekkinud kahjutulede kustutamist, gaasistatud kohtade degaseerimist, rikutud veevärgi, valgustus - ja sidevõrgu kordaseadmist, liiklemisummistuste ja teiste üldiste kahjude kõrvaldamist;
6) valmistada ette ja korraldada kodanikkude evakuatsiooni paigus, kus see õhuohu tõttu tarvilik.
Kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja oli  Rudolf Vaharo.
Eesti territoorium jagunes KÕ ringkondadeks, mis vastasid samanimeliste prefektuuride piirkondadele; ringkonna juhiks oli prefekt . Valga ringkond koosnes ainult Valgamaast ja seda juhtis Valga politseijaoskonna komissar . KÕ ringkonnad jagunesid jaoskondadeks, mida juhtis kohaliku politseijaoskonna komissar. Jaoskonnad jagunesid rajoonideks.
KÕ teenistus jagunes kohustuslikuks ja vabatahtlikuks. Kodanliku õhukaitse kohustus kestis 15.–60. eluaastani. Vabatahtlik KÕ toimus Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse Liidu (VKÕL) kaudu, mis asutati 28. veebruaril 1938.
Kodanliku õhukaitse ajakiri oli Õhu- ja Gaasikaitse.
Õhukaitse rahuaegne koosseis kehtestati 21. maist 1939.
1. ja 2. lennuväedivisjon (Rakvere ja Tartu): staap , 2 salka, tehnika-, majandus-, sanitaarjaoskond ja divisjonikomando, kokku vastavalt 96 ja 103 meest
3. lennuväedivisjon (Tallinn): staap, tehnikajaoskond, divisjonikomando, kolm tavalist salka, IV ( treening ) salk, kokku 111 meest.
Lennukool: staap, maapealse väljaõppe jaoskond , lennuväljaõppe jaoskond, kokku 54 meest.
Lennuväe baas: staap, majandus-, tehnika-, kontroll- ja sanitaarjaoskond, aviotehas, baasi kompanii ja areodroomid, kokku 197 meest.
Õhukaitse Suurtükiväegrupp Tallinnas Kalamajas
Kuni 1939. aastani tegutses Üksik Merelennusalk.
Õhukaitse ülem oli  Richard Tomberg.

• Viini 1985. a. konventsioon osoonikihi kaitsest ja Montreali 1987. a. protokoll osoonikihti lõhkuvatest ainetest Konventsioon on edasisele konkreetsemale koostle alust loov raamkonventsioon, mille põhieesmärk on riikidevahelise vabatahtlikkusel põhineva koostöö arendamine osoonikihi kaitsmiseks inimtegevusest põhjustatud muutuste eest.
  

Koostöö põhisuunad on:

• teaduslik uurimine ja seire;
  
• seadusandlik, teaduslik ja tehniline koost ;
  
• informatsiooni vahetamine jne.
  

Montreali protokolli põhieesmärk on riikidevaheline koostöö vähendamaks osoonikihti kahjustavate ainete heitmeid välisõhku ning lõppeesmärk nende kasutamisest loobumine. Protokollile alla kirjutanud riigid (majandusorganisatsioonid) kohustuvad lpetama protokolli lisades A, B ja C (II rhm) toodud CFC-ainete tootmise ja kasutamise 1. jaanuariks 1996. a. Arengumaadele kehtivad vähem karmid piirangud. Teatud piirangud on kehtestatud ka CFC-ainete ekspordile ja impordile .
3.2. Õhukaitse alal on Eesti sõlminud ühe konkreetsete kohustustega kokkuleppe:

• Eesti Vabariigi Valitsuse ja Soome Vabariigi Valitsuse vaheline õhukaitsealase koostöö 1993. a. leping sätestab põhieesmärgina õhusaasteainete levi vähendamise ja saasteainete kriitiliste koormuste ületamise piiramise Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi territooriumil. Selle saavutamiseks nõustuvad pooled artiklis 2 järgmiste põhikohustustega.
  

1. Pooled vähendavad väävli aastast emissiooni õhku oma territooriumil vähemalt 50% võrra hiljemalt 1997. aasta lõpuks. Vähendamise algtasemena kasutatakse 1980. aasta emissiooni.
2. Pooled piiravad lämmastikoksiidide emissiooni vähemalt nii, et need pärast 31. detsembrit 1994. aastal ei ületaks 1987. aasta taset. 
3. Poolte pädevad ametivõimud selgitavad võimalusi väävli- ja lämmastikuühendite emissiooni täiendavaks vähendamiseks. 1994. aasta lõpuks koostavad pooled oma tegevuskava väävliemissiooni vähendamiseks vähemalt 80% võrra 2005. aastaks ja lämmastikuühendite emissiooni täiendavaks vähendamiseks. 
4. Pooled vähendavad raskmetallide heitmeid, rakendades parimat kättesaadavat tehnoloogiat ja tehes seda keskkonna seisukohalt kõige paremini.
Riigisiseste meetmetena leppe täitmiseks on artiklis 4 toodud järgmised kohustused.
1. Eesti pool suurendab maagaasi kasutamist kütusena, vähendab väävlisisaldusega kütuste kasutamist, tõhustab Balti ja Eesti elektrijaamas vääveldioksiidi emissiooni vähendamist, rekonstrueerib elektrijaamade küttetehnoloogiat lämmastikoksiidide emissiooni vähendamiseks ja tõhustab heitgaaside puhastamist.
3. Mõlemad pooled vähendavad liiklusest tulenevat õhusaastet nii liikluspoliitiliste meetmete abil kui ka sõiduautodel pliivaba bensiini ja katalüsaatorite kasutamist järjepidevalt laiendades.
Artiklis 4 (tööstus ja energia tootmine).
1. Pooled hoolitsevad selle eest, et uute tööstusettevõtete loomisel rakendatakse parimat kasutusel olevat tehnoloogiat ja parimat keskkonnakasutuse praktikat.
2. Pooled astuvad samme tööstusettevõtete fosfor- ja lämmastik ühendite ning raskmetallide ja õlide ning teiste Läänemere keskkonnakaitsekomisjoni (edaspidi Helsingi Komisjoni) soovitustes määratletud vett reostavate ainete vähendamiseks väljalaskudes, moderniseerides ettevõtete tootmisprotsesse ja parandades reovee puhastusastet. Eesmärgiks oli reostuskoormuse vähendamine 1996. aastaks keskmiselt 50% võrreldes 1987. aastaga.
3. Pooled püüavad intensiivistada asumite reoveepuhastusseadmetesse juhitavate tööstusreovee eelpuhastust.
4. Poolte pädevad ametivõimud selgitavad välja sellised vanade tööstusettevõtete tootmisalased ja reovee puhastamist puudutavad muudatused ja lepivad kokku projektid, mille elluviimisega kahjulike ühendite ja toitainete reostuskoormus vees väheneks aastaks 2005 oluliselt võrreldes 1995. aastaga.