Arenguülesanded (0)

Vanuseastmete põhilised arenguülesanded
 
Imikuiga (0-1a).
3-4 nädalasi lapsi nimetatakse ka vastsündinuteks (vastsündinuiga). Esimese eluaastaga harjub väike, õrn ja abitu imik välismaailmaga ning saab esimese kogemuse: kui lapse ümber olev maailm on hea ja sõbralik tema vastu, siis õpib väike imik seda maailma ka usaldama. Nii sõltub väikese lapse esimese eluaasta areng sellest, millised on tema ümber olevad inimesed, eelkõige tema vanemad käituvad. Vanematega suheldes õpib laps ka mõistma inimkõnet ning saab julgust õppida tundma ümbritsevat maailma. Esimesel eluaastal on imiku kasv ja vaimne areng kiire.
Maimikuiga (1-3a).
Ka maimikueas on lapse kasv ja vaimne areng kiire, aga aeglasem kui imikueas . Sellel perioodil hakkab laps rääkima, hakkab vabalt liikuma (käima, jooksma , ronima jne). Peale selle õpib ta iseseisvalt sööma ja omandab mitmesuguseid norme ja hoiakuid, mis mõjutavad lapse edaspidist elu. Maimikuna õpib laps iseseisvust, tahab ise riidesse panna, tahab ise otsustada jne.  – tahab olla sõltumatu.
Koolieelikuiga (4-6/7a).
Lapse maailm laieneb . Ta kogub endale teadmisi ning saab sõpru väljaspool perekonda. Ajapikku saab ta aru, mis on hea, mis halb, mis lubatud, mis mitte. Arenevad fantaasia , iseloom ja tahe . Kui koolieelikuiga pakub lapsele võimaluse ise tegutseda, oma jõudu proovida ja initsiatiivi ilmutada, siis ootab ta põnevusega kooli ning on õpihimuline. Hästiarenenud laps tunneb kooliteed alustades, et maailm on üks tore koht elamiseks ja uurimiseks.
Kainikuiga (6/7-11/12).
Kainikuiga ehk noorem kooliiga. Kainik alustab oma kooliteed, süstemaatilist õppimist koos kõigi sellest kaasnevate kohustustega. Ta õpib kirjutamist, lugemist ja arvutamist. Sellises vanuses on laps aktiivne ja asjalik . Sõbrad ja tuttavad muutuvad tema elus väga tähtsaks. Esimesel kooliaastal omandab tavaliselt erilise autoriteedi õpetaja, seejärel liitutakse kaaslastega juba püsivama koosseisuga rühmadeks ehk kampadeks. Laps, kellel ei õnnestu endale kampa leida, on üldjuhul väga õnnetu. Kui kainik oma igapäevaseid kohustusi täidab, on ta valmis jõudma ka järgnevatesse arenguperioodidesse.
Mürsikuiga (11/12-15/16).
Mürsiku- ehk murdeiga peetakse õnneliku lapsepõlve lõpuks. Mürsikueas toimub kõige rohkem muutusi, siis arenevad välja sootunnused, kasv on kiire. Laps muutub iseseisvamaks ning ühel päeval avastab, et ta vanemad polegi täiuslikud, et ta elus on probleeme, mida on võimatu lahendada, et ta tulevik on täiesti ebaselge ... ja et ta polegi enam laps! Muutuvad suhted ema ja isaga, kelle autoriteet proovile pannakse. Muutuvad suhted ka eakaaslastega – mõned senised sõprussuhted lagunevad, tekivad uued, sõpru valitakse hoolega. Areneb eneseteadvus ja enese maksmapaneku tung. Murdeiga on sisemiste ja välimiste vastuolude ja konfliktide periood.
Noorukiiga (15/16-20/22a).
Mürsiku- ja noorukiea piir pole väga selge, vahel nähakse neid kahte perioodi ühe tervikuna , mida nimetatakse adolestentsiks või lihtsalt teismeeaks. Mürsikueaga võrreldes on see periood rahulikum ja tasakaalukam . Tundmused muutuvad püsivamaks ja sügavamaks. Sel perioodil langetatakse tähtsaid otsuseid edaspidiseks eluks. Nooruk õpib käituma, tundma nagu mees/naine. Huvi kasvab maailmavaateliste, filosoofiliste probleemide vastu. Noorukil tuleb otsustada, missuguse rahvuse ja/või missuguse sotsiaalse rühma väärtused ja normid talle sobivad ning millised vastu võtta, kellega end samastada, kellega mitte. Noorukiea lõpuks peaks nooruk olema omandanud suhtelise iseseisvuse.
Varane küpsusiga (20/22-35a).
Noor täiskasvanu alustab iseseisvat tööelu, kohaneb sellega ja valib põhisuuna edaspidiseks. Jätkub teadmiste omandamine, kuid nüüd juba täiendõppena. Võimed ulatuvad maksimumini, inimene loob karjääri ja järeltulevat põlve. Õpitakse hoidma ja tekitama lähisuhteid, väljendama intiimsust ja olema solidaarne enda poolt valitud grupis . Kui seda ei suudeta saavutada, tuntakse üksindust ja rahulolematust. Tavaliselt astub vanematekodu kõrvale ja asemele oma perekond, mis asutatakse kõige sagedamini just sellel perioodil. Paljud noored täiskasvanud abielluvad ja pühendavad nüüdsest oma elu laste kasvatamisele. Varane küpsusiga on see periood, mille käigus pannakse paika elu sisu, stiil ja karjäär.
Hiline küpsusiga (35-55/60a).
Küps täiskasvanu on võimeline produktiivseks ja loominguliseks tegevuseks. Inimesele muutub tähtsamaks töö, sest lapsed kasvavad, muutuvad iseseisvaks ning lahkuvad kodust. Kui töö pakub rahuldust ja vastab huvidele, siis jõutakse just siis selles perioodis tipptulemuseni. Ebaõnnestumine võib viia endasse tõmbumiseni. Selles vanuses võib tekkida ka nn. keskea kriis: see on tõusu katkemise, oma võimaluste piiratuse tajumisest tulenev kriis. Varases küpsuseas tehakse veel plaane karjääri rajamiseks, hakata saama suuremat palka ja tunnustust... Kui inimene avastab oma saamatuse ja ebaõnne, võib see tekitada tunde, et plaanide tegemiseks on juba hilja . Kehalised ja vaimsed võimed kahanevad, mida vähem võimeid kasutatakse, seda kiiremini need kaovad. Elatakse läbi kaotusi. Tuleb õppida leppima vanemate vananemise, haiguste ja surmaga.
Elatanuiga (55/60-75a).
Jõud hakkab kahanema . Õppimisvõime väheneb, mälu nõrgeneb, meeled nürinevad. Sellel eluperioodil tuleb loobuda tööst ja harjumispärastest elukorraldustest. Tänapäeval on tulnud siiski kasutusele mõiste “kolmas vanus” – keskea järgne periood. See periood tuleb läbi elada ilma lasteta , tööind juba vähenenud ja sageli ollakse juba tööst loobunud , sest põhiline on juba saavutatud. Kui tervist ja raha on, võib elusügist nautida, reisida, pühenduda hobidele. Võib tekkida ka tunne, et elu on liiga lühike ning kõike ei jõutud saavutada – elu on elatud asjatult. Eakaaslaste ja sõprade arv väheneb, tuleb harjuda üksindusega.
Vanuriiga (75-90a) ja pikaealisus (üle 90a).
Suhtlemisvõimalusi on vähe, üksindust on palju. On selliseid inimesi, kes leiavad võimaluse neile veel antud päevi, aastaid ära kasutada. Osa inimestest tunnevad rõõmu sellest, mis elus on saavutatud, paljud on aga kibestunud. Elu sõltub palju teistest inimestest (eelkõige lastest). Taandareng süveneb.