Neid kasutatakse peamiselt keemia- ja toiduainetööstuses (väetisena, värvide, klaasi, tuletikkude, ravimite, tekstiiltoodete ja pürotehnika tootmisel). Enamlevinud on Na, K ja Ca nitraadid. Nitraate leidub looduses (pinnases, põhjavees, taimedes), töökeskkonnas (põllumajanduses), elukeskkonnas (toidus, joogivees) ja elusorganismides. (Paivel & Liebert 2011) Kuigi nitraadid ise põhjustavad väga vähe kahju, muunduvad nad kehas väga toksilisteks nitrititeks. Meie soolestiku mikrofloora tõttu umbes 3/4 nitraatidest, mis toiduga sisendatakse taandatakse nitrititeks, mis on 6-10 korda rohkem mürgised kui nitraadid. (Szponar & Kierzkowska 1990) Nitritid on lämmastikushappe HNO2 vees lahustuvad ja kuumtöötlemisel lagunevad toksilised kristallilised soolad. Looduses tekivad nitritid nitraatide bioloogilise redutseerimise vahelülina. Keskkonnas kogunevad nad siis, kui on rikutud looduslike protsesside tasakaalu.
Lämmastikhape on väga tugev oksüdeerija, milles käituvad happeanioonid.Seetõttu lahjendatud ega ka kontsentreeritud lämmastikhappega reageerimisel vesinikku ei eraldu. Tugevate oksüdeerivate omaduste tõttu on ta väga sööbiv, reageerib paljude metallidega HNO2 - Lämmastikushape on nõrk ja ebapüsiv hape, mis esineb ainult vesilahustes. Lämmastikushape laguneb ka toatemperatuuril: 3HNO2 HNO3 + 2NO + H2O. Lämmastikushappe sooli nimetataks nitrititeks, mis on valged tahked kristalsed vees lahustuvad ained. Kuumutamisel muutuvad nitritid ebastabiilseteks ja lagunevad.Sõltuvalt keskkonnatingimustest võivad nad olla redutseerijad või oksüdeerijad.Argielus kasutatakse palju kaaliumnitritit ja naatriumnitritit toidulisandina.Nitritid on ligi 10 korda mürgisemad nitraatidest ning nende kogunemisel organismi võivad nad muutuda kantserogeenseteks ehk vähkitekitavateks ühenditeks. Lämmastikväetiste kasutamise positiivsed ja negatiivsed
Ärritava toimega.Võib põhjustada neerude kahjustust, mõjub kahjustavalt vere koostisele.Võib põhjustada hingamisteede ärritust, sümtomideks köha, hingamistakistused, valus kurk. Põhjustab seedetrakti ärritust, iiveldust, oksendamist. Põhjustab naha ja silmade ärritust, punetust, valu. Mõningatel asjaoludel võib individuaalselt mõjutada vere koostist, mille puhul nitraadid organismis muutuvad bakteroiloogiliselt nitrititeks ja võivad põhjustada mitmeid tervise mõjusid nagu iiveldus, oksendamine, südame- löökide kiirenemine, katkendlik hingamine, krambid. NH4NO3- ammooniumnitraat; sool; kasutatakse väetistes. Lahustades ammooniumnitraat ja kaaliumkarbonaat vees ning kristallieseerides saab KNO3. Reaksioon naatriumhüdroksiidiga tekib plahvatusohtlik ammoniaak NaOH- naatriumhüdroksiid; alus; Keetmisel rasvaga moodustab naatriumhüdroksiid seebi. 1998
Kuumutamisel nad muutuvad ebapüsivaks ning lagunedes annavad ühe saadusena alati hapnikku. Seetõttu on nitraadid tugevad oksüdeerijad. Aktiivsete metallide nitraatide kuumutamisel tekivad ühe saadusena nitritid ja vähemaktiivsemate metallide korral lämmastikdioksiid. HNO2 lämmastikushape Lämmastikushape on nõrk ja ebapüsiv hape, mis esineb ainult vesilahustes. Lämmastikushape laguneb ka toatemperatuuril: 3HNO2 HNO3 + 2NO + H2O Lämmastikushappe sooli nimetataks nitrititeks, mis sarnaselt nitraaditele, on valged tahked kristalsed vees lahustuvad ained. Kuumutamisel muutuvad nitritid ebastabiilseteks ja lagunevad (sulada võivad vaid leelismetallide nitritid). Sõltuvalt keskkonnatingimustest võivad nad olla redutseerijad või oksüdeerijad. Seos elusorganismiga ja lämmastikuringe Lämmastik on eluks ülivajalik element. Lämmastik on asendamatult vajalik kõikide valkude, aminohapete, nukleiinhapete, klorofülli, alkaloidide, fosfaatide,
*Väävlit sisaldavate aminohapete lõhustumisel moodustub H2S või merkaptaanid, mis lõhnavad samuti ebameeldivalt. *Valgulagundajad mikroobid on looduses ainete ringe seisukohalt vajalikud, kuna nad mineraliseerivad valgulisi ühendeid. Moodustub NH3, mis rikastab mulda taimedele vajaliku lämmastikuga. *Samad mikroobid põhjustavad ka piima, liha, kala ja teiste toiduainete riknemist. Nitrifikatsioon - protsess, mille käigus mullas moodustunud ammoniaak oksüdeeritakse nitrititeks ja nitraatideks. Osad mikroobid saavad rakuainete sünteesiks energiat NH3 oksüdatsioonil nitrititeks, teised jällegi nitritite oksüdatsioonil nitraatideks. Esimeses etapis osalevad nitrosobakterid: Nitrosomonas spp., Nitrospira spp., Nitrosovibrio spp. Nitrifikatsiooni I faas *NH4+ +1,5O2NO2-+2H+ +H2O *Nitrifikatsiooni II faasis osalevad nitrobakterid nagu Nitrobacter winogradskii, Nitrobacter agilis NO2- +1,5O2NO3-
Taimed saavad lämmastikku kasutada nitraatide või ammooniumsoolade kujul, valmistades nende baasil kehaomaseid valke jm lämmastikühendeid. Loomsed organismid omastavad lämmastikühendeid, peamiselt valke, süües. Väljaheited, uriin ja surnud organismide jäänused lagundatakse bakterite ja seente poolt taas 5 taimedele kättesaadavateks mineraalsooladeks, esialgu ammooniumühenditeks, siis nitrititeks ning seejärel nitraatideks. Niisugune oksüdeerimisrada on ka keemias tuntud: NH4+ NO2- NO3-. Sellist üleminekut nimetatakse nitrifikatsiooniks, vastupidist protsessi näiteks bakterite toimel aga denitrifikatsiooniks. Paneme tähele, et veekogude hapnikusisaldusest sõltub ka eelmainitud redoksprotsesside aktiivsus. Näited element lämmastiku ringlusest: · Taimede mineraalne (nitraadid) toitumine surnud taimede lagundamine bakterite ja seente
- inuliin prebiootikum kodus: normaalne mikrofloora lõpp mäletsejad loomad üle vaadata: anaeroobne hingamine ja kemolitotroofia Lühike toitumine ja energeetika - lito kivi - võihape tekib mäletseja looma vatsas - formiaat sipelghape - Miks on ohtlik nitraatide sisaldus toidus ja joogivees? Nitraatsed hingajad bakterid võivad tegutseda maos ja peensooles ning jämesooles. Nitraat redutseeritakse nitrititeks ja nitrit imbub verre. Nitrit reageerib hemoglobiiniga ja hemoglobiin ei ole võimeline enam hapikku siduma. - Denitrifikatsioon bakterite vahendusel nitraatide redutseerimine gaasiliste produktideni (NO, N2O, N2) - Metaan tekib looduses: o vesinik + süsihappegaas o atsetaat Õhulämmastiku fikseerimine - õhulämmastikku esuudavad kasutada ainult prokarüoodid (nii bakterid kui ka arhed)
(nitraat), vesi ja lämmastiku ühend. Lämmastikhape reageerib ka metallidega, mis on pingereas H 2 taga. Näide: Ag + 2HNO3 AgNO3 + H2O + NO2 Nitraadid lahustuvad vees hästi ning neid tuntakse argielus salpeetrite nime all. Leiavad rakendust väetistena ning lõhkeainete valmistamisena. Hõbenitraati kasutatakse ka meditsiinis. Lämmastik on oluline bioelement, kuid nitraatväetisi kasutades tuleb silmas pidada, et nitraadid lagunevad nitrititeks, mis on mürgised ja kantserogeensed. Niisiis ei tohiks põlde üle väetada, sest kasutamata nitraat läheb taimesse ja laguneb seal nitritiks. 2KNO 3 + to 2KNO2 + O2see on nitraadi lagunemise reaktsioon, mida kasutatakse lõhkeainetes ja laboris O2 saamiseks. Lämmastikushape ja nitrid: Lämmastikushappe soolad on nitrid, mis on valged kristalsed ained. Organismis võivad muutuda vähkitekitavateks kantserogeenideks. Fosfor Millised on fosfori o-a? V - -III
Lisaks mõjutavad nitraatide lagunemist mitmesugused lisandid. Kaaliumnitraadi segu väävli ja söega nimetatakse mustaks püssirohuks. Viimane (75% KNO3, 13% C ja 12% S) põleb järgmise võrrandi kohaselt: 2KNO3 + 3C + S 2K2S + 3CO2 + N2 HNO2 lämmastikushape Lämmastikushape on nõrk ja ebapüsiv hape, mis esineb ainult vesilahustes. Lämmastikushape laguneb ka toatemperatuuril: // 3HNO2 HNO3 + 2NO + H2O Lämmastikushappe sooli nimetataks nitrititeks, mis sarnaselt nitraaditele, on valged tahked kristalsed vees lahustuvad ained. Kuumutamisel muutuvad nitritid ebastabiilseteks ja lagunevad (sulada võivad vaid leelismetallide nitritid). Sõltuvalt keskkonnatingimustest võivad nad olla redutseerijad või oksüdeerijad. Argielus kasutatakse palju kaaliumnitritit ja naatriumnitritit toidulisandina lihatoodetes roiskumise takistamiseks. Lisaks kasutatakse veel nitriteid mitmete ainete süntesimiseks ja tootmiseks, kummi- ja
Osadel liikidel tekivad raku pinnale nn DNA retseptorid, kuhu seotakse doonorbakterist pärit DNA lõik ja muudetakse mitmete ensüümide poolt üheahelaliseks. Järgnevalt siseneb DNA fragment retsipientraku tsütoplasmasse ning sealt edasi liitub genoomiga. 25. Mikroobid lämmastikühendite muundajatena, muundamisprotsessid ja lämmastiku ringlus looduses Nitrifikatsioon - protsess, mille käigus mullas moodustunud ammoniaak oksüdeeritakse nitrititeks ja nitraatideks. Osad mikroobid saavad rakuainete sünteesiks energiat NH3 oksüdatsioonil nitrititeks, teised jällegi nitritite oksüdatsioonil nitraatideks. Esimeses etapis osalevad nitrosobakterid: Nitrosomonas spp., Nitrospira spp., Nitrosovibrio spp. Denitrifikatsioon - protsess, mille käigus lämmastiku oksüdeerunud vormid taandatakse kuni molekulaarse õhulämmastikuni. Selle tulemusel kaotavad taimed elutegevuseks vajalikke lämmastikühendeid.
PÕHIBIOELEMENDID H, C, O, N, P, S · Nendest elementidest on üles ehitatud biomolekulid (valgud, rasvad, suhkrud, nukleiinhapped) ehk raku orgaaniline aine Assimileerimine - "liikumine" organismide rakkudes, nitraadid ja nitritid tuleb bakterite ja fütoplanktoni rakuenergia abil redutseerida ammooniumiks, et seda saaks kasutada rakkude "ehitusmaterjalina" Nitrifitseerumine (nitrification) - ammooniumi oksüdeerumine bakterite kaasabil nitrititeks ja edasi nitraatideks, seotud fotosünteesiga Denitrifitseerumine (denitrification) - vähenenud hapniku tingimustes mõned bakterite liigid kasutavad hingamiseks nitraate, vabaneb gaasiline lämmastik mis lahkub süsteemist N2 fikseerimine - gaasilise lämmastiku tõmbamine toiteahelasse (näiteks sinivetikate poolt) Glükoosi molekuli lagundamine · Kõige olulisem dissimilatsiooniprotsess (= lagundamine) C6H12O6 + 602 = 6CO2 + 6H2O + 38 ATP
Tundlikum albumiinile. · ammooniumühendid albumiini olemasolu Kõrge erikaal võib anda · kloorheksidiin jäljed. · hematuuria · mikroobid Nitritid * ebaõige säilitamine, bakterite * kui mikroob ei sisalda nitraadi Toidust pärineva nitraadi proliferatsioon reduktaasi muutumine nitrititeks Gram- * kui toit ei sisalda nitraate bakterite toimel. Kõrge * kui uriini inkubatsioon põies ei erikaal vähendab testi ole küllaldane tundlikkust. * askorbiinhape Glükoos * tugevad oksüdeerivad ained * askorbiinhape
SÜSINIKURINGE Gaasid: CO2, CH4, CO Mineraalid: CaCO3, CaMgCo3, FeCO3 (süsinikuringes väheaktiivne) Orgaaniline süsinik: süsivesikud, rasvad, valgud, nukleiinhapped, aminohapped jne 99% süsinikust maakeral paikneb setetes, 1% on aktiivses ringluses Taimed toodavad orgaanilist süsinikku fotosünteesi käigus, hingamise käigus orgaaniline süsinik vabaneb CO2-ks. Nitrifikatsioon – ammooniumi oksüdeerumine bakterite kaasabil nitrititeks ja edasi nitraatideks, seotud fotosünteesiga Denitrifikatsioon – vähenenud hapniku tingimustes mõned bakterite liigid kasutavad hingamiseks nitraate, vabaneb gaasiline lämmastik mis lahkub süsteemist N-ringe Lämmastikuringe Peamiseks varuks õhulämmastik (N2), 78% õhust Lämmastik on: - Oluline element aminohapetes (valkudes) - Oluline element nukleiinhapetes (RNA, DNA) - Sageli limiteerivaks teguriks ökosüsteemides - Oluline bakteriaalses ainevahetuses
oluline element aminohapetes (valkudes) oluline element nukleiinhapetes (DNA, RNA) sageli limiteerivaks teguriks ökosüsteemides oluline bakteriaalses ainevahetuses Assimileerimine - "liikumine" organismide rakkudes, nitraadid ja nitritid tuleb bakterite ja fütoplanktoni rakuenergia abil redutseerida ammooniumiks, et seda saaks kasutada rakkude "ehitusmaterjalina" Nitrifitseerumine (nitrification) - ammooniumi oksüdeerumine bakterite kaasabil nitrititeks ja edasi nitraatideks, seotud fotosünteesiga Denitrifitseerumine (denitrification) - vähenenud hapniku tingimustes mõned bakterite liigid kasutavad hingamiseks nitraate, vabaneb gaasiline lämmastik mis lahkub süsteemist N2 fikseerimine - gaasilise lämmastiku tõmbamine toiteahelasse (näiteks sinivetikate poolt) Lämmastiku fikseerimine 2 N2 + 3H2 2 NH3 Nitrifikatsioon Nitrosomonas: 55 NH3++ 76 O2 + 109 HCO3- C5H7O2N + 54 NO2-+ 57 H2O + 104 H2CO3
oluline element aminohapetes (valkudes) oluline element nukleiinhapetes (DNA, RNA) sageli limiteerivaks teguriks ökosüsteemides oluline bakteriaalses ainevahetuses Assimileerimine - "liikumine" organismide rakkudes, nitraadid ja nitritid tuleb bakterite ja fütoplanktoni rakuenergia abil redutseerida ammooniumiks, et seda saaks kasutada rakkude "ehitusmaterjalina" Nitrifitseerumine (nitrification) - ammooniumi oksüdeerumine bakterite kaasabil nitrititeks ja edasi nitraatideks, seotud fotosünteesiga Denitrifitseerumine (denitrification) - vähenenud hapniku tingimustes mõned bakterite liigid kasutavad hingamiseks nitraate, vabaneb gaasiline lämmastik mis lahkub süsteemist N2 fikseerimine - gaasilise lämmastiku tõmbamine toiteahelasse (näiteks sinivetikate poolt) Lämmastiku fikseerimine 2 N2 + 3H2 2 NH3 Nitrifikatsioon Nitrosomonas: 55 NH3++ 76 O2 + 109 HCO3- C5H7O2N + 54 NO2-+ 57 H2O + 104 H2CO3
– oluline element nukleiinhapetes (DNA, RNA) – sageli limiteerivaks teguriks ökosüsteemides – oluline bakteriaalses ainevahetuses Assimileerimine - “liikumine” organismide rakkudes, nitraadid ja nitritid tuleb bakterite ja fütoplanktoni rakuenergia abil redutseerida ammooniumiks, et seda saaks kasutada rakkude “ehitusmaterjalina” Nitrifitseerumine (nitrification) - ammooniumi oksüdeerumine bakterite kaasabil nitrititeks ja edasi nitraatideks, seotud fotosünteesiga Denitrifitseerumine (denitrification) - vähenenud hapniku tingimustes mõned bakterite liigid kasutavad hingamiseks nitraate, vabaneb gaasiline lämmastik mis lahkub süsteemist N2 fikseerimine - gaasilise lämmastiku tõmbamine toiteahelasse (näiteks sinivetikate poolt) Lämmastiku fikseerimine 2 N2 + 3H2 → 2 NH3 Nitrifikatsioon Nitrosomonas: 55 NH3++ 76 O2 + 109 HCO3- → C5H7O2N + 54 NO2-+ 57 H2O + 104 H2CO3
Üks osa väljakantavast lämmastikust läheb pinnaveekogudesse, teine aga läheb põhjavette. Osa põhjavette jõudnud lämmastiku ühenditest denitrifitseerub mikroorganismide toimel ja lendub. See toimub siis, kui põhjavees või maa sees elavatel mikroorganismidel on anaeroobsed tingimused. Aeroobsesse põhjavette jõudvad lämmastikuühendid liiguvad allikate kaudu pinnavette. Ammoniaak, mis moodustus orgaanilise aine lagunemisel mullas, sõnnikus, vees jne., oksüdeeritakse kiiresti nitrititeks ja nitraadiks. Seda protsessi nimetatakse nirtifikatsiooniks. Looduses on mikroorganisme, mis võivad omastada molekulaarset lämmastikku ja sünteesida sellest oma rakus kõik vajalikud lämmastikku sisaldavad orgaanilised ühendid. Nad esinevad keskkonnas kas vabalt või sümbioosis kõrgemate organismidega, näiteks: taimedega. Süsinikuringe Looduses on kaasatud süsiniku ringesse organismid ja neid ümbritsev keskkond. Anorgaaniline CO2
Sellest tulenevalenevalt nimetataksegi protsessi 3 ammonifikatsiooniks. Valkude lagundamisest võtavad osa fakultatiivsed anaeroobid.Valkude lagundamise hilisematel etappidel osalevad ka coli-laadsed bakterid. Anaeroobidest osalevad klostriide nagu. Hallitusseentest osalevad Aspergillus spp., Penicillium spp., Mucor spp. jt Nitrifikatsioon - protsess, mille käigus mullas moodustunud ammoniaak oksüdeeritakse nitrititeks ja nitraatideks. Osad mikroobid saavad rakuainete sünteesiks energiat NH oksüdatsioonil nitrititeks, teised 3 jällegi nitritite oksüdatsioonil nitraatideks. Protsess toimub kahes etapis. Esimeses etapis osalevad nitrosobakterid ja teises etapis osalevad nitrobakterid Nitrifikatsiooni iseloomustab metabioosi nähtus, mil ühed mikroobid arenevad pärast teisi, kasutades
Taimed saavad lämmastikku kasutada nitraatide või ammooniumsoolade kujul, valmistades nende baasil kehaomaseid valke jm lämmastikühendeid. Loomsed organismid omastavad lämmastikühendeid, peamiselt valke toitudes. Väljaheited, uriin ja surnud organismide jäänused lagundatakse bakterite ja seente poolt taas taimedele kättesaadavateks mineraalsooladeks, esialgu ammooniumühenditeks, siis nitrititeks ning seejärel nitraatideks. Niisugune oksüdeerimisrada on ka keemiast tuntud: NH4+ NO2- NO3-. Niisugust üleminekut nimetatakse nitrifikatsiooniks, vastupidist protsessi näiteks bakterite toimel aga denitrifikatsiooniks. Paneme tähele, et näiteks veekogude hapnikusisaldusest sõltub ka eelmainitud redoksprotsesside aktiivsus. Näited element lämmastiku ringlusest:
Siseveekogudes on selleks tavaliselt fosfor, meres võib aga määravaks muutuda lämmastik. Reovees olev kogulämmastik moodustub orgaanilistest lämmastikühenditest, ammooniumisoolade lämmastikust, nitrititest ja nitraatidest. Värskes reovees on palju orgaanilisi lämmastikühendeid (valgud, aminohapped), mis lagunevad kergesti ammooniumi- lämmastikuks (NH4-N). Olenevalt vee pH-st on lämmastik kas ammoniaagi või ammooniumiooni kujul. Ammooniumlämmastik hapendub nitrititeks ja seejärel nitraatideks. Lämmastik esineb reovees orgaaniliselt seotuna ja anorgaanilisel kujul NH4+, NO2- ja NO3- ioonina. Lämmastik on planktoni toitaine ning NH4+ -ioonhapniku tarbija mis, muundub bakteriaalselt nitrifikatsiooniprotsessi käigus NO3--ks. NH4+ + 2O2 = NO3- + 2H+ + H2O Nitrifikatsiooni hapnikutarve on 4,5 kordne NH4+ hulk ja on samas suurusjärgus reovees orgaanilise aine hapniku tarvidusega. Hapnikku kulutavate ainete eraldamine reoveest toimub nitrifikatsiooniga.
Loetletutest saab see olla kõrgeim karnivooridel, sest värskelt tapetud loomne toit on võrreldes taimede ja surnud orgaanilise ainega kaloririkas ja kergesti seeditav. A on õige. 44. Nitrifitseerijate bakterite elutegevuse lõpp-produktiks on: A. Ammoniaak; B. Nitritid ja nitraadid; C. Dilämmastikoksiid ja molekulaarne lämmastik; D. Aminohapped. Definitsiooni kohaselt on õige vastus B. Nitrifikatsioon on ammooniumi kaheastmeline oksüdeerimine nitrititeks ja edasi nitraatideks. 45. Kas haplodiploidia on omane: A. Lindudele? B. Seriaalsetele polügaamidele? C. Mesilastele ja sipelgatele? Haploidsed isased ja diploidsed emased esinevad ühiselulistel putukatel. C on õige. 46. Kas keskkonna kandevõime (K) on: A. Populatsiooni piiramatu kasvu tagatis; B. Populatsiooni piiratud kasvu asümptood (maksimaalne võimalik populatsioonitihedus). C. Malthuse võrrandi parameeter; D
Orgaaniline aine laguneb järgmiste reaktsioonide tulemusena: Aeroobses keskkonnas orgaaniline aine + O2 = CO2 + H2O + anorgaanilised soolad Hapnikuvabas (anoksilises) keskkonnas orgaaniline aine + NO3 + H2O = CO2 + N2 + H2O + anorgaanilised soolad Anaeroobses keskkonnas orgaaniline aine= CO2 + CH2 (need 2 ainet kokku annavad biogaasi) Bioloogiline lämmastikuärastus bakterid oksüdeerivad hapnikurikkas keskkonnas lämmastikuühendid nitrititeks ja nitraatideks (nitrifikatsioon) mida hapnikuvabas keskkonnas redutseerivad denitrifitseerivad bakterid (denitrifikatsioon). Lämmastik vabaneb ja lendub. Veekogu seisundi hindamine Veekogu seisundi hindamise võimalused 1. keemiline analüüs tuleb võtta proov ning laborisse saata 2. visuaalne hindamine (erinevad skaalad) vaatluse alusel hinnatakse veetaimi, kaldataimi, veekogu loomi jne. Nende mitmekesisust, biomassi jne.. Veereostuse vältimine ja vähendamine
SO2 ja H2S allikaks kääritamisel Väävel on vajalik tsüsteiini ja methioniini metabolismis kääritamisel Kloriid mõjutab õlle täidlust ja magusust Mõjutab mõrususe muutust Oluline on nende kahe iooni kontsentratsioonide suhe, üksik kontsentratsioonid vähemtähtsad Soovitav kogus: 50-150 gm/L keskmise mõrudusega õlled 150-350 gm/L mõrude õllesortide jaoks Nitraadid ja mikroelemendid Mõistlik konts. Alla 50 mg/L Redutseeritakse pärmide ja bakterite poolt nitrititeks, mis võivad reageerida virde amiinidega ja moodustada nitrosoamiine Osaliselt redutseeritakse NO2'ks Võib olla mürgine pärmile Raud, mangaan, vask, tsink Kasutatakse ära pärmi poolt konts. alla 1 ppm Zn oluline pärmi kasvufaktor Kõrgemad kontsentratsioonid võivad põhjustada kolloidset hägu ja metalset kõrvalmaitset (Raud) Suured raskete metallide kontsentratsioonid võivad olla pärmile mürgised Vee pH
põhjustavad taimede ja vetikate vohamist ning veekogu eutrofeerumist. Olenevalt veekogu liigist võib üks nimetatud toitainest osutuda limiteerivaks. Siseveekogudes on selleks tavaliselt fosfor, meres võib aga määravaks muutuda lämmastik. Värskes reovees on palju orgaanilisi lämmastikühendeid (valgud, aminohapped), mis lagunevad kergesti ammooniumi- lämmastikuks (NH4-N). Olenevalt vee pH-st on lämmastik kas ammoniaagi või ammooniumiooni kujul. Ammooniumlämmastik hapendub nitrititeks ja seejärel nitraatideks. Lämmastik esineb reovees orgaaniliselt seotuna ja anorgaanilisel kujul ja NO3- ioonina Peamine osa reovees olevast fosforist on ortofosfaatide ehk fosforhappe (H3PO4) soolade kujul. Osa fosforit on polüfosfaatidena, mis kergesti hüdrolüüsuvad ortofosfaatideks. Bioloogilises puhastusprotsessis hüdrolüüsub P (vee-)taimedele kergelt omastatavaks ortofosfaadiks. Suuremad P-saaste allikad on pesuainete fosfaadid ja fekaalid.
Siseveekogudes on selleks tavaliselt fosfor, meres võib aga määravaks muutuda lämmastik. Reovees olev kogulämmastik moodustub orgaanilistest lämmastikühenditest, ammooniumisoolade lämmastikust, nitrititest ja nitraatidest. Värskes reovees on palju orgaanilisi lämmastikühendeid (valgud, aminohapped), mis lagunevad kergesti ammooniumi- lämmastikuks (NH4-N). Olenevalt vee pH-st on lämmastik kas ammoniaagi või ammooniumiooni kujul. Ammooniumlämmastik hapendub nitrititeks ja seejärel nitraatideks. Lämmastik esineb reovees orgaaniliselt seotuna ja anorgaanilisel kujul NH4+, NO2- ja NO3- ioonina. Lämmastik on planktoni toitaine ning NH4+ -ioonhapniku tarbija mis, muundub bakteriaalselt nitrifikatsiooniprotsessi käigus NO3--ks. NH4+ + 2O2 = NO3- + 2H+ + H2O Nitrifikatsiooni hapnikutarve on 4,5 kordne NH4+ hulk ja on samas suurusjärgus reovees orgaanilise aine hapniku tarvidusega. Hapnikku kulutavate ainete eraldamine reoveest toimub nitrifikatsiooniga.
a. PAHide summa keskmised kontsentratsioonid olid kõrgeimad sprotiproovides 49 g/kg (maksimaalne sisaldus 73 g/kg) ja suitsukala proovides 39 g/kg (maksimaalne sisaldus 91 g/kg). 2008.a. Piirnormi ületavaid benso(a)püreeni sisaldusi ühestki uuritud toiduproovist ei leitud. 33. Nitritid ja nitroosamiinid. · Nitraadid ei ole inimtervisele reaalselt tarbitavates kogustes ohtlikud. Probleeme tekitab see, et nad võidakse looma soolestiku mikroobide poolt redutseerida nitrititeks. Nitrititel on teada kaks ebasoodsat toimet: · 1. vere hemoglobiini oksüdeerimine hapnikku mittesiduvaks methemoglobiiniks. Kui viimast koguneb verre liiga palju, võib kudedes tekkida anoksia e. hapnikupuudus; · 2. Reaktsioonil amiinidega annavad nitritid nitroosamiine ja amiide, mis on tugevad mutageenid ja näriliste korral ka kantserogeenid. · Nitroosamiine leidub paljudes toitudes, aga ka ravimites, kosmeetikatarvetes, tubakas, tees jne
Liiguvad peritrihhaalsete viburitega või on liikumatud. Nad on mittehalofiilsed fakultatiivsed 6 anaeroobid. Enamus kasutab glükoosi. Enamus lihtsate toitumisnõudlustega. On kemoorganotroofid ja kas hingavad või kääritavad. Glükoosi jt suhkrute ja suhkuralkoholide kääritamisel moodustuvad happed ja sageli ka gaas. Enamus redutseerib nitraate nitrititeks, v.a. mõned Erwinia ja Yersinia tüved. Tüüpperekonnaks sugukonnas on *Escherichia. Kõigil enterobakteritel on LPS endotoksiinid ja lisaks paljudel veel ka eksotoksiinid sh. enterotoksiinid ja tsütotoksiinid. Enterotoksiinid põhjustavad kõhulahtisust. Perekonnad jagunevad käärimistüübi järgi kaheks: ühed moodustavad rohkelt gaasi ja vähem happeid ja teised vähe gaasi ja rohkem hapet. Gaasiteke sõltub sellest, kas formiaat laguneb gaaside tekkega või ei
Nitrifikatsioon Nitreerimise toimumise eeldused: · Keskkonnas peab olema NO3 see toimub intensiivselt nt reovees, kompostis, sõnnikus jne · Keskkonnas peab olema piisavalt O2 · Ja pH ei tohiks olla alla 5 Soodustavateks teguriteks mullas on veel happeliste muldade lupjamine. On teada, et rida mikroobe saavad energiat ammoniaagi oksüdatsioonil nitrititeks ja teised jällegi oksüdatsioonil nitraatideks. I etapis osalevad nitrosomonase spp, ja teises osas osalevad nitrobakteid nitrobacter spp. Nitrifikatsiooni etapilisust iseloomustab metabioosi nähtus. See iseloomustab mikroobide sellist vastast suhet, mil üks mikroorganism areneb pärast teist, kasutades esimese elutegevuse produkte. Ammoniaak oli valgulagundajate ainevahetuse saadus, mida kasutasid nitroosu bakterid,
Nitrifikatsioon Nitreerimise toimumise eeldused: · Keskkonnas peab olema NO3 see toimub intensiivselt nt reovees, kompostis, sõnnikus jne · Keskkonnas peab olema piisavalt O2 · Ja pH ei tohiks olla alla 5 Soodustavateks teguriteks mullas on veel happeliste muldade lupjamine. On teada, et rida mikroobe saavad energiat ammoniaagi oksüdatsioonil nitrititeks ja teised jällegi oksüdatsioonil nitraatideks. I etapis osalevad nitrosomonase spp, ja teises osas osalevad nitrobakteid nitrobacter spp. Nitrifikatsiooni etapilisust iseloomustab metabioosi nähtus. See iseloomustab mikroobide sellist vastast suhet, mil üks mikroorganism areneb pärast teist, kasutades esimese elutegevuse produkte. Ammoniaak oli valgulagundajate ainevahetuse saadus, mida kasutasid nitroosu bakterid,
nitraatide tarbimisest (10-150 mg inimese kohta) annavad lehttaimed 99%. Lihale konserveerimisel iseloomuliku maitse ja roosa värvi andmiseks, samuti rääsumise ja Clostridium botulinum'i spooride arengu vältimiseks lisatav nitraat annab < 0,1 mg /päevas. · Nitraadid ei ole inimtervisele reaalselt tarbitavates kogustes ohtlikud. Probleeme tekitab aga asjaolu, et nad võidakse looma endogeensete mikroobisüsteemide poolt redutseerida nitrititeks. Viimastel on teada kaks organismi suhtes ebasoodsat toimet: · 1. Nitritid oksüdeerivad hemoglobiini hapnikku mittesiduvaks methemoglobiiniks. Kui viimast koguneb verre liiga palju, võib kudedes tekkida anoksia e. hapnikupuudus; · 2. Nitritid annavad reaktsioonil sekundaarsete amiinidega N-nitroosamiine ja amiide, mis on tugevad mutageenid ja näriliste korral ka kantserogeenid.
Mis saab mulda jäävatest liigsetest väetistest? Lämmastikühendite liig esineb mullas tavaliselt nitraatidena, mis kogunevad hiljem külvatud taimedesse. Näiteks spinat akumuleerib nitraate kuni 3,5 grammi kilogrammi kohta. Selle tulemusena halveneb põllumajandusliku toodangu kvaliteet: väheneb puu- ja juurviljade säilivus ning nende toiteväärtus. Nitraadid sattuvad läbi viljade söömise inimorganismi, kus toimub nende redutseerimine nitrititeks, mis omakorda muudab veres hemoglobiini methemoglobiiniks. Selle tagajärjel verel kaob hapniku sidumise võime. Võib haigestuda aneemiasse. Organism, eriti kesknärvisüsteem, kannatab hapnikuvaeguse all, mis avaldub nõrkustundes, vaimsete ja kehaliste võimete vähenemises, peapöörituses ja südamepekslemises. Lämmastikväetised stimuleerivad põllumajandussaadudtes mükotoksiinide teket, mis on kantserogeensed ehk kasvajaid tekitavad või põhjustavad muid raskeid haigusnähte.
annaabi.ee 
