Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (0)

Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad”
Nirti (Triin Põldra) on sündinud 1988. aastal ning on noor ja vihane autor. Tema teos jutustab peategelase Liliti silmade läbi loo karmist tegelikkusest, kus siiski säilib veel lootus ja ootus paremuse poole.
Lilit elab koos õe, isa ja emaga tagasihoidlikus majas . Isa on alkohoolik ja peksab oma naist. Lapsed peavad seda pidevalt pealt vaatama, oskamata ema aidata või teda toetada. Ema ei hakka kunagi isale vastu – pärast peksmist nutab ta tunde oma toas üksi ja mõne aja pärast kordub sama lugu.
Aeg möödub, perekonnas aga ei muutu midagi – köögis istuvad võõrad mehed, kes koos isaga joovad, ema nutab magamistoas, sest on saanud jälle uue keretäie, ainult lapsed on saanud vanemaks ning Liisbet , Liliti vanem õde, on lapseootel ja kolib lapse isa juurde elama. Lilit ei tea, mida teha. Ta hakkab jooma, kuigi vihkab seda, sest teab ja on näinud, mis viin on tema isast teinud. Siiski laseb ta sellel kibedal vedelikul oma kõrist alla voolata. Koos klassiõdedega veedavad nad nii mõnedki õhtud metsas puu all istudes ja alkoholi juues.
Kuigi ta on noor, käib tema elust läbi erinevaid mehi. Tal on suhe enda kooli õpetajaga, fotgraaf Rauliga, kes magab naistega ainult sel eesmärgil, et neist aktifotosid teha ning hiljem need siis enda ateljee seinale riputada.
Lilit kolib Rauli juurde elama. Noore naise jaoks ei muutu see koht aga kunagi koduks. Kõik on tema jaoks võõras. Ta ei tunne, et see oleks tema kodu, pigem oleks ta nagu igapäevane külaline. Mõne aja pärast nad enam isegi ei suhtle . Noored elavad koos, aga ei suhtle, ei näegi üksteist enam. Viimaks otsustab Lilit sellele lõpu teha. Ta kolib välja.
Uukes koduks on väike ühetoaline ja kitsas korter . Liliti naabriks on Anne, kellega nad saavad headeks sõpradeks. Anne on naine, kes tahab hirmsasti last saada, aga see ei õnnestu ta mitte kuidagi. Ta vahetab mehi väga tihti ja Liliti jaoks on see algul veider, kuid hiljem harjub, et näeb iga nädal uue näoga meest korterist väljumas.
Tänu Annele tutvub ta Peetriga, keda kutsutakse pigem Põmpaks. Tal on roosad juuksed, mitte just kõige saledam , aga iseloomult väga sõbralik ja heatahtlik . Noored saavad hästi läbi. Alati kui midagi läheb valesti või kui Lilit midagi kardab , saab ta pöörduda Põmpa poole, kes oskab kõiges alati näha head.
Lilitile on alati meeldinud kirjutada. Ta ei kirjutanud midagi kindlat, aga koolis sai ta esseede ja kirjandite eest päris häid hindeid . Kodust põgenenud ja uue elamise leidnud, hakkab ta joonistama. Pigem on need kritseldused, aga talle meeldib. Ta mõtleb neile juurde ka väikseid elulugusid. Ja nii need päevad mööduvad.
Lilit loodab paremat elu, unistab perest ja oma kodust, kuid kohe, kui miski enam-vähem paika loksub, juhtub midagi, mis kõik hea minema pühib. Siiski on Lilit tugev ja suudab läbi raskuste hakkama saada ning on õnnelik, et tal on laps. Imekena ja armas tütar Ada ning Põmpa, mees, kelle kaissu õhtul pugeda.
Mulle raamat väga meeldis. See ei olnud tavaline armastuslugu või seiklusjutt. Raamat on küllaltki tõsine, mõnedes kohtades lootusetult raske ja väljapääsmatu. See, kuidas autor kirjutab ja edasi annab noore naise tundeid ja olekuid /hoiakuid, oli nii ehe ja mõtlemapanev. Väga meeldejääv ja selleks, et raamatu mõttest aru saada, tuleb seda lugeda kindlasti mõttega, sest tekst ei ole just kõige lihtsam ja kõige viisakamas vormis.
Lilit põgeneb kodust isa võimu alt, lootuses leida parem elu. Juhtub aga see, et elus on ees nii tõusud kui ka mõõnad. Siiski ei anna Lilit kunagi alla, vaid võitleb edasi. Raamat ongi lugu enda leidmisest ja sellest, kuidas ka kõige lootusetumas olukorras on võimalik hakkama saada.