Nimetu (0)

Riistvara standardid
ATX ( Advanced Technology eXtended ) tähistab levinud standardit lauaarvuti korpuse, emaplaadi ja toiteploki kohta. Standard on esmalt määratletud Inteli poolt 1995. aastal, parandatud 1997. aasta veebruaris 2.01 versiooniga, ning viimati 2003. aastal 2.2 versiooniga. ATX vahetas täielikult välja vanema AT kujuteguri ning sellega parandati mitmeid AT kujuteguri vigu. Pisikestele emaplaatidele mõeldud kujutegurites on tavaliselt tagakülje paigutus säilitatud, kuid muudetud on emaplaadi suurust ja laienduspesade arvu. 2003. aastal teatas Intel uuest BTX standardist, mille eesmärk oli ATX välja vahetada, kuid 2009. aasta seisuga on ATX endiselt hobikasutajate seas levinud. Küll aga on BTX sisenenud eelvalmistatud arvutite turule, kus seda kasutavad Dell , Gateway ja HP.
Bluetooth (eesti keeles ka sinihammas) on traadita andmeside tehnoloogia , mis võimaldab arvutitel, mobiiltelefonidel, mängukonsoolidel, juhtmeta peakomplektidel ja teistel seadmetel lühidistantsidel andmeid vahetada.[1] Bluetooth kasutab loavaba raadiosagedusala vahemikus 2400 ­2485 MHz [2] ja võimaldab ühe seadmega ühendada ka mitu seadet korraga. Tavalised bluetoothi seadmed toimivad distantsil kuni 10 m (Klass 2), ent on ka seadmeid mille toimimisraadius on kuni 100 m (Klass 1). Bluetooth põhineb raadioside standardil IEEE 802.15.1 ja töötab samas sagedusalas, mis on ka WiFi poolt enimkasutatav [3]. Seega WiFi võib segada sinihamba tööd, ja ka vastupidi, kuid sagedushüpitamise kasutamine lubab töötada ka olukordades , kus esineb tugevaid raadiohäireid. Lisaks andmesidekanalile on võimalik kasutada veel kolme audiokanalit ning seega ühtlasi heli edastada . Bluetooth sai nime Taani ja Norra kuninga Harald Sinihamba järgi. Sinihammas oli esimene kuningas, kes ühendas Taani ja Norra ühise võimu alla. Bluetoothi tehnoloogia väljatöötajad lootsid , et Bluetooth aitab samamoodi inimesi omavahel ühendada. Bluetooth kasutab mikrolaine raadiosagedusi 2,402­2,480 GHz. Kasutatava võimsuse poolest on 1. klassi Bluetooth-seadmed peaaegu samasugused kui mobiiltelefonid ja kujutavad endast järelikult ka tervisele peaaegu sama suurt ohtu. Siiski võib mobiiltelefonide võimsus olla 1­2 vatti ehk märgatavalt suurem. 2. ja 3. klassi Bluetooth-seadmed on mobiiltelefonidest palju ohutumad.
DVI ehk Digital Visual Interface (digitaalvideoliides) on 1999. aastal loodud kõrge kvaliteediga pildi edastamiseks mõeldud standard. DVI töötati välja Digital Display Working Group (DDWG) konsortsiumi poolt, et välja vahetada vananenud analoogkonnektorit- VGA-d[1]. DVI disainiti edastamaks digitaalsignaali pakkimata kujul kuvani. Ta on osaliselt ühilduv HDMI standardiga digitaalreziimis ning tagasiühilduv VGA-ga analoogreziimis. DVI standardit kasutatakse põhiliselt videokaartidel, monitoridel, digitaalsetel projektoritel ja televiisoritel. DVI liides kasutab digitaalset protokolli, milles pikslite valgustatus edastatakse kahendkujul. Kui kuva töötab loomuliku eraldusega, siis loeb kuvar iga piksli heleduse, värvi ning seab kuvapiksli samale heledusele ning värvile. Sellisel juhul vastab igale pikslile väljundpuhvris üks piksel kuvas. Võrdlusena võivad analoogsignaaliga iga piksli valgustust ning värvust mõjutada tema lähedal olevad pikslid , lisaks ka elektriline müra ja muud tegurid, mis analoogsignaali moonutavad. DVI andmeedastusformaat põhineb PanelLink jadaühenduse formaadil, mis töötati välja pooljuhtide tootja Silicon Image korporatsiooni poolt. Digitaalvideoliides kasutab minimaalse üleminekuprotsessiga diferentsiaaset signaaliedastust(TMDS). Ühekordne DVI ühendus koosneb neljast juhtmete keerupaarist (punase, rohelise, sinise ja takti jaoks), et edastada 24 bitti piksli kohta. Signaali ajastus on peaaegu identne analoogsignaaliga. Kuva edastatakse pakkettidesse paigutamata rida-realt, iga rea ja freimi vahel on ooteaeg. Pakkimist ei kasutata ja ei toetata ainult muutunud pildi edastamist. Seetõttu tuleb terve freim pidevalt uuesti saata.
Tarkvara standardid
HTML (inglisekeelne lühend sõnadest HyperText Markup Language 'hüperteksti märgistuskeel'[1][2]) on keel, milles märgendatakse veebilehti. HTML on SGML-i rakendus . HTML-dokumentide (failide) veebist allalaadimiseks ja vaatamiseks kasutatakse veebilehitsejat. Selline elektroonilise dokumendi märgendamise mõte on lahutada sisu, vaade jms objekti omadused üksteisest. HTML paneb paika üksnes dokumendi struktuuri, kuid võimaldab leheküljele kaasata skripte, eeskätt JavaScript , ning CSS-i millega kirjeldatakse lehe kujundus. HTML-dokument koosneb elementidest, mille järgi brauser dokumendi sisu kuvab. Iga element on lehekülje lähtekoodis tähistatud vastavate märgendite abil. Kõik HTML-märgendid on ümbritsetud noolsulgudega . HTML-märgendid annavad brauserile teada, mida sisuga teha, mil moel seda vormindada ja kuvada. HTML märgendid on näiteks , , jne. Osad HTML-elemente võib sisaldada teisi elemente, näiteks:

esimene

teine

Enamik HTML-märgendeid käib alati paaris: on alustav märgend ja on sulgev märgend, mida alustavast eristab kaldkriips / nurksulgudes elemendi nime ees, näiteks alustav ja sulgev tekstilõigu märgend on vastavalt ja
. On ka elemente, mille märgendid on ühekordsed ega vaja sulgemist (,
jm), on elemente, mille sulgemine pole HTML-i vanemates versioonides kohustuslik (, jt) ning esineb ka erandjuhtumeid, mille korral avatud märgendit ei pea sulgema, sest seda teeb mõni teine element. Viisakas komme on siiski avatud märgend kindlasti ka sulgeda. Paljudele elementidele saab lisada parameetreid, mis antud elemendi esitamisviisi brauseri jaoks täpsustavad. Parameetrid kirjutatakse elemendi algusmärgendi juurde, noolsulgude sisse. Igal parameetril on tavaliselt mitu võimalikku väärtust või väärtusvahemikku. Kui parameetril väärtusvahemik puudub, siis jäetakse see tähistamata. Parameetrid eraldakse märgendi põhitähisest tühikuga, samuti eraldatakse tühikuga üksteisele järgnevad parameetrist ja väärtusest koosnevad paarid. Parameetrite esitamise üldkuju on järgmine: Parameetrite arv sõltub konkreetsest elemendist. Kirja peab panema ainult need parameetrid, mille väärtusi tahetakse muuta erinevaks vaikeväärtustest. Enamikul parameetritest on olemas kindlad vaikeväärtused; erandiks on elemendid, mille otsene sisu määratakse märgendis toodud parameetritega (, jm) ning millel vaikeväärtus puudub. Parameetri väärtus on viisakas ümbritseda kas ühe- või kahekordsete jutumärkidega. Kui parameetri väärtus koosneb mitmesõnalisest tekstist, on jutumärgid kohustuslikud. Mõningate elementide parameetrite vaikeväärtused võivad sõltuda brauserist. Hüperteksti edastusprotokoll (inglise keeles Hypertext Transfer Protocol ehk HTTP) on protokoll teabe edastamiseks arvutivõrkudes. Algselt oli see mõeldud kitsamalt hüperteksti märgistuskeeles (HTML) vormistatud dokumentide edastamiseks. Selle protokolli kaudu laaditakse alla enamik dokumente, mis interneti kaudu liigub. Veebilehitseja saab faili HTTP vahendusel, kui selle aadress algab nii: http://. Kui aadressi alguses on selle asemel https://, edastatakse teave üle turvasoklite kihi (SSL). Sel juhul toimub andmevahetus kasutaja ja veebiserveri vahel kõrvaliste jaoks loetamatul kujul.
Rich Text Format (eesti keeles rikasteksti vorming ) on alates 1987. aastast Microsofti poolt arendatav platvormist sõltumatu dokumendi failivorming. Vastavas vormingus failid on laiendiga .rtf ning neid avab ja salvestab enamik tekstitöötlusprogramme, olenemata arvuti operatsioonisüsteemist. Oma universaalsuse tõttu ei toeta selline failivorming keerukamaid kujundus- ja küljendusvõtteid. Rikasteksti vormingus faile peetakse suhteliselt ohututeks makroviiruste ja muu kahjuliku koodi sisalduse suhtes. Mitmed Eesti riigiasutused eelistavad digitaalses andmevahetuses rikasteksti vormingus tekstifaile.