Naftareostuse mõju keskkonnale (1)

SOTSIAAL-HUMANITAARINSTITUUT

NAFTAREOSTUSE MÕJU VEEKOGUDELE
Essee
Tallinn
2010
Naftareostus veekeskkonnas on alati äärmiselt traagiline ning südantlõhestav. See probleem on olnud juba aastakümneid ning esineb kahjuks ka tänapäeval. Massimeediast saame tihti teateid veekogude naftareostuse ilmingutest, telepilt toob meieni pilte surevatest lindudest , usinatest vabatahtlikest ning looduskaitsjatest, kes püüavad päästa veel hinges vee-elanikke. Taoline pilt ei saa kedagi külmaks jätta, kuid ometi domineerib suhtumine, et veekogude ökosüsteemi see ei mõjuta. Suure ja nähtava reostuse likvideerimine päästab kõiki ohust? Tegelikkusest on asi kaugel, sest on raske täpselt õelda kui palju suudavad veekeskkonnad reaalselt naftareostust taluda ning millist mõju see konkreetselt avaldab vee-elustikule. Kuidas tekib naftareostus ning millised on tagajärjed veekeskkonnale ja ökosüsteemile? Me näeme,et probleem on olemas, kuid mida täpsemalt on tehtud vältimaks naftareostusi?
Nafta on orgaaniline loodusvara , mis inimese jaoks näib kui vedelik ebamaine: haiseb, määrib, kleepub ja on oma olemuselt toksiline. Naftareostuse süüdlaseks võib pidada, kasvõi kaudselt , inimest ise. Just meie käe läbi leiab toornafta oma tee veekogudesse . On see küll enamikel juhtudel tankeriõnnetuste või naftapuurtornide lekete tõttu, kuid siiski võime süüdlasele-ehk inimesele-näidata näpuga. Naftasaadused võivad veekogudesse sattuda ka kõige tavalisema sademeveega tänavalt, tööstusheitmetest, laevadest . Loetelu on pikk.
Miks on naftareostus ohtlik? Esimeseks näiteks võiks tuua mõju lindudele. Veelindude sulgede omadused muutuvad nafta kokkupuutel. Sulestik ei ole enam vetthülgav ning lind ei suuda oma kehatemperatuuri hoida. Sulestik märgub kiiresti ning seetõttu hakkab lind ka vette vajuma. Kui sulestik on määrdunud siis esimese asjana püütakse seda puhastada , ehk järgmisena määrdub nokk . Seega on suur tõenäosus, et osa naftat satub organismi, mis kahjustab elundeid ja organeid, tagajärjeks: alajahtumine, uppumine , õlimürgitus ja nälg. Kahjuks ei ole ka veeloomade saatus helgem. Naftareostus kahjustab hingamisteid, saastuvad nägemis- ja teised organid, mille tõttu loomad hukkuvad. Naftakile, mis neelab suure hulgal päikesekiirgusest, häirib tugevalt veealuseid protsesse ja organisme, mis vajavad oma eksistentsiks päikesekiirgust. Vetikates ei teki fotosünteesi, mille tulemusena hapniku tootmist ei toimu ning elustik hukkub. Kalade puhul, kelle jaoks on puhas vesi primaarse tähtsusega, võib esineda ka arenguhäireid. Mõned liigid võivad reostuse tõttu hoopiski välja surra.
Naftareostust ei nimetata ilmaasjata õlikatkuks. Kui nii nimetatud epideemia on valla pääsenud, hukkuvad sajad , isegi tuhaneid vee-elanikud ning seda suhteliselt lühikese aja jooksul. See on kui nakkushaigus , mis kedagi ei säästa. Võib-olla on kohatu võrrelda inimest katkuga, kuid üha rohkem jääb mulje, et luuakse erinevaid seadusi ja määrusi, et kaitsta meid üksteise eest. Kuid kõige rohkem on vaja kaitsta loodust inimese eest. Homo homo sapiens - ehk siis nüüdisinimene on kui destruktiivne olend , kes liigutab end alles siis kui see on tulutoov ja kasulik. Tagajärjed- on viimane asi, millele mõeldakse. Õeldakse ju ikka, et tugevam jääb ellu, kuid milleks saagida oksa, kus istume?
Katasroofi puhul on inimeste reaktsioonid seinast seina. Kes tormab appi vee-elanikele, kes on mures kraanivee puhtuse pärast. Esmane reaktsioon on tihti: mis meist saab? Samas, vett on võimalik poodidest osta, kasvõi 5 liitrit korraga. Aga kõik ülejäänud,kelle elu on suuremas ohus? Mis saab vee-elanikest? Rajame ujulad või viime eranditult kõik Mati Kaalu hoole alla, kuna oleme ise elamiskeskkonna osavalt ära solkinud?
Kaitsmaks meie veestikku, on välja töötatud erinevaid määruseid ja seadustikke. Üks nendest on naftasaaduste hoidmisehitiste veekaitsenõuded, kus on ära toodud üksikasjalikult, milline peaks olema üks hoidmisehitus, kus ta võib paikneda ning millised on ohutusnõuded, mida peab täitma. Veeseadusest leiame leotelu potensiaalsetest reostusallikatest, millest üks -naftasaaduste hoidmisehitised. Saasteainete heitmine laevalt merre ja veekogu jääkatet reostada ja risustada naftasaadustega- on rangelt keelatud. Kuid kas sellest piisab , et päästa veekeskkonna ökosüsteem? Tugeva ühiskondliku surve tõttu on rangemaks muudetud takerite ehituste ja nende puhastamise nõuded. Naftareostuse kaitseks leiame ajaloost erinevaid konvetsioone ja leppeid. Juba aastast 1973. Seega probleem on olnud aktuaalne üle 20 aasta. Võib väita, et on vähenenud suurte naftaõnnetuste hulk, kuid väikereostajate osakaal suurenenud.
Lepetest ja konventsioonidest võib ära märkida: konventsiooni laevadelt lähtuva merereostuse vältimiseks, konventsioon naftareostusega seotud tsiviilvastutuse kohta,
konventsioon rahvusvahelise fondi moodustamise kohta naftareostusega tekitatud kahju hüvitamiseks, konvetsioon jäätmete kaadamisest lähtuva merereostuse vältimiseks ning
Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konvetsioon. Kas nendest piisab, et päästa õlikatku järgmiseid ohvreid? On raske ennustada, kuid arvan, et me peaksime veel rohkem vaeva nägema ning suhtuma keskkonda kui oma pereliikmesse, et säästa meid ümbritsevat keskkonda. Kui poleks keskkonda ei saaks ka meie eksisteerida. Oleks ju katastroof, kui reostuse maht veekogudes oleks niivõrd suur, et me ei saaks seal lähedal viibida ning aeg-ajalt ka varbaid sinna kasta.