Näärid (0)

Pika jõuluaja järgmine kõrgpunkt oli vana-aastaõhtu ja nääripäev. Aastavahetuse tähistamine on üle-euroopaliselt hiline nähtus. 16.sajandist on Eestis uusaastaks üldiselt kujunenud 1. jaanuar. Nääripäeva nimetus tähendab just 1. jaanuari. Tänapäeval kasutusel olev mitmuslik lõpp „näärid” on tulnud keelekasutusse alles hiljuti „jõulude” sarnasuse põhjal. Näärikombestikku järgitakse siiski rohkem nääri- ehk vana-aastaõhtul 31. detsembril. Eesti rahvakalendris on nääripäeva tähtsus aasatte jooksul kasvanud, eriti viimase poole tuhande aasta jooksul. Hoolimata sellest, et tavad, uskumused ja toidud sarnanevad paljus jõuluõhtustega, on need oma päritolult kindlasti hilisemad .
Näärikombed on terviklikuks kujunenud alles sel ajal, kui hakkas kaduma usk omaenda tulviku mõjutamise võimesse, aga säilis veel usk tuleviku äraarvamise võimalikusesse. Kombestikus on üsna palju ühist jõulupühadega (toidud, saunaskäimine, tõrjemaagia, kirkussesõit). Eriti oluliseks peetakse inimeste tulevase käekäigu ennustamist ning nn esimese päeva maagiat (põhimõttel „kuidas täna, nii kogu aasta”). Näiteks saunaskäimise puhul öeldi, et tuleb vana aasta mustus maha pesta, sama soovitus kehtis põrandapühkimise kohta. Kirikust tagasi sõites sõideti teistest mööda, et olla teistest töödega kogu aasta ees. Varajane tulesüütamine koldesse uusaastahommikul seostus taotlusega järgmisel aastal töödega ajalt toime tulla. Põrandapühkimine ja –pesemine sümboliseeris vabakssaamist eelmise aasta mustusest ja prahist. Teisalt on tuba pühkimiast just hoiatatud, et pühkmete väljaviimisega vältida halba kontaksti. Lapsed, kes uusaastahommikul nn linnulaaste tuppa tõid, pidid suvel palju linnupesi leidma. Soovitus anda kanadele (õlgedest, vööst, ohjadest, köiest, lõhestatud vitsast vm tehtud) võru seest süüa, et nad ühte pessa muneksid või koos püsiksid, kuulub samuti nääripäevale. Kitsalt alalt Lõuna-Eestis (Tõrva, Rõuge, Otepää) on mõned teated kuke- või kanaliha söömisest hobusetallis, et hobused edeneksid. Et ei tuleks leivapuudust, soovitati ahjuluud ja leivalabidas kriitiliseks ajaks tuppa jätta.Leiba ahjust välja võttes jälgiti, kas kellegi õnneks pandud kõrs on kõrbenud. Nääripäevaks küpsetatud leiva- või saiakaku nimetus Saaremaal nääris.
Nääriööl on taevavaatlust peetud isegi olulisemaks kui jõuluööl. Taevavaatlus ja selge öö tähendasid, et järgmisel aastal on laudas palju noori loomi. Tähistaevas võis tähendada veel head viljasaaki või heina-aega, rikkalikku pähkli- või kalasaaki. Halb märk on see, kui mets on lumeta (oodata on ikaldust ja nälga). Kui mets on lausa lumevangis, puud lumest lookas või koguni murduvad, arvatakse, et tuleb sõda ja hävingut. Rannarahvas jälgis, kus on mere kohal eriline heledus – kalakoit; nendes vetes teati tulevat soodsaid püügivõimalusi. Peamiselt Saaremaal on olnud kombeks vana-aasta ööl õunapuid, kreegi- ja sarapuid raputada, et need saaki kannaksid. Saagikuse suurendamiseks on viljapuid ka suitsutatud. Nääriöö tuult peeti saagisoodsaks sarapuudele. See uskumus on levinud rannapiirkondades.
Toitlusesse ei too aastavahetus midagi uut ega eripärast. Seapea (sealiha) söömist ei peeta nii oluliseks kui jõulupühade ajal. Olulisemad on jõululeib ja muud küpsetised ning kindlasti vorstid. Kaasaajal on kujunenud tavaks pakkuda verivorstide kõrvale pohlamoosi. Mõne perekonna menüüsse kuulub ahjus tervelt küsetatud hani ja mõnel pool pakutakse kala (kalasoomuste alalhoidmine pidi tähendama järgmiseks aastaks tahaküllust). Vanasti toodi hobustele kaeravakk ööseks tuppa söögilaua alla ning viidi see siis talli. Maaperedes on mõnel pool tänini kombeks vana- aastaõhtul või uusaastahommikul lauta loomadele leiba ( soolaga leiba) viia. Selle toimingu kunagine põhimõte oli, et toitu jätkuks ka järgmisel aastal. Inimeste tulevikku püüti mõjutada näiteks nii, et noad -kahvlid-lusikada setati söögilauale ühtekokku, siis püsib kogu pere koos ning on üksmeelne. Ennustati ka soolateradega. Igaüks poetas oma lusika alla soolateri ning uusaastahommikul vaadati – kui need pole sulanud, on see hea õnne märk.
Viljasaagi endena on 1. jaanuari nagu teistelgi talviste tähtpäevade päikesepaiste pigem hea kui halva tähendusega. Härmatis märgib head teraviljasaaki, head õnne, inimestele head tervist; sadu (lumi, rahe, vihm ) tähendab vilja ikaldumise, inimestele tõbesid ja surma. Võrreldes jõulupühadega on ilmavaatlus vana- ja uusaastal üsna kõrvaliste tähtsusega.
Vanast, paganlikust jõulukombestikust kuulub aastavahetuse juurde loomamask ning perest peresse käimine. Nagu jõulupühade aegu, käivad Lääne-Eestis ringi hani, kurg , karu, sokk , Kihnu saarel pooleldi kurge või sokku meenutav tönk. Sokud käivad kõige enam just nääriajal ning seda tänini. Kõige iseloomulikum on soku (või koguni sokukarja) ilmumine koos sokukarjasega, kelle ülesandeks on sokku talutada, talle vett ja kaeru küsida, teda keelata pererahvastliialt kimbutamast. Välimuse ja käitumise poolest ei erine näärisokk jõulusokust (jõulupukast). Siiski on käimise aeg rohkem määratletud, see hoogustub alates keskööst, sest näärisokud nagu uusaasta- ehk nääripoisidki kuuluvad hea õnne toojaina ning soovijaina nimelt aasta alguse juurde. Nääripoiste välimus on tavaline, kantud on teravaotsalise kiivri taolist õlgadest meisterdatud mütsi, õlest keeratud vööd. Käes oleva õlest nuudliga lüüakse tuppatulekul pererahvast „erguks”. Tuppatulekul soovitakse „head uut aastat!” ning öeldakse muidu häid soove, näiteks „Tütred mehele, kanad munele, head loomaõnne ja põllukasu, ning kõige rohkem nisu! Hobusele laugik varss , lehmale leedik vasikas , lammastele kaksikud talled !” (Valjala, 1960)
Peres, kuhu nääripoisid tulevad, kirjutavad nad söega (või kriidiga) toauksele uue aasta numbri. Sedaei kustutata, vaid see tuhmub ise pikkamööda. Komme on püsinud tänini. Kus uus number juba olemas, sinna teist ei tehta, peatutakse veidikeseks ning minnakse jälle edasi. Tundmatuks jäämist ei taotle ei nääripoisid ega näärisokud. Kui kauemaks peresse jäädakse, võetakse ülariided seljast, maitstakse õlut, pähkleid, soolaube. Sokuks ja sokukarjasteks ning jõulupoisteks käivad ainult meesterahvad. Kui midagi söödavat kaasa antakse, on selleks nn näärikakk (saiakakk) või vorstirõngas, tänapäeval präänikud ja piparkoogid. Tüdrukutepoolne kingitus on pähklid, omakootud labakindad või sokid , vöö, tubakakott.
Praeguse kella, raadio ja TV ajastul on uue aasta algus minuti pealt teada. Meeleavaldus uue aasta vastuvõtmise puhul on näiteks ilutulestikud linnades. Komme koguneda väljakukuuskede juurde on aina populaarsemaks saanud nii linnades kui ka asulates. Paljude kodude traditsioone iseloomustab kogu pere koondumine raadio ja televiisori lähedale, ärkvelolek, vastastikku soovitakse head uut aastat. Nänini peetakse soovitavaks, et esimene vastutulija, külaline või õnnesoovija uuel aastal oleks meesterahvas. Kingituste tegemine uueks aastaks on eestlastel juhuslik.
Kasutatud allikad:
„Rahvakalendri tähtpäevi” Hiiemäe, M.
„Pühad ja kombed” Õunapuu, P.
„Eesti rahvuskalender” Hiiemäe, M.
3