Jõulud vanasti (2)

Jõulud vanasti
Jõulud olid algselt pööripäevapühad. See oli aeg, mil valgus sai pimeduse üle
võidu. Võib arvata, et jõulud on seotud päikesekultusega. Pööripäevapüha on olnud pea-
aegu kõikidel rahvastel ja on väga iidne. Vanasti arvati, et just pöördelisel ajal võib muu-
tuda inimese käekäik kuni järgmise pööripäevani, ning sellega olid seotud ka uskumused
ning kultused.
Vanasti olid jõulud rahulikumad. Pered tulid kokku, söödi verivorsti , räägiti jõulu-
jutte ...Pühadel oli mõte, tuum, mida praegu paljude inimeste arvates kahjuks ei ole.On
tunne, nagu oleks meisse sisendatud , et jõulude eel peab mööda poode ringi tormama ja
kinke ostma. Pühade tähendus kaob, sest see ei väljendu kindlasti mitte ainult kingitustes.
Muidugi on kinkide tegemine ilus, ostubuum selle juures aga mitte. Kaupmehed ongi põhi-
lised "hulluse" algatajad. Nad leiutavad igasuguseid nippe, kuidas inimesi kauplustesse
meelitada... Kuid vanasti nii ei olnud...
Paljude inimpõlvede vältel on jõululaupäev ja esimene jõulupüha püsinud väga pere-
kesksed . Kodupühad kujunesid vanade pööripäevade juurde kuulunud tõrjemaagilisest hoia-
kust – püüti vältida kokkupuudet kõige võõraga, mis võis kahjulikku mõju omada.Nii liitis
peret hirm jõuluõhtul liikvel olevate kurjade vaimude ees, vajadus mitmesuguste toimingutega
ühiselt oma majapidamise edenemist turgutada ja tulevast aastat ennustada. Samuti austus
kadunud esivanemate vastu, kes usuti pühadeajal hingekestena kodus käivat.Nüüdki püsib
alateadlik usk, et jõulude ja aastavahetuse paiku saab midagi üheskoos muuta ja hoida. See
on veres tuksuv ürgne arusaam, et pöördelisel hetkel soovitu-sooritatu-manatu jõuab mõju-
tama tervet algavat ajatsüklit. Kõige muu kõrval oli jõuluootuse puhul tähtis ka lihtne perega
koos olemise rõõm.
Jõulude juurde kuulusid lõbusad maskeeritud olevused: jõulusokud, -karud, -haned ja
- kured . Need olid tervist, vilja- ja karjaõnne toovad külalised, kes käisid talust tallu , saades
oma esinemise eest tasuks õlut, pähkleid või muud head-paremat.Uuemal ajal said neist vei-
derdavad tegelased, kes aitasid pühi lõbusamaks ja meeldejäävamaks muuta. Jõuluvana tu-
leks Eesti külla umbes sada aastat tagasi tõrjus nad küll tagaplaanile, kuid vaimukaid või-
malusi pakkuvad jõulutegelased vääriksid taas au sisse tõstmist. Tuntuim pühadetegelane
on jõulusokk, kes hakkas perest peresse käima juba jõuluööl. Üle pea tõmmatud pahupidi
kasukas , toas ringikargav, sarvedega puskiv, tembutav ja mökitav sokk taltus alles pärast
õlle, õunte, pähklite või präänikutega kostitamist.
Tänini säilinud vanadest kommetest püsib jõulude ja uue aasta ajal verivorsti söö-
mise traditsioon, mis ilmselt pärineb mingist vanast vereohvrist. Väga vanade tavade hulka
kuulub ka see, et jõuluööl jäetakse toit lauale ja tuli tuppa põlema. Nimelt arvati, nagu
käiksid esivanemate hinged jõuluajal kodus. Valgusel ja tulel on seos ka päikesekultu-
sega, kuigi lõket (nagu jaanipäeval) nende pühade ajal pole tehtud. Kultusega on seotud
ka õlgede tuppa toomine, eriti aga jõu- ja osavusmängud, mida seostatakse meheliku
potentsiaali tugevdamisega. Tänapäevani on osaliselt püsinud ka jõuluööl loomade toit-
mine igapäevasemast parema söögiga.