Muusikaelu ja haridus Eestis 12-18 sajand, kultuurielu Eestis 19-20 sajand (0)

Muusikaelu ja haridus Eestis 12.-18. sajandil
Eesti rahvalaulu kõrval hakkas alates 12. sajandist Eestis kõlama ka mitmesuguste võõraste kultuuride kunstmuusikat. 13. sajand, kui toimus esimene suurem ristiusustamise laine, jõudis koos Saksa ordu ja katoliku usuga siia ka gregooriuse laul.
Gregooriuse laul – Rooma katoliku kiriku laul, ühehäälne, laulavad mehed, ladinakeelne , keerulise meloodiaga, vaba rütmiga.
Nii linnadesse kui ka maale hakati ehitama kirikuid ja kabeleid ja rahvas pidi hakkama regulaarselt missal käima (esialgu käidi vastutahtmist ja püüti säilitada vana usku ja kombeid). Kirikute juurde hakati rajama kiriku- ja kloostrikoole. Muude ainete hulgas õpetati laulmist ja orelimängu.
Alates 13. sajandust levis linnades vaimuliku muusika kõrval ka võõraste maade ilmalik laul ja pillimuusika. Mängiti neid avalikel pidustustel ja laadaplatsidel. Võõraste maade muusikud sattusid Eestisse peamiselt koos kaubalaevadega. Aga 14. sajandil on teateid ka juba oma linnamuusikutest.
Varasematel sajanditel valitses katoliiklus , aga 1517 a toimus Saksamaal Martin Lutheri algatusel usureformatsioon. Peagi jõudis luterlus ka Eestisse. Sellega seoses muutus ka jumalateenistuse kord ja muusika :

jumalateenistusi hakati pidama emakeeles, tasapisi hakkas ristiusk eestlastele omaseks saama

Luther uskus, et laulmine aitab kogudusel jumalasõna paremini mõista, sellepärast pidid kõik kirikulised saama koguduse laulu kaasa laulda emakeeles. Gregooriuse laul oli ühislaulmiseks liiga raske või tuli seda lihtsustada. Kujunes välja luteri koraal.
Luteri koraal on salmiline, oreli saatel, kindla rütmiga ja kindla helilaadiga.
17. sajandil oli Rootsi aeg ja üks hariduselu kõrgaegu. Rootsi ajal hakati talurahvale algharidust andma. 1632 avati Tartu Ülikool. Tallinnas avati gümnaasium. Tartu lähistel asutas Bengt Gottfried Forseliuse seminari , mis tegutses ainult 4 aastat, kuid andis oma aja kohta küllalti head haridust ja selle lõpetas kokku umbes 160 eesti talupoega, kelles said köstris ja kooliõpetajad. Nende ülesandeks oli maakoolides ka muusika õpetamine (kirikulaulud).
18.sajandi alguses oli Põhjasõda (1700-1721). Peale sõda kuulus Eesti Venemaa alla. Maal võitsid rahva poolehoiu hernhuutlased ehk vennastekoguduse liikmed. Hernhuutlased olid kerjusmungad , kes rändasid külast külla ja jutlustasid inimestele, et kõik inimesed on vabad, võrdsed, kõigil on õigus elada jm. Hernhuutlaste liikumine oli tekkinud Saksamaal, aga Eestisse tulles õppisid nad ära kohaliku keele, seletasid eestlastele piiblisõnumit, õpetasid meditsiini saladusi ja aitasid talutööde tegemistel. On teada, et hernhuutlased laulsid ka oma pühasid laule, nad laulsid ka mitmehäälselt ja samuti mängisid pille, eriti viiulit. Nende tegevuse miinuseks tuleb pidada seda, et nad halvustasid eestlaste vanu kombeid ja rahvamuusikat. Mõnel pool Eestis oli rahvamuusika mängimine (suhtumisega) keelatud. See viibki rahvalaulu hääbumiseni mõnes piirkonnas.
Mõisates oli ka muusikaelu/haridus kõrges hinnas . Mitmel pool asutati ka väikseid mõisaorkestreid. Pillimängijatena hakati kasutama Eesti talupoegi. Mõisates oli populaarne ka kodumusitseerimine, korraldati kammermuusikaõhtuid, kus esitati lihtsamat salongimuusikat. Sellest ajast on teada ka esimesed Baltisaksa heliloojad . Linnades hakkas üha rohkem esinema rändteatri truppe, kes mängisid nii sõna- kui ja muusikalavastusi. Nad mängisid näiteks singspiele ja lühiballette, lühioopereid. Huvitava faktina on teada, et üks näitegrupp esitas juba 1795. aastal Tallinnas Mozarti ooperi „Võluflööt“, mis oli valminud alles 1791. aastal. Kohapeal tegutses Asjaarmastajate Teater. Seda juhatas August von Kotzebue ja näitlejateks olid haritud linnarahvas .
Kultuurielu Eestis 19.-20. sajandi vahel
Venestamise surve vähenes, hariduse saamine muutus emakeelseks, taas hakkasid tegutsema mitmed ärkamisaegsed seltsid: Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilasselts. Üha rohkem oli kõrgharidusega eestlasi. Käidi õppimas Riias, Peterburis, Helsingis, Saksamaal, ka Tartu ülikoolis. Sajandi alguses tegutses Tartus väga oluline rühmitus „Noor-Eesti“, kuhu kuulusid ärksamad kirjanikud (Gustav Suits, Friedebert Tuglas jt), kunstnikud ( Konrad Mägi, Kristjan Raud, Nikolai Triik), muusikud (Mart Saar, Rudolf Tobias, Aleksander Läte). Seltskonda ühendavad sarnased vaated kaasaegsele kunstile, nende ideed mõjutasid väga paljusid järgmiste põlvkondade kunstnikke. Noore-Eesti juhtmõtteks on saanud üks G. Suitsu lause „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“. Nad arutlesid palju selle üle, et Eesti kunsti tuleb hakata võrdlema maailmakunstiga. See eeldas kunstnikult ka laiemat silmaringi ja pidevat enesetäiendamist. Kunstnik pidi olema professionaal . Võideldi asjaarmastuslikkuse ja naiivsuse vastu. Kunstnikult hakati nõudma originaalsust . Palju räägiti ka sellest, kuidas ühendada vanemat folkloori uue kaasaegse kunstiga. 1904 . aastal korraldati II suurem rahvaluule kogumine, kus pöörati tähelepanu just vanemale rahvaluulele.
20. sajandil oli Eesti muutunud mitmes vallas professionaalseks.
1900 avati Tartus orkester , 1906 oli see juba kutseline.
1906 valmis Vanemuise teatrimaja.
1913 avati Estonia teatrimaja, mis tegutses ka kutseliselt.
Sajandi vahetusel lõpetavad Peterburi konservatooriumi esimesed kompositsiooni
haridusega Eesti heliloojad. Kõigil oli õpetajaks N. Rimski- Korsakov . Lõpetasid Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mart Saar. Samasse põlvkonda kuuluvad ka Cyrillus Kreek ja Peeter Süda.