Muusika ajalugu barokk (2)

Sissejuhatus.
Madalmaade vokaalpolüfoonia ja koos sellega ka kõrgrenessanssi hiilgeaeg lõppes 1520 - aasta paiku. Sellele järgnev aeg kuni sajandi lõpuni ei toonud Euroopa muusikasse küll veel päris uut stiili, alguse said aga mõned arengusuunad .. Humanistliku hariduse tugevate mõjude tõttu nimetatakse seda ajajärku muusikaloos ka humanismiajastuks. 16. sajandil
hakkas muusika lisaks jumalikule harmooniale e. abstraktsele esteetikale kujutama ka inimlikku ja käegakatsutavat: looduse, inimloomuse ja tundemaailma imiteerimine. Ka 17. sajandil uuritakse õpetust inimese tundeseisundeist- afektiõpetus. " Helide eesmärk on rõõmu valmistada ning kutsuda meis esile erinevaid tundeliigutusi"
Barokk tähistab kunsti ja musikastiili 16. saj. Lõpust kuni 18. saj. keskpaigani s.o. 1600-1750. Murrang oli järsk, lühikese aja jooksul valmisid uuele ajastule aluse pannud teosed :
1.1597-1600 loodi esimesed ooperid
2. 1600 - esimene oratoorium
3. 1601 - esimene uues stiilis laulukogumik
Barokiajastu lõpu on raske määratleda, küll aga võib määratleda ajalised piirid
1. 1580 -1630 varane periood, uute väljendusvahendite ja vormide tekkimine
2. 1630-1680 keskmine periood, piirkonniti erinevate stiilide väljakujunemine
3. 1680- 1740 hiline periood, ajastu žanride kõrgaeg
Muusikaline barokkstiil on pärit Itaaliast , olulised koolkonnad Firenzes ja Veneetsias, kes olid eeskujuks kogu Euroopale .
Siiski erines prantsuse muusika itaalia eeskujudest, Inglismaa ja Saksamaa olid kord prantsuse, kord itaallaste mõjudest segunenud. Saksamaa oli tugevalt mõjutatud renessanssi aegsetest polüfooniatraditsioonide mõjudest.
Uue stiili kujunemine.
Uute stiilide tekkimine tõi endaga kaasa vokaal - ja instrumentaalmuusika kiire arengu. Varasema polüfoonia asemele tekkis uus stiil monoodia, kus oluline on ühehäälne meloodia seda saatev harmooniasaade, millel on samuti oluline roll. Varasemale polüfoonia ülemine hääl seati ümber soololauluks lauto saatel. Järjest rohkem hakkas arenema instrumentaalne soolomäng, enamasti klavessiinil või lautol. Firentzes tegutses poeetide, kunstnike ja muusikute
aristokraatlik ring Camerata , kes püüdsid taaselustada vanakreeka luulet ja draamat lauto saatel. Esimesena tegi selles valdkonnas katset Vincenzo Galilei , kuulsa astronoomi Galileo Galilei isa, kasutades Dante luulet ja piiblitekste. Selline stiil hakkas levima soolomadrigalina ( lüüriline armastus- v5i loodusluulel põhinev laul), mis pani aluse esimestele ooperitele.
Kontserdistiil. Renessansiajastu muusika pole kontsertlik, st. t pole mõeldud kuulamiseks:
1. kirikumuusika on jumalateenistuse funktsionaalne osa, palve või kiidulaul
2. seltskonnalaul on kaasalaulmiseks

tantsumuusika tantsimiseks või üheskoos mängimiseks.
Metseeniajastul läks moodi virtuoossus , sest õukonnad püüdsid teineteist oma kapellidega üle trumbata. Õukonnapidustustel külaliste ees esinemine sai ajapikku professionaalsete muusikute põhitööks. Ka kirikumuusikas toimus muutus, sest kirikuski oli võimalikult heade kapellide palkamine prestiiži küsimus. Näiteks Veneetsias, kus Markuse kiriku kapellist oli saanud linna jõukuse, võimu ja sõltumatuse sümbol.
Kontsert tähendas algselt kaasmängu, mitte muusikaettekannet, nagu me tänapäeval tunneme . Esinduslikku pilliansambli koosseisu võisid kuuluda ka lauljad. Barokiajastul peaks eristama vähemalt kolme stiili, mis võivad omavahel ka seguneda:
1. vana e. kiriklik stiil jätkas pisut vabamal kujul Rooma koolkonna polüfoonilist kirjaviisi
2. kammerstiil sooloaariate ja duettidega, teosed soolopillidele ja väikestele ansamblitele, mis jätkasid seltskondliku musitseerimise traditsioone.
3. teatraalne stiil, mis oli kõige uudsem ja julgem. Rõhutatult tundeline, mis kujunes varases ooperis, ent võeti üle ka kirikumuusikas.
Juba hilisrenessansi heliloojad pidasid oluliseks väljendada muusikas ja tekstis erinevaid hingeseisundeid, eriti valu, kannatust, igatsust. Harmooniavallas oli 17. sajandi suurimaks eeskujuks Claudio Monteverdi .
Ooperi sünd.
Ooperižanri sünd 1600 aasta paiku mõjutas oluliselt kogu järgneva sajandi muusikat. Ooperil on mitmeid eeskujusid :
1. vanakreeka tragöödia
2. keskaja kiriku missa e. liturgiline draama piibliaineliste jutustustega, kus kõnelused väljendusid muusikaga
3. muusikaliste stseenide ja pantomiimiga renessansiaegsed koolinäidendid ja õukonnaetendused, eriti sajandilõpu Firenzes, kus kasutati toretsevaid kostüüme ja dekoratsioone, samuti lavatehnikat. Hiljem barokile iseloomulikke tüüpstseene , nagu jumalate laskumine lavale, tulevärgid jms.
Esimeseks suureks ooperiheliloojaks peetakse Claudio Monteverdi't ( 1567- 1643 ) , kes sai alghariduse Madalmaade koolkonna vaimus . Juba 15-aastaselt andis välja oma esimese motetikogumiku, aasta pärast vaimulikkude madrigalide kogumik. 1612 valitakse ta omaaegsesse kõige ihaldatumasse ametisse - Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistriuks, mida ta pidas surmani.
2