"Must prints" Iris Murdoch (1)

Antsla Gümnaasium
Janar Kannimäe
12.a
„Must prints “
Iris Murdoch
Uurimustöö
Juhendaja: õp. Iri Reile
Antsla 2008
Sisukord
SISSEJUHATUS 3
Kas tegemist on realistliku või romantistliku romaaniga? 4
IRIS JEAN MURDOCH 5
„MUST PRINTS“ 7
LÜHIKE ÜLEVAADE SISUST 9
TEGELASTEST 12
Christian 12
Arnold Baffin 12
Francis Marloe 12
Julian Belling (Baffin) 13
Priscilla 13
Rachel 13
KOKKUVÕTE 14
KASUTATUD ALLIKAD 15
LISA 1 16
LISA 2 17

SISSEJUHATUS

Pidime suvevaheajal lugema ühe kohustusliku kirjanduse, mille kohta tuli ka referaat koostada. Mina lugesin Iris Murdochi kirjutatud raamatut „Must prints“. Juba algul tundus see raamat mulle väga huvitav ja põnev,aga osutus väga raskeks. Keerulised sõnad ja laused . Raamatu ülesehitus oli ka kuidagi ebatavalisem kui harjund olen. Nimelt peategelane väidab, et loen tema kirjutatud raamatut. Peategelane, aga on meessoost, kuid tegelik autor naissoost . See ajas algul väga segadusse . Kui olin lugemisega lõpule jõudnus ja arvasin, et olen kõigest aru saand , siis avastain, et lugeda on veel vaja järelsõna, kus raamatu peategelased rääkisid asjadest nii nagu nende arvates oli olnud. Kõik rääkisid eri juttu . Seega jäi mulle see väga segaseks. Tihti pöördub minategelane lugejate poole ja niiöelda vestleb lugejaga.Tegelased suhtlesid tihti kirja teel, raamatusse oli jäädvustatud nende vahelisi kirju. Peategelane Bradley arvab : „Kiri on barjäär, lühike hingetõmbeaeg, talisman , mis kaitseb meid kurja maailma eest, peaaegu eksimatu meetod teatud vahemaa tagant tegutsemiseks.“

Kas tegemist on realistliku või romantistliku romaaniga?

Tegemist on realistliku romaaniga. Arvan nii, sest kirjaniku daatumid on 1919-1990 ja realism tekkis 1830. aastatel. Raamatus pole liialdamist ega uskumatut. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt. Tõestuseks mõned tsitaadid romaanist: „ /.../ On inimesi, kes kiidavad üksnes äärmist lihtsust ja kelle puhul laululinnu trillerdus oma nõnda-öelda primitiivsuses on kõige mõõdupuuks, justkui lakkaks tõde olemast ta ise, kui ta ei avaldu kogeleval kujul. /.../ “ , „ /.../ Romaan on koomiline vorm. Keel on koomiline vorm, see teeb meiega unes nalja . Jumal, kui ta on olemas, naeraks enda loodu üle. Ent see on ühtlasi tunnistuseks, et elu on hirmuäratav, rikutud juhuse tahtest, valust ning surma peatsest lähenemisest./.../ “ , „ /.../ Maailm on ainult hädaorg. Lõppude lõpuks on see tema kõige täpsem definatsioon. Inimene on loom, kes kannatab pidevate ärevuse, valu ja hirmu käes, ta on selle ohver, millele budistid on pannud nimeks dukha, see tähendab lõputut, kustumatut piina, mida tunnevad need, kes soovivad kirglikult illusoorseid hüvesid. /.../ “ Nende tsiteeringute põhjal võib juba öelda, et tegemist on realismiga . Romaanis puudusid romantismile omased looduse kirjeldused. Suurem rõhk mõtlemisel kui tunnetel.

IRIS JEAN MURDOCH

15. VΙΙ 1919 – 8. ΙΙ 1999
Iris Murdoch oli iiri päritolu inglise romaani kirjanik ja filosoof. Sündis Dublinis, õppis Oxfordis klassikalisi keeli ja Cambridge `is filosoofiat. Sõja ajal töötas Briti Luureteenistuse informatsioonikeskuses, sõja lõppedes õpetas filosoofiat Oxfordi ja Londoni ülikoolides. Pärast Teist maailmasõda töötas Belgias ja Austrias Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuses. Üliõpilasena tundis suurt huvi poliitika vastu. Pärast ülikooli asus ta tööle Inglise Rahandusministeeriumis. 1956. a. abiellus kirjanduskriitik John Bayley`ga. Veerand sajandi jooksul on see viljakas autor avaldanud üheksateist romaani, kaks näidentit ja mitmeid filosoofilisi traktaate. Murdoch tuli kirjandusse küpse autori ja väljakujunenud isiksusena – esikromaanile „Võrgu all“ (1954, eesti keeles 1971 ) järgnes ridamisi teisi menukaid teoseid: „Põgenemine võluri eest“ (1955), „Kell“ (1958), „Maharaiutud pea“ (1961, näidendina 1963), „Punane ja roheline“ (1965), „ Inglite tund“ (1968), „Bruno unenägu“ (1969), „Must prints“ (1973, eesti keeles 1980), „Meri, meri“ (1978, eesti keeles 1996). Viimane pälvis Inglismaal Booker`i auhinna . Teos räägib ühe teatrilavastaja lapsepõlvearmastusest ja äpardunud täiskasvanuelu loo ning selles on W. Shakespeare `i draama „Torn“ selgelt tuntavaid mõjutusi. Murdoch kirjutab intelligentsist intelligentsile, huvitudes eelkõige eetika ja esteetika probleemidest, mida ta lahkab professionaalse filosoofi tasemel.Kirjaniku produktiivsus on hämmastav: tema 21., autobiograafia sugemetega romaan pealkirjaga „Filosoofia õpilane“ ilmus 1983. a. Murdochi arvukaid teoseid on nimetatud psühholoogilisteks detektiivromaanideks, milles omavahel mänglevalt põimuvad koomilised, kummalised ja hirmsad sündmused, moodustatdes ühtse sümboolse struktuuriterviku. Murdochi teoste tegelaskond kuulub enamuses varaka keskklassi ja intellektuaalide kilda. Et kirjanik on ühtlasi filosoof, peegelduvad tema filosoofilised vaated ning nende muutumine ka tema loomingus. 50. aastate teostes on enim tajutav varase J. P. Startre`i mõju. Murdoch on kirjutanud ka traktaadi „ Sartre – romantikust ratsionalist“. 60. aastail, mil Murdoch lõi oma kõige süngemad, niinimetatud gooti romaanid , võib aga märgata huvi Kierkegaardi vastu. Meetodi osas oli kirjanik enda väitel realist, kuulutades sellega oma ustavust 19. sajandi vene ja inglise romaanide traditsioonidele: „Ma olen enda arvates realist. Inimese elu on tõepoolest fantastiline. Inimese loovad ise sümboolseid situatsioone, kuhu nad hiljem satuvad nagu lõksu.“ Teisi romaane: „Hüva oskus“ (1985), „Raamat ja vennaskond“ (1987), „Sõnum planeedile“ (1989), „Roheline rüütel“ (1993). Filosoofilised teosed: „Sartre – romantikust ratsionalist“ (1953), „Headuse ülemvõim“ (1970), „Metafüüsika kui moraalijuhis“ (1992). – Eesti keeles 1963 ilmunud mitmepalgeline romaan „Ükssarvik“ (1992), milles meisterlikult põimuvad realistlik ja tinglik -allegooriline alge.

„MUST PRINTS“

Mida tähendab romaani pealkiri? Miks just must prints? Vaevalt et siin on tegemist Edward ΙΙΙ poja Edwardiga, keda hüüti samuti Mustaks Printsiks. Võib oletada, et sellega on mõeldud alati musta riietunud Hamletit, kelle tegevusetuse ja kõhklustega ka Bradley Pearson ennast võrdleb. Hamletiks rõivastunud Julian mõjub talle rabavalt. Sellisena suudab ta Julianiga vahekorda astuda, ennem see tal polnud õnnestunud ei Juliani ega ka Racheliga. Samal ajal võib see tähendada ka musta Erost, aga must Eros, keda Bradley Pearson „ armastas ja kartis , oli ainult palju suurema ja ähvardavama jumaluse kahvatu vari“. Taoliste sündmuste abil väljendab kirjanik inimese teadvuse keerdkäike ja vastuolusid. Teose alapealkirjaks on „Armastuse püha“. Võimas nagu paise tagant valla pääsenud tunne vabastab tardumusest Bradley Pearsoni loomejõud. „Inimlik armastus avab väravad igasuguste teadmiste juurde, nagu Platon seda mõistis. Ning läbi selle ukse, mille Julian oli mulle avanud, siirdus mu olemus teise maailma“ ütleb Bradley Pearson oma järelsõnas. Armastuse kaudu jõuab ta kõige tähtsamani iseendas. Julianist saab tema muusa, mis aitab tal luua tõelist kunstiteost. See on jällegi üks nägijakssaamise variante . Kuid ta peab maksma selle juba algusest peale hukule määratud armastuse eest liiga ränka hinda. „Meil ei ole tulevikku,“ ütleb Bradley Julianile. Aastaid on ta püüdnud kaitsta oma loomingulist sõltumatust ning koos sellega oma hingerahu, on püüdnud eralda ennast kramplikult külmast, kommertslikust suhtumisest loovasse töösse. Tema suureks eesmärgiks on luua tõeline kunstiteos . Ja kui see aeg lõpuks kätte jõuab, siis on see eneseteostus ühtlasi tema lõpu alguseks.
Nii nagu paljudes Murdochi teostes, nii ka selles romaanis on vaatluse all kitsas inimeste ring, kelle omavahelisi suhteid peenusteni jälgitakse. Nendes suhetes ei ole midagi püsivat, neis toimuvad nihked , äkilised pöörded ja isegi dramaatilised kokkupõrked. Kõik muu maailm on nagu kuskil eemal, ainult vahetevahel kuuleme selle kaugeid vastukajasid. Nagu näiteks Bradley endise töökaaslase Hartbourne pidevad kõned, mida aga Bradley eiras. Kuid seda suuremat tähelepanu osutab kirjanik üksikute tegelaste psüühikale. Peene satiirikusulega lahkab ta nende omakasupüüdlikke huvisid, auväärsetes kodanlikes majades pesitsevat räpasust ja valet. Eriti halastamatult on välja naerdud edukas „sulerüütel“, tüüpiline massikultuuri fabritseerija Arnold Baffin, kes toodab igal aastal vähemalt ühe vähenõudlike lugejate maitse järgi loodud romaani. „Mul ei ole muusat ,“ kuulutab ta avalikult. „See tähendabki olla professionaalne kirjanik.“ Üks meeldejäävamaid kujusid romaanis on hädafilosoof Francis Marloe, kelle järelsõna on hiilgav paroodia kõlupäiste Freudi järgijate psühhoanalüütilistele oopustele.
Nagu Murdochi romaanides üldse, nii põimuvad siingi traagilised ja satiirilised, dramaatilised ja koomilised elemendid, kohati balansseerib kirjanik lausa melodraama ja kriminaalromaani piirimail.

LÜHIKE ÜLEVAADE SISUST

Bradley Pearson on minategelane. Toimunu ajal on ta 58 aastane. Ta on väga kinnine ja enesesse tõmbunud mees. Kohati tundub Bradley lausa külma ja ükskõiksena. Näiteks kui tema õde sureb , siis ei mõtlegi ta tagasi sõitmisele, vaid tunneb rõõmu Julianiga olemise üle. Jätab oma õe Priscilla tihti niiöelda saatuse hoolde – kord maksab Francisele, et too õe järgi vaataks, siis jälle jätab ta oma endise naise Christiani juurde. Fracist kasutav ära. Muidu ei taha temaga suheldagi ja laidab teda, aga kui Fracise abi vaja on, siis kõlbab suhelda küll. Bradley Pearson suhtub abielusse negatiivselt. Ta võrdleb seda kui kahe üksiku inimese olemist samas puuris. Totaalne muutus toimub ajal mil Bradley armub Juliani. Ta muutub kõigi vastu tolerantseks ja on elurõõmus. Lepib ära ja suhtleb viisakalt tema õde petnud Rogeri ja ta armukese Marigoldiga. Sõbrad ei saa mitte aru, millest selline järsk muutus. Nad arvavad , et Bradley on kas joonud või haige. Enne Julianisse armumist on tal väike romantiline vahejuhtum Racheliga. Bradleyle meeldib suhe Racheliga, sest see on saladus Arnoldi ees. Teda ahvatleb väljavaade Arnoldist üle olla, kuna tal on tema ees saladus. Rachel, aga käitub väga julmalt. Väites oma mehele, Arnoldile, et Bradley teda jahib , kuigi on vastupidi. Ühel päeval kui Arnoldit kodus pole, proovib Rachel Bradleyga vahekorda astuda. Aga Bradley ei suuda seda ja ennem jõuab Arnold koju. Ning Bradley põgeb kiiresti. Tänava peal põrkab ta kokku Julianiga. Ta vaatab tema jalgu ja sel hetkel ta arvatavasti armubki Julianisse. Paraku on Arnoldi tütar Julian kahekümnendates, seega on nende vanusevahe suur. Sellepärast ka Bradley oma tundeid Juliani vastu eelistab varjata. Salajana armastus mõjub talle võibolla isegi paremini. Ta ei taha seda avalikustada. Hakkab talle kinke ostma, öösel ei saa suure õnne tõttu magadagi ja otsib koguaeg põhjusi Julianiga kokkusaamiseks. Hea põhjus on see, et Julian palub Bradleyt end õpetama, et ka temasuguseks kirjanikuks saada. Seega saavad nad Bradley pool päris tihti kokku, et analüüsida Hamletit. Julian kutsub Bradleyt kuulama ja vaatama ooperit „Roosikavaler“. Kuna see jutustab armukestest, kel ka suur vanusevahe, ei suuda Bradley enam seal olla. Tal voolavad pisarad ja tunneb, et hakkab oksele . Ta lahkub saalist ja läheb tühjale tänavale oksendama . Julian järgneb talle. Bradley ütleb välja, et on temasse armunud ning valetab talle oma vanust . Öeldes, et on 46. aastane. Bradley ei kuula, mida Julianil selle kohta öelda on ja teda ei huvita Juliani tunded. Tahab olla üksi oma armastudega. Selle põhjal võib öelda, et ta oleks õnnelik ka salaja armastades olnud. Nad suudlevad pargipingil. Julian tunnistab , et armastab ka teda, on alati armastanud ja pidas Bradleyt oma meheideaaliks. Olgugi, et Bradley Juliani juttu kuidagi uskuda ei taha, siis lõpuks ta siiski jääb teda uskuma. Olukord muutub halvaks kui Julian oma vanematele räägib, et on Bradleysse armunud ja nad on koos. Arnold ja Rachel lähevad sellepeale kohe Bradley poole ja keelavad tal Julianiga kohtuda. Nad paluvad Bradleyl Londonist lahkuda, aga ta keeldub. Hiljem nad valetavad Bradleyle, et Julian mõistis, et see kõik oli viga ja et ta palus Bradleyl endaga enam kontakti mitte otsida. Tegelikult on nad Juliani lukutaha pannud. Julian aga põgeneb ja võtab Bradleyga ühendust. Julian ja Bradley põgenevad „Patarasse“, kus Bradleyl on oma väike majake ostetud. Vahepeal hüppab Julian sõitvast autost välja, et tõestada oma armastust Bradley vastu. „Pataras“ elavad nad nagu tõeline perekond. Francis saadab Bradleyle „Patarasse“ telegrammi, et too talle kohe helistaks. Bradley helistab talle linnast. Francis ütleb, et Priscilla on surnud. Bradley lubab kunagi Londonisse sõita, aga ei kavatsenud seda niipea teha. Ta tahab vaid Julianiga kahekesi olla. Bradley varjab surma Juliani eest. Koju jõudes on Julian riietunud musta nagu Hamlet . Bradley rebib talt riided seljast ja nad seksivad. Nad magavad , kui kostub kolkimine vastu ust. Mõlemad on hirmul. Bradley läheb vaatama. Arnold on mutrivõtmega ukse taga. Ta astub sisse ja kui Julian vaatama tuleb, mis toimub, räägib Arnold Julianile ära, kui vana Bradley tegelikult on ja et too varjab tema eest Priscilla surma. Arnold nõuab, et Julian kohe temaga kaasa tuleks, aga Julian ei lähe. Arnold annab Julianile kirja Rachelilt. Kirjas ütleb Rachel, et nad olid Bradleyga vahekorras. Hommikul ärgates Bradley avastab, et Julian on ära läinud. Ka Bradley läheb siis Londonisse Priscilla matustelel ja Juliani otsima . Juliani ta aga ei leia. Julian saadeb talle kirja Prantsusmaalt, kus väidab, et on isaga seal ja nad sõidavad varsti Itaaliasse. Kirjas ta muudkui vabandab. Bradleyle tundub, et Arnold valvas Julaini kirjutamise ajal ja ei lubanud päris seda kirjutada, mida ta oleks tahtnud. Niimoodi arvab ta kirjas olnud vihjete tõttu. Ka mina arvan, et tegelikult polnud kõik nii nagu kirjas öeldud oli. Arvan nii, sest Rachel helistab peale kirja saamist ja palub Bradleyl kohe enda poole tulla. Seal avastab Bradley, et Rachel on Arnoldi tapnud. Rachel tegi seda ahjuroobiga. Sarnane kaklus oli neil ka varem olnud, kus samuti Bradley oli kohale kutsutud. Rachel on omadega nii sassis, et ei oska midagi teha. Bradley kõrvaldab asitõendid ja kutsub politsei. Politseinikud, aga vahistavad Bradley. Rachel taipab, kuidas tal vedas, et Bradleyt süüdistatakse ja kinnitab, et Bradley Arnoldi tappis, kuigi see nii polnud. Vanglas kirjutab Bradley oma suurima kunstiteose, kus räägib kõigest nii nagu tegelikult oli olnud. Bradley arvates eksisteerib kunst selleks, et kuulutada tõde; ta on ainuke olemasolev võimalus, et teatavaid tõdesid välja öelda. Vanglas on tal sõber P. Loxias, kellest keegi midagi ei tea ja tema olemasolus kahtlevad. Tema pealekäimisel kirjutabki Bradley Pearson oma loo. P. Loxias väidab, et Bradley lugu jääb ja on vastupidav. „ Kunst on ebamugav nähtus, see ei mõista nalja. Kunst räägib tõtt, mis lõpuks ongi kõige tähtsam. Ainult kunsti valguses saab inimlikke asju parandad. Aga pärast kunsti – võin seda teile kinnistada – ei tule midagi.“ lausus P. Loxias oma järelsõnas. Raamat tõestab Bradley süütust, iseasi kas kõik seda ka usuvad. Aga vähemalt on Bradley oma seisukoha jäädvustanud.

TEGELASTEST

Christian

Christian on Bradley eksnaine. Ta on väga veetlev ja rikas. Kui Bradley teda pärast pikka aega näeb, tunneb ta end tema veetlevuse pärast ebumugavalt. Christian on õrritav, talle meeldib Bradleyt piinlikku olukorda panna. Kokkusaamisel ta räägib ja käitub võrgutades. On aru saada, et Christian armastab endiselt Bradleyt. Arnoldiga mehkeldades püüab Bradleyt ainult armukadedaks teha. Chrsitianile meeldib tunda end vajalikuna. Sellepärast võtab ta korduvalt Priscilla enda poole. Oma edukuse ta ka säilitab, luues peale kohtuistungit oma moesalongi.

Arnold Baffin

Arnold Baffin on Racheli mees ja Juliani isa. Tegelikult on nad Bradleyga head sõbrad. Eks sõprade vahel ikka esineb erimeelsusi nii ka neil. Eriti on põhjuseks kadedus. Minu arvates on mõlemad teineteise peale kadedad. Nende kirjutamistehnika erines. Arnold kirjutab vahet pidamata kõigest, mis pähe tuleb, ega paranda hiljem kirjutatut. Bradley, aga tahab luua täiuslikkust. Arnold armastab oma tütart väga, sellepärast ta nad Bradleyga lahutabki. Vaevalt, et ükski vanem peab heaks oma lapse suhet isast-emast vanema kaasaga. Arnold on naistemees. Rachel isegi teab seda ja võibolla sellepärast püüabki armusuhet Bradleyga alustada. Lõpuks tunnistab Arnold Bradleyle, et armastab Christiani, aga ka oma naist. Tahtis kaksikpere elada. Arnold on inimeste suhtes tolerantne ja väga uudishimulik . Näiteks olgugi, et Bradley Francisega suhelda ei taha, siis Arnold meeleldi suhtleb temaga ja uurib Franciselt kõige kohta. Uudishimu tõttu hakkab ta suhtlema ka Christianiga.

Francis Marloe

Francis Marloe on Christiani noorem vend, hädafilosoof, põrunud arst ja alkohoolik. Hiljem tuleb välja, et ta on homo ja on armunud Bradleysse. Ta on abivalmis, sõbralik ja kõigega leppiv. Vahest ka väga tüütu. Tüütuseks on Ta Bradleyle ja ka Chrsitianile oma raha kerjamistega. Siiski osutub Marloe Bradley ainsaks tõeliseks sõbraks, kes ka kohtus tema poolt on. Ta varjab Bradley saladusi nagu näiteks suhet Racheliga ja armastust Julianin vastu. Väikese raha eest on nõus Priscilla eest hoolitsema.

Julian Belling (Baffin)

Julian Belling (Baffin) on Racheli ja Arnoldi tütar. Ta on tõesti noor ja rumal laps nagu Bradley tihti ütleb. Parajalt hulljulge on ta ka – hüpates välja sõitvast autost. Julian on väga õilis ja armastav neiu . Räägib ausalt oma vanematele suhtest Bradleyga. Perekonnanimest võin järeldada, et ta abiellub siiski mehega, kellega oli aastaid tagasi lahku läinud – Oscar Bellingiga. Julianist saab kirjanik nagu ta soovinud oli.

Priscilla

Priscilla on edu ihkav naine. Selleks on ta kõigeks valmis ja peamiselt ema õhutamisel. Pärast Rogeriga tülli minekut läheb ta päris hulluks. Üritab mitu korda end tappa. Nutab pidevalt ja lamab voodis , ennast liigutamata. Muudab Bradley elu põrguks.

Rachel

Rachel on Arnoldi naine ja Juliani ema. Ta armastab väga oma meest ja tütart. Ta on armukade Arnoldi sõbrannade peale. Talle ei meeldi kui Arnold raamatustes nende elust kirjutab. Arnoldiga tülitsevad nad tihti.

KOKKUVÕTE

„Must prints“ jutustab kunstist ja selle poole püüdlemisest. Soovitan raamatut inimestele, kes on huvitatud kunstist ja filosoofiast. Kes, aga nendest huvitatud pole, ei pruugi raamatust aru saada ega seda hinnata. Olen üsna kindel, et mõnes võib raamat vastikustki tekitada. Eriti Bradley ja Juliani suhte pärast – vanusevahe. Aga ka Francis Marloe geilikkus võib ärritada skinheadide sarnaseid. Mindki algul jahmatas millest lugema pidin. Kuid kui sellised asjad kõrvale jätta ja mõelda sellele, mida teosega edasi anda taheti, siis minu silmis hinnang tõuseb. Nimelt oli teose mõtteks minu arvates, et kunstiga saab jäädvustada tõde, mis jääb. Bradley ise küll suri, aga tõde jäi. Seega jõuan järeldusele, et inimsed surevad ja vahetuvad, kunst, aga ei sure iial.

KASUTATUD ALLIKAD

• „Must prints“ tõlkinud Vilma Jürisalu Tallinn kirjastus „Eesti Raamat“ 1980
  
• „Väike maailmakirjanike leksikon“ „Virgela koolikirjandus 4“ „Virgela“ Tallinn 1999 Tiina Aunin, Lore Listra , Heli Mattisen
  
• „20. sajandi väliskirjandus“ Kirjastus „Valgus“ Tallinn 1971
  
• http://www.cbc.ca/gfx/photos/murdochiris_cp_4931402.jpg
  
• http://raamatud.pri.ee/files/products/must%20prints.jpg
  
• http://www.varrak.ee/files/2/2859
  

LISA 1

Iris Murdoch
Iris Murdoch “Must Prints”

LISA 2