Molière'i "Misantroop" ja misantroopia tema kaasajal, täna ja homme (0)

Molière'i " Misantroop " ja misantroopia tema kaasajal , täna ja homme
Mustpeade maja poole sammudes arvasin, et tean mida Moliere 'i näidendist misantroop oodata tänu sellele, et olin varasemalt selle läbi lugenud. Kuid juba saali minnes oli tunne, et peale etenduse vaatamist on mu vaatepunkt hoopis teine.
Tegevus toimus 17. sajandil Pariisis, Celimene 'i majas .
Mis on misantroopia ja kes on misantroop? Sõna misantroop tuleb kreeka keelest, mis tähendab inimeste põlgajat. Misantroopia hood juhtuvad kõikidel inimestel, nii ka moliere'i kirjutatud näidendi peategelasel Alcestel.
Alcest on mees, kes eristub õukonnarahvast oma aususega. Ta ei salli inimesi, kes on koguaeg võltsilt sõbralikud ning kahepalgelised. Alceste soov on, et kõik oleks üksteisega ausad, isegi siis kui see võib mainet alla tõmmata. Alceste ise püüab sellist käitumist vältida ning on ootamatult agressiivne ja otsekohene , mida on ka tunda etenduse alguses, kui ta ütleb välja kõik mis ta Oronte sonettidest arvab . Sellise käitumisega ta aga muudab end teistele vastikuks ja ebameeldivaks.
Juhuse tahtel on Alceste aga armunud just sellisesse naisesse- celimene'i, kellel on kõik need halvad harjumused ja iseloomujooned. Celimene on võrgutava iseloomuga seltskonna hing, kellel pole hetkegi aega olla iseendaga . Tal on ukse taga järjekord külalisi ootamas, kes soovivad temaga aega veeta.
Celimene paistab välja oma nutikuse ja arukusega, mille abil on ta võitnud terve õukonna endapoolele. Flirtimise ja tagarääkimisega on celmene jõudnud seisundisse, .. mõne ainsa vale tuvastamisel võiks kukkuda kokku terve tema maine. Ka peale kirja tuvastamist, mis celimene oli kirjutanud, kõiki halvustades, ei võtnud ta selle eest vastutust.
Ka praegu leidub meie hulgas inimesi kes vastavad Alceste ning Celimenei iseloomusega. Ühed tahavad olla teistele meelepärased ja teised ütlevad välja mis nad arvavad , kuid see ei pruugi paljudele meeldida. Ma arvan, et see ei olnud ainult tol ajal ja praegu aga kindlasti ka tulevikus. Ühed ei sobi teistega suhtlema , ei salli neid, ning vastupidi. Kuid peab tõdema, et mulle on tänapäeval jäänud silma rohkem celemenie tüüpi iseloomuga inimesi.
Lavastuses Celimene'i mänginud Laura Peterson sobis minu meelest rolli väga hästi. Äratundmisrõõm mis tekkis oli väga meeldiv. Ta suutis kehastada oma rolli nii nagu mina seda etendust lugedes oma peas ette kujutasin . Ta andis väga hästi edasi Celimeni naiselikku olemust sujuva liikumise, näoilmete ja hääletooniga.
Kahju on sellest, et mustpeade maja, kus teos oli lavastatud mõjus natukene halvasti. Tekst mis näitleja ütles ei olnud selgelt arusaav ning jäi õhku kajama, mis tõttu oli teksti raske jälgida. Õnneks suutsid näitlejad tänu oma näitlejameisterlikusega ikkagi silma paista, huvi äratada ning kuulama panna.
Saalist lahkudes, olin positiivselt üllatatud. See äratundmisrõõm mis avaldus lavastuse ja orginaal näidendi sarnasustes oli väga meeldiv. Samas olin aga õnnelik selle üle, et lavastaja Lembit Peterson suutis läbi tema lavatstaud teose panna mind mõtlema läbi teiste vaatepunktide.
Grete Remmel
XH