DNA süntees toimub liskas replikatsioonile veel rekombinatsiooni ja reparatsiooni käigus. Teiselt poolt on replikatsioon laiem mõiste kui DNA süntees hõlmates ka RNA praimeri sünteesi, DNA ja kromosoomi struktuuri muutusi ja replikatsiooni regulatsiooni. DNA sünteesi viib läbi ensüüm - DNA-sõltuv DNA polümeraas, kusjuures substraatideks on desoksü-nukleosiid 5'-trifosfaadid. 2. Transkriptsioon - RNA süntees. Transkriptsioon tähendab mahakirjutamist ja tähistab molekulaarbioloogias RNA sünteesi DNA matriitsi alusel. RNA sünteesi regulatsioon on geeni aktiivsuse regulatsiooni põhiline tase. Seega on transkriptsiooni regulatsioon väga oluline makromolekulide sünteesi kontrollmehhanism. Transkriptsiooni viib läbi DNA-sõltuv RNA polümeraas. RNA polümeraase on väga palju erinevaid tüüpe. Eukarüootides on kolm erinevat RNA polümeraasi, mis sünteesivad erinevaid RNA molekule. RNA sünteesil on substraatideks (ribo-) nukleosiid 5'-trifosfaatidest
Bakterite ja seente tähtsus inimese elus Bakterid Bakterite kasutus - Baktereid kasutatakse toiduainetööstuses. Käärimisprotsessi tulemusena valmivad näiteks jogurt, juust, hapukurgid jne. - Baktereid kasutatakse ka ravimite tootmiseks. Nende abil valmistatakse antibiootikume ja vaktsiine. Bakterid võivad geneetilise muundamise abil toota ka valke meditsiinis. - Need on teaduse mudel organismideks, neid kasutatakse molekulaarbioloogias, geneetikas ja biokeemias. Bakterite DNA-d muutes saadakse uurida erinevate geenide, ensüümide ja ainevahetusradade ülesandeid. - Põllumajanduses kasutatakse baktereid kahjurite tõrjumiseks ning nende abil toodetakse mitut põllumajanduses kasutavat kemikaali. - Keskkonnakaitses: Baktereid kasutatakse reoveepuhastuses, mürgiste tööstusjääkide lagundamiseks ning naftareostuse likvideerimiseks. Bakterite omadused - Kiiresti paljunevad
· genotüüp isendile omane geenide ja selle erivormide (alleelide) kogum · fenotüüp organismi kõik tunnused. (genotüüp+käitumine). Fenotüüp määratakse geenide ja keskkonna koosmõjus · geenifond Genofond on populatsiooni või liigi kõigi geenide ja nende alleelide ning muude geneetiliste elementide kogum · transkriptsioon RNA süntees. Transkriptsioon tähendab mahakirjutamist ja tähistab molekulaarbioloogias RNA sünteesi DNA matriitsi alusel · translatsioon mRNA põhjal ribosoomides valguahela sünteesimine ehk lihtsamalt öeldes valgu süntees. loob geneetilise koodi · replikatsioon DNA kahekordistumine enne raku jagunemist. · geneetiline kood keemiliste juhiste süsteem, mille alusel geneetilisest infost luuakse mRNA vahendusel proteiine · dominantne alleel alleel, mille poolt määratud tunnus alati avaldub (tähistatakse suurtähega nt A)
läbipaistva või kollase värvusega siirupi sarnase välimusega. Riboos Pentoosne monosahhariid, orgaaniline ühend ja nukleiinhapete koosseisu kuuluv suhkur, valemiga C5H10O5 Esineb laialdaselt looduses ja inimeste sees (DNA, RNA). Avastati 1891.aastal. Valge värvusega tahke aine, vees hästi lahustuv. Arabinoos Samuti üks pentoosetest sahhariididest Leidub hulgaliselt looduses, kõige rohkem pektiinis ja hemitselluloosis. Tähtis aine molekulaarbioloogias ja bioteaduses. Veeslahustuv aine, värvitu kristalljas nõela või prisma kujuline. Ksüloos Esimene pentoone suhkur, mis isoleeriti puidust ja on selle järgi oma nime saanud (kreeka keeles “Xylon” = puit). Isoleeriti/avastati 1881.aastal. Kasutatakse lahustina, sünteesis või meditsiinis. Aine välimus on sama, mis Arabinoosil, kuna nad on samuti üsna sarnased ained. Lüksoos Viimanealdoos, mis kuulub pentoosi monosahhariidide hulka.
Aeroobsed bakterid:- Bakterid, kes valmistavad orgaanilist ainet ehk bakterid sünteesivad vajalikke toitaineid ise, kasutades selleks klorofülli Anaeroobsed bakterid:- Bakterid, kes toituvad valmis orgaanilisest ainest Osmootselt toituma:- Väliskeskkonnast ning vees lahustunud toitaineid terve raku pinnaga omastama 14. Baktereid kasutatakse: a. Toiduainetööstuses b. biokeemias c. Ravimitööstuses d. Molekulaarbioloogias e. Geneetikas f. Põllumajanduses 15. Bakterid ja aineringe - Bakterid on aineringes väga olulised , nagu näiteks surnud orgaanilise aine lagundamiseks ja lämmastiku sidumiseks atmosfääris (mügarbakterid) jm. Bakterid tagavad elu säilimise ka veealuste külma- ja kuumaveeallikate lõõride ümbrust asustavatele bioomidele, muundades sealset vees lahustunud vesiniksulfiidi ja metaani organismidele eluks vajalikeks toite ja energia allikateks.
DNA süntees. DNA süntees toimub liskas replikatsioonile veel rekombinatsiooni ja reparatsiooni käigus. Teiselt poolt on replikatsioon laiem mõiste kui DNA süntees hõlmates ka RNA praimeri sünteesi, DNA ja kromosoomi struktuuri muutusi ja replikatsiooni regulatsiooni. DNA sünteesi viib läbi ensüüm - DNA- sõltuv DNA polümeraas kusjuures substraatideks on desoksü-nukleosiid 5'-trifosfaadid. 2. Transkriptsioon - RNA süntees. Transkriptsioon tähendab mahakirjutamist ja tähistab molekulaarbioloogias RNA sünteesi DNA matriitsi alusel. RNA sünteesi regulatsioon on geeni aktiivsuse regulatsiooni põhiline tase. Seega on transkriptsiooni regulatsioon väga oluline makromolekulide sünteesi kontrollmehhanism. Transkriptsiooni viib läbi DNA-sõltuv RNA polümeraas. RNA polümeraase on väga palju erinevaid tüüpe. Eukarüootides on kolm erinevat RNA polümeraasi, mis sünteesivad erinevaid RNA molekule. RNA sünteesil on substraatideks (ribo-) nukleosiid 5'-trifosfaatidest
Autorotroof- potokemo süntees, orgaanilise aine lähteained väliskeskkonnast. NT:õunapuu, amööb, agarik, kolibakter, piimhappebakter Heterotroof- energia toidust, orgaanilise aine lähteained toidust. NT: jänes, pärmseen, tigu, kilpjalg, karu, inimene ÜHINE: vajavad energiat, paljunemine, rakk, ainevahetus, reag. ärritustele 6.#Kuidas on seotud geneetika ja Thermus aquaticus? bakter, mis on kuumusekindel ja neil on üks kõige tähtsam ensüüm molekulaarbioloogias, mingi ahelreaktsiooniga oli pistmist maali See kuumas vees elav bakter ,,parandab" DNA omadusi (pole kindel) 7.Võrdle oksüdeerumist/redutseerumist. Oksüdeerumine- elektronide arv väheneb, sidemeid paigutatakse ümber, energia vabaneb Redutseerumine- elektronide arv suureneb, sidemeid paigutatakse ümber, energia salvestub 8.Kuidas seletatakse mitokondrite/kloroplastide teket, mis seda tõestab( 3 fakti), milleks neid organelle kasutatakse, kellel esinevad, arv rakus.
kirjeldus: üherakulised, koloonialised, hulkraksed vormid. Osad neist elavad sümbioosis vee algloomade, selgrootute loomade või seentega ning taluvad madalat temperatuuri ning tugevat päikesevalgust. Sisaldavad taimedega sama tüüpi klorofülli ning tärklist. näited: koppvetikas (magevees elav ainurakne) kasutatakse geenide funktsioonide määramiseks molekulaarbioloogias. koloniaalne kerasviburlane (hulkrakne) kasutatakse mudelobjektina hulkraksete organismide tekke selgitamiseks. 5) DÜSENTEERIA SISEAMÖÖB ..kuulub algloomade hulka , kulendviburloomade hõimkonda, kulendloomade alamhõimkonda. def. Inimese parasiit kasvulava: pimesoole ja käärsoole valendikud, soole limaskest, maksakude (harvem) nakatumine: 1) tsüst satub inimese soolestikku toiduga
antibiootikumide lisamine sektoriks jagatud lõikudele, bakterikultuuri kasvatamine termostaadis, erinevate antibiootikumide mõju hindamine antibiootikumide ümber tekkinud puhta ala suurusel alusel · Bakterite abil toodetakse vitamiine; aminohappeid(lõhna- ja maitsetugevdajaid- naatriumglutanaat), toidupaksendajatena(majonees) · Bakterite poolt toodetud ensüümid pesupulbrites lagundavad valke, tärklist ja rasvu · Bakterite ensüüme kasutatakse geenide transpordil(molekulaarbioloogias) · Viirusresistentsete taimede saamine · Orgaaniliste hapete ja etanooli tootmisel(Eestis kasutatakse pärmseeni). Etanool- autokütustele; äädikhappe konserveerimisel · Biotõrjel(seenhaiguste tõrje, kahjurputukate tõrje) · Veepuhastuses(biopuhasti). Reovee õhutamine- aeroobsete bakterite paljunemine · Helbelise aktiivmuda teke- helvestele biokile tekkimine- aktiivmuda settimine- anaeroobsete bakterite tegutsemine- rasvhapete, alkoholide, CO2 ja H2 ja metaani teke
In situ tähendab ladina keeles 'koha peal'. In situ hübridisatsioon on hea tehnika mRNA (messenger RNA) kindlakstegemiseks koes individuaalsete rakkude sees. Sellega saab ülevaate füsioloogilistest protsessidest ja haiguste patogeneesist. In situ hübridisatsiooni kasutatakse, et leida kindlad nukleiinhapete järjestuste asukohad koes või kromosoomis. See on hädavajalik samm geenide organisatsiooni, regulatsiooni ja funktsiooni mõistmises. 50. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias - Antikehad on immuunsüsteemi efektiivsed tööriistad kahjustavate haigustekitajate ja võõrühendite spetsiifiliste struktuuride äratundmisel ja eemaldamisel. Antikehad on B-lümfotsüütide ehk B-rakkude poolt produtseeritud glükoproteiinid, mis tunnevad ära antigeene - mitmekesise struktuuriga makromolekule, mis enamasti on kehavõõrad. Küpsel (naiivsel) B-rakul esinevad antikehad e. immunoglobuliinid (Ig) rakupinnal B-raku retseptori (BCR) koosseisus
topeltahelad üksikahelateks NaOH abil. Denatureeritud ahelad kantakse üle nitrotselluloos kilele. Kile viiakse sondi sisaldavasse lahusesse. Sond hübridiseerub vastava üksikahelise DNA fragmendiga ja tema asukoht elektroforegrammil on vôimalik kindlaks määrata, kuna sond on märgistatud. Northern blotting'iks nimetatakse RNA fragmentide määramist samal meetodil. 49. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis põhineb fluorestseeruvat värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele. Enamlevinud fluorokroomidena antikehade märgistamiseks kasutatakse FITC (fluorestsiin-isotiotsüanaat), TRITC (tetrametüül-rodamiin- isotiotsüanaat ) PE (fükoerütriin) jt. Fluorestsentsmikros- koobis on valgusallikaks elavhõbedalamp, mis annab lühilainelist kiirgust (paljudel lainepikkustel).
Kasutat puhastatud või kloonitud NH fragmente, millel on järjestus kindlaksmääratud ja mis on märgistatud keemilise markeri või radioaktiivse isotoobiga. Selliselt töödeldud fragmente nim DNA sondideks. Sondide abil on võimalik määrata geenide asukohta kromosoomides, defektgeenide olemasolu, geenide talituslikku aktiivsust, määrates nende poolt toodetud mRNA hulka tsütoplasmas, viirusliku RNA või DNA olemasolu ja asukoha määramine. 53. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias. Rakubioloogias on levinud immuunfluorostsentsi meetod, mis põhineb fluorestseeruvate värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisel. Elavhõbedalambiga valgustat helendavate värvainetega märgistat antikehasid. Nii saab lokaliserida nt valke. 54. Kuidas konstrueerida üht transgeenset looma? Loom, kelle genoomi on viidud mõni teine geen, tavaliselt in oma. 1)Looma munarakk viljastat in vitro 2)Mikropipeti abil sisestat viljastunud munarakku vajalik geen 3)embrüo
· Valgu molekulaarse struktuuri võib määrata tuumamagnetresonantsi abil · Valgu funktsioonide üle võib otsustada tema järjestuse võrdlemisel mõne tuntud funktsiooniga valgu järjestusega · Affiinsuskromatograafia ja immunosadestamine võimaldavad leida seostunud valke Valgu funktsiooni uurimisel võib kasutada liitvalke (fusion proteins), samuti võib nende abil valku rakus lokaliseerida. 44.Antikehade ja liitvalkude kasutamisvõimalusi molekulaarbioloogias Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis põhineb fluorestseeruvat värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele. Enamlevinud fluorokroomidena antikehade märgistamiseks kasutatakse FITC (fluorestsiin-isotiotsüanaat), TRITC (tetrametüül-rodamiin- isotiotsüanaat ) PE (fükoerütriin) jt. Fluorestsentsmikros-koobis on valgusallikaks elavhõbedalamp, mis annab lühilainelist
Kasutatakse näiteks valkude ja DNA analüüsil. 50. Nukleiinhapete hübridiseerimine. In situ hübridisatsiooni põhimõte on fikseeritud koetükis märgistatud nukleiinhappe (DNA või RNA) ahela kinnitamine komplementaarse DNA või RNA ahela külge. Esmalt kuumutatakse, seejärel tuvastatakse vaatlusega märgistatud ahela asukoht. Kasutatakse nt kindla DNA lõigu leidmiseks DNA-klonoteegist. 51. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias 1. Terapeutilised antikehad mooduastavad suure osa bioloogilistest ravimitest. Antikehad suudavad ära tunda erinevaid molekulaarseid sihtmärke, ning on kasutusel vähkkasvajate, immuunhaiguste ja nakkuste ravis. 2. Western blot valguanalüüsimeetodil kasutatakse antikehasid spetsiifiliste valkude tuvastamiseks. Valguanalüüsi käigus tekib helendust mõõtev signaalsait valgu ja antikeha vahel. 52. Mis on roheline fluorestseeruv valk? Milleks ja kuidas seda kasutatakse?
· Valgu molekulaarse struktuuri võib määrata tuumamagnetresonantsi abil · Valgu funktsioonide üle võib otsustada tema järjestuse võrdlemisel mõne tuntud funktsiooniga valgu järjestusega · Affiinsuskromatograafia ja immunosadestamine võimaldavad leida seostunud valke Valgu funktsiooni uurimisel võib kasutada liitvalke (fusion proteins), samuti võib nende abil valku rakus lokaliseerida. 44.Antikehade ja liitvalkude kasutamisvõimalusi molekulaarbioloogias -Immunohistokeemia on molekulaarbioloogias üheks tavalisemaks uurimismeetodiks, kus kasutatakse ultraviolettvalguses helendavaid antikehasid, mis kinnituvad kindlate molekulide külge. Näiteks saab neid kasutada apoptoosivalkude (toksilisuse hindamisel), neurotransmitterite, c-FOS, retseptorite jne. hulga visualiseerimiseks. Ehk siis antikehade abil saab kindlaks teha meid huvitava molekuli asukohta ja hulka rakus. 45. Viirused. HIV
42. DNA sekveneerimise – selle kohta Pata slaidides DNA sekveneerimine- DNA nukleotiidse järjestuse kindlaks tegemine. Ensümaatilise meetodi puhul kasutatakse DNA-polümeraasi abil toimuva topeltahela sünteesi blokeerimist kindla nukleotiidi kohal. Tulemuseks on erineva pikkusega fragmendid, mille elektroforeesil joonistub välja DNA molekuli NH järjestus, need saab siis tuvastada. 43. Polümeraasi ahelreaktsioon See oli revolutsioon molekulaarbioloogias, sest võimaldab eksponentsiaalselt DNA-d paljundada. PCR viiakse läbi biokeemilise reaktsioonina ja selle puhul ei vajata elusorganisme DNA kopeerimiseks. Reaktsioon pôhineb ensüümi- DNA-polümeraas kasutamisel, mis katalüüsib DNA komplementaarse ahela sünteesi. PCR on DNA-molekuli paljundamine kunstlikes tingimustes. Reaktsiooni läbiviimiseks on vajalik teada uuritava DNA lõigu otste nukleotiidset järjestust.
42. DNA sekveneerimise selle kohta Pata slaidides DNA sekveneerimine- DNA nukleotiidse järjestuse kindlaks tegemine. Ensümaatilise meetodi puhul kasutatakse DNA-polümeraasi abil toimuva topeltahela sünteesi blokeerimist kindla nukleotiidi kohal. Tulemuseks on erineva pikkusega fragmendid, mille elektroforeesil joonistub välja DNA molekuli NH järjestus, need saab siis tuvastada. 43. Polümeraasi ahelreaktsioon See oli revolutsioon molekulaarbioloogias, sest võimaldab eksponentsiaalselt DNA-d paljundada. PCR viiakse läbi biokeemilise reaktsioonina ja selle puhul ei vajata elusorganisme DNA kopeerimiseks. Reaktsioon pôhineb ensüümi- DNA-polümeraas kasutamisel, mis katalüüsib DNA komplementaarse ahela sünteesi. PCR on DNA-molekuli paljundamine kunstlikes tingimustes. Reaktsiooni läbiviimiseks on vajalik teada uuritava DNA lõigu otste nukleotiidset järjestust.
Prehübridisatsiooni käigus inkubeeritakse filtrit hübridisatsioonilahuses koos konkurent-NH-tega, lisamata jääb ainult proov. Mõnikord kasutatakse hübridiseerimisel ka formamiidi 50% lahust. Formamiid alan-dab NH-te ahelate Tm-i, mistõttu saab hübridiseerida madalamal temperatuuril (37 - 42°C). Formamiid aeglustab ka RNA degradatsiooni inaktiveerides valke ning seetõttu kasutatakse teda sageli RNA-RNA või RNA-DNA hübridisatsioonil. 50. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias. Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis pôhineb fluorestseeruvate värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele. Enamlevinud fluorokroomidena antikehade märgistamiseks kasutatakse FITC (fluorestsiinisotiotsüanaat), TRITC (tetrametüülrodamiin isotiotsüanaat ) PE (fükoerütriin) jt. Fluorestsentsmikroskoobis on valgusallikaks elavhôbedalamp, mis annab lühilainelist kiirgust (paljudel lainepikkustel). 51
Kuidas saavutatakse organismis antikehade mitmekesisus? Lümfotsüütide küpsemise käigus tekivad DNA ümberkorraldused (antikehade geenide pealt DNA-st), kus mõned DNA osad lõigatakse välja. Lõplik geen mille pealt antikehi toodetakse on lühem. Erinevates rakkudes on need erinevad ja seekaudu tekitatakse juhuslikult lõpmata palju antikehasid. (transkriptsiooni käigus) See tõestab, et on olemas rakke kus genoom ei ole samasugune. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias. Märgistatud antikehad seonduvad uuritava molekuliga (valguga) Saab teha kindlaks nende valkude sisalduse proovis. Saab panna ensüümi valgu antikeha külge ELISA värvime antikehi floresseeruvate molekulidega visualiseerimiseks hübridiseerid filtrit antikehadega western blotting Millised on monoklonaalsed antikehad? Monoklonaalne antikeha - antikeha, mis on produtseeritud ühe raku või rakuliini poolt, mis on ühest rakust arenenud
lahutamise järel denatureeritakse DNA topeltahelad üksikahelateks NaOH abil. Denatureeritud ahelad kantakse üle nitrotselluloos kilele. Kile viiakse sondi sisaldavasse lahusesse. Sond hübridiseerub vastava üksikahelise DNA fragmendiga ja tema asukoht elektroforegrammil on vôimalik kindlaks määrata, kuna sond on märgistatud. Northern blotting'iks nimetatakse RNA fragmentide määramist samal meetodil. 51. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias Antikehad on immuunsüsteemi efektiivsed tööriistad kahjustavate haigustekitajate ja võõrühendite spetsiifiliste struktuuride äratundmisel ja eemaldamisel 1) ANTIGEENIDE KINDLAKSTEGEMINE 2) MEDITSIINILINE JA VETERINAARNE DIAGNOSTIKA 52. Mis on roheline fluorestseeruv valk, milleks ja kuidas seda kasutatakse? Kumab rohelist sinise kuni UV valguse käes Sellega saab “värvida” [valke või DNA-sid või rakke], mikroskoobis neid vaadelda
Valgu molekulaarse struktuuri võib määrata tuumamagnetresonantsi abil Valgu funktsioonide üle võib otsustada tema järjestuse võrdlemisel mõne tuntud funktsiooniga valgu järjestusega Affiinsuskromatograafia ja immunosadestamine võimaldavad leida seostunud valke Valgu funktsiooni uurimisel võib kasutada liitvalke (fusion proteins), samuti võib nende abil valku rakus lokaliseerida. 47.Antikehad ja liitvalgud Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis põhineb fluorestseeruvat värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele. Enamlevinud fluorokroomidena antikehade märgistamiseks kasutatakse FITC (fluorestsiin-isotiotsüanaat), TRITC (tetrametüül-rodamiin- isotiotsüanaat ) PE (fükoerütriin) jt. Fluorestsentsmikros-koobis on valgusallikaks elavhõbedalamp, mis annab lühilainelist kiirgust (paljudel lainepikkustel).
Prehübridisatsiooni käigus inkubeeritakse filtrit hübridisatsioonilahuses koos konkurent-NH-tega, lisamata jääb ainult proov. Mõnikord kasutatakse hübridiseerimisel ka formamiidi 50% lahust. Formamiid alan-dab NH-te ahelate Tm-i, mistõttu saab hübridiseerida madalamal temperatuuril (37 - 42°C). Formamiid aeglustab ka RNA degradatsiooni inaktiveerides valke ning seetõttu kasutatakse teda sageli RNA-RNA või RNA-DNA hübridisatsioonil. 50. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias. Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis pôhineb fluorestseeruvate värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele. Enamlevinud fluorokroomidena antikehade märgistamiseks kasutatakse FITC (fluorestsiin-isotiotsüanaat), TRITC (tetrametüül-rodamiin- isotiotsüanaat ) PE (fükoerütriin) jt. Fluorestsentsmikroskoobis on valgusallikaks elavhôbedalamp, mis annab lühilainelist kiirgust (paljudel lainepikkustel). 51
kromatograafialiikide puhul. Kolonni jääb kinni ainult meid huvitav valk. Nüüd muudetakse kas lahusti pH-d (valk-ligand seondumine sõltub lahuse pH-st) või lisatakse lahusesse mõnda teist ligandi, mis seondub valguga samast kohast, kus resiini küljes olev ligandki. Tulemusena tuleb huvipakkuv valk resiini küljest lahti ning väljub kolonnist. 45. Valkude struktuuri uurimise meetodid. 46. Antikehade ja liitvalkude kasutamisvõimalusi molekulaarbioloogias. 47. Transgeensete/geneetiliselt muundatud organismide tootmine ja kasutusvõimalusi. Transgeensed organismid- genoomi on siiratud mõne võõrliigi geene, mis neis organismides avalduvad ja ka järglastele päranduvad. Neil organismidel ilmneb uus, mõnele teisele liigile omane tunnus. Transgeensed mikroorganismid. Transgeensete organismide loomine põhineb rekombinantse DNA tehnoloogial. Siiratav geen tuleb
sondiga, mis sisaldab meid huvitavate järjestuste homoloogseid järjestusi. Mittehübriidunud radioaktiivne materjal pestakse filtritelt välja, filtreid eksponeeritakse röntgenifilmile ja filmid ilmutatakse. Need kohad, kuhu filtril kinnitus radioaktiivne märge, ilmuvad filtrile tumedate laikudena. Selliste laikude asukoht võimaldab meil lokaliseerida meile huvi pakkuva geeni rekombinantseid kolooniaid söötmetel, millest tehti filtritele jäljendkülv. 51. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias. Antikeha on organismi veres või koevedelikus olev valk, mida sünteesitakse organismivõõra (antigeen) toimel ja mis seob seda. Kasutatakse western blotis, PAAGis lahutatakse erinevaid polüpeptiide, kuna valgud on komplekssed, siis valgud denatureeritakse naatriumdodetsüülsulfaadiga, peptiidid visualiseeritakse geeli värvimisega, polüpeptiidide ülekannet geelist nitrotselluloosfiltrile tehakse
seda 5' 3' suunas, kasutades matriitsina kaasas olevat RNA-d. Kui telomeraas on telomeeri otsa piisavalt pikendanud, olles sünteesinud sinna kordusjärjestust, sünteesib DNA polümeraas pikendatud ahelale komplementaarse ahela. 6 TRANSKRIPTSIOON Transkriptsioon - RNA süntees. Transkriptsioon tähendab mahakirjutamist ja tähistab molekulaarbioloogias RNA sünteesi DNA matriitsi alusel. Transkriptsiooni viib läbi DNA-sõltuv RNA polümeraas. RNA polümeraase on väga palju erinevaid tüüpe. Eukarüootides on kolm erinevat RNA polümeraasi, mis sünteesivad erinevaid RNA molekule. RNA sünteesil on substraatideks (ribo-) nukleosiid 5'-trifosfaatidest. Sünteesitud RNA ahel vastab üks-üheselt temaga antiparalleelsele DNA matriitsahelale komplementaarsusprintsiibi alusel. RNA järjestusega identset DNA ahelat nimetatakse kodeerivaks ahelaks
8. Epigenoomika epigenoomika (ingl. Epigenomics)- Genoomi tasandil toimuv keskkonnatoimelise muutlikkuse (metüülimine, heterokromatinisatsioon) uurimine. 9. Genoomika tüübid Funktsionaalne genoomika Võrdlev genoomika Arvutigenoomika Metagenoomika a. Struktuurne genoomika b. Personnaalne genoomika 10. Mikrokiiptehnoloogia DNA-mikrokiiptehnoloogia (ingl. DNA microarray technology)- Molekulaarbioloogias kasutatav multiplekstehnoloogia, kus tahkele kandjale (klaas, silikon Affymetrix-kiipidel või kuulikestele Illumina platformil) kovalentselt kinnitatud kümneid tuhandeid spetsiifilisi oligonukleotiidseid järjestusi hübriiditakse spetsiifiliste cDNA- või cRNA-proovidega. 11. Immuunsüsteemid immuunsüsteem (ingl. Immune system)- Organismide bioloogiliste struktuuride ja protsesside süsteem, mis kaitseb organismi haiguste eest, tappes patogeene ja kasvajarakke.
Reas on 5-6 glütsiini (Gly). Sellistest Gly sisaldavatest sildadest tuleneb ka see, et stafülokokid lüüsuvad lüsostafiiniga. See on üks võimalus, kuidas neid hõlpsati saab eristada mikrokokkidest. Lüsostafiin on Staphylococcus simulansi eksoensüüm, mis lüüsib stafülokokkide rakke. Tal on glütsüül-glütsiin endopeptidaasne aktiivsus. Seega lüüsib ta neid glütsiinirikkaid peptiidsildu. Lüsostafiin on oluline ka stafülokokkide molekulaarbioloogias, kuna seda kasutatakse nende rakkude lüüsimiseks, et eraldada DNAd. Enamik stafülokokke on oksüdaasnegatiivsed, nendega sarnased mikrokokid aga oksüdaaspositiivsed. Streptokokkidest eristab neid katalaaspositiivsus. Stafülokokid jagatakse 19 koagulaaspositiivseteks (S. aureus jmt) ja koagulaasnegatiivseteks (S. epidermidis, S. saprophyticus jt liigid). Ökoloogia
o geeni isoleerimine; 4) isoleeritud geeni "istutamine" plasmiidi 5) plasmiidi viimine bakterirakku ja bakteri kasvatamine, mille käigus paljuneb ka vastav plasmiid. 6) paljundatud geeni isoleerimine plasmiididest. Joonis. Kloonimine plasmiidi abil Teiseks DNA kloonimise vôimaluseks on polümeraas-ahelreaktsiooni (PCR- poly- merase chain reaction) kasutamine. PCR on tänapäeval üks peamisi meetodeid, mida kasutatakse molekulaarbioloogias. Selle meetodi eest omistati 1993.a K. Mullisele Nobeli preemia. PCR viiakse läbi biokee- milise reaktsioonina ja selle puhul ei vajata elusorganisme DNA kopeerimiseks. Reaktsioon pôhineb ensüümi DNA-polümeraas kasutamisel, mis katalüüsib DNA komplementaarse ahela sünteesi. PCR on DNA-molekuli paljundamine kunstlikes tingimustes. Reaktsiooni läbiviimiseks on eelnevalt vajalik teada uuritava DNA lôigu otste nukleotiidset järjestust,
musti antigeene. Immunoblotti kasutatakse referentstestina mitmete nakkushaiguste serodiagnostikas (HIV, H. pylori, Borrelia burgdorferii). Skriinimiseks immunoblott ei sobi. Veel kasutatakse seda meetodit autoantikehade määramiseks (tuumaantikehade leiu diferentseerimiseks, ENA- Extractable Nuclear Antigens- antikehad), teaduslikes eksperimentides haiguste patogeneesimehhanismide selgitamisel, autoantigeenide kindlakstegemisel, molekulaarbioloogias. Serodiagnostika annab tõendeid infektsiooni olemasolust või läbipõdemisest. Põhineb seerumis määratavatel antikehadel. Antikehade olemasolu aga ei võimalda eristada, kas leitud antikehad pärinevad antud hetkel olevast või varasemast infektsioonist. Haiguse ajal kogutakse kaks seerumit kahe või kolme nädalase vahega. Samaaegselt määratakse seerumites antikehade taseme e tiitri tõus. Tiitri tõus infektsiooni käigus peab ületama teatud kriitilise väärtuse
annaabi.ee 
