Miks tekkis kahe maailmasõja vahel paljudes Euroopa riikides diktatuur? (2)

Miks tekkis kahe maailmasõja vahel paljudes Euroopa riikides diktatuur?
28. juulil 1914. aastal alanud Esimene maailmasõda lõppes 11. novembril 1918. aastal, mil Saksamaa allkirjastas Compiegne vaherahu . Esimese maailmasõja võitsid Antanti riigid: Prantsusmaa, USA, Suurbritannia . Maailmasõja mõjul lagunesid mitmed suurriigid : Austria- Ungari kaksikmonarhia, Venemaa keisririik, Türgi sultaniriik. Impeeriumide lagunemised tõid eelduse uute riikide tekkeks: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Jugoslaavia – nimetus kasutusel aastats 1929. Kuna maailnasõja võitsid demokraatlikud suurriigid (USA), valisid demokraatia tee ka kõik uued tekkinud riigid. Samuti kehtestati demokraatia ka mitmetes endistes mittedemokraatlikes riikides (Saksamaa). 1. septmbril 1939. a. Tungisid Saksamaa ja Slovakkia Poolale kallale ning puhkes Teine maailmasõda. Uutest, pärast Esimest maailmasõda tekkinud riikidest, suutsid ainult Tšehhoslovakkia ja teatud eranditega Soome kuni 1939. aastani säilitada põhiseadusliku demokraatia. Miks mitmetes Euroopa riikides kehtestati kahe maailmasõja vahelisel perioodil diktatuur?
Esimese maailmasõjaja selle järgnenud aastatel said kõige rohkem kannatada keskklassi kuulunud inimesed: arstid, juristid , õppejõud, väikeettevõtted. Keskklass kaotas oma poliitilise, ühiskondliku ja ka majandusliku mõjuvõimu. Samas aga tugevnes suurearvuline tööliskond, kes tänu valimisõiguse laienemisele sai võimaluse mõjutada riigi arengut. Teiseks tähtsaks muutuseks oli ka naistele valimisõiguse andmine, Surbritannia naised said 1918. aastal valimisõiguse sufražettide nõudmiste toel. Töölisklassi ja naiste näol tekkis suur grupp inimesi kes said küll valimisõiguse, kuid kel puudus kogemus orienteerumaks poliitilisel maastikul . Nende tingimustega manipuleerides õnnestus tulevastel diktaatoritel võimule pääseda.
Pärast Esimese maailmasõja lõppu koguneti Prantsusmaa pealinna Pariisi rahukonverentsile. Konverentsist võtsid osa üksnes Esimese maailmasõja võitnud riigid. Pariisi rahukonverentsil (1919-1920) sõlmiti Antanti ja kaotaja vahel rahulepingud , millest tuntuim on 28. juunil 1919 aastal Saksamaa ja Antandi vahel sõlmitud Versailles ’e rahuleping , Pariisi rahukonverentsil koostatud rahulepingud vihastasid nii maailmasõja kaotanud rahvaid (sakslasi, ungarlasi, türklasi), kui ka mõningaid Antanti liitlasi. Ärritas see, et pärast sõda kehtestatud riigipiirid ei arvestanud rahvaste ja riikide huve. Seepärast leidsid toetust need juhid, kes lubasid oma rahvale ebaõigluse jõuga taastada. Weimari Saksamaal toetasid saklased Hitleri võimuletulekut, kuna Hitler lubas Versailles’e rahulepinguga tehtud tehtud ebaõigluse sakslastele heastada. Usun, et kui kaotaja riikidega oleks sõlmitud õiglasemad rahulepingud, oleks osades riikides suudetud dikatuuri ära hoida. Õiglasem leping oleks vähendanud revanši meeleolusid.
Paljudes, sealhulgas ka demokraatlikes riikides olid inimesed sõjaaastatel harjunud karmikäelise võimuga. Vaatamata oma jäiksuele ning vägivaldsusele osutus selline võim sõjatingimustes siiski tõhusaks riigijuhtimise vahendiks . On mõistetav, et ka päras rahu kehtestamist oli nendel juhtidel, kes lubasid tegutseda kindlakäeliselt, karistada vaenlasi ja muuta inimeste elu paremaks, üsna lihtne rahva seas poolehoidu leida. Kui aga sellised juhid saavutasid kas või tühist edu, muutusid nad lausa rahvuskangelasteks. Näiteks Saksa keisririigis oli keiser Wilhelm II suhteliselt suur võim ning demokraatlik traditsioon puudus, seega on mõistetav miks Hitleri ja Natside populaarsus Saksamaal sõjajärgsetel aastatel sõjaväes märkimisväärselt kasvas.
Ühteks põhujseks, miks mitmetes Euroopa riikides kehtestati dikatuur olid riigisisesed majandusraskused. Kaotajariikides olid majandusraskused seotud reparatsioonimaksete kohustusega. Saksamaa pidi Antanti riikidele maksma rahulepingu järgi 132 miljardit kuldmarka. See hiigelsuur kohustus võttis Saksamaalt võimaluse oma riigi majandust üles ehitada. Lisaks oli 1929. aastal USA-s suur ülemaailmne majanduskriis mis halvendas riikide majanduslikku olukorda veelgi. 1929 aastal alanud pikaajaline sügav majanduskris röövis paljudelt inimestelt usu paremasse homsesse ja demokraatiasse. Seda kibestumist kasutasid ära poliitilised jõud, kes nõudsid karmikäelist tegutsemist ja lubasid, et kui nad võimule pääsevad, läheb elu kiiresti paremaks ning rahvas uskus neid. Näiteks viis suur majanduskriis Eesti poliitilisse kriisi, mille tulemusena kehtestati ka Eestis 1934. aastal diktatuur.
Paljudes Euroopa riikides häiris parlamentide tööd erakondade paljusus . Sellepärast ei tekkinud seal selgepiirilist parlamendielamust ning otsuste tegemine oli raskendatud. Mittetdemokraatlikud pisirühmitused kasutasid parlamenti demokraatia vastu võitlemiseks. Nad võisid parlamendisaalis avalikult kuulutada, et toetavad põhiseadusliku riigikorra kukutamist ning diktatuuri kehtestamist. Nõnda mõjutasid nad paljusid valijaid. Et vältida taolise olukorra kordumist, kehtestati pärast Teist maailmasõda mitmes riigis valimiskünnis (näiteks need erakonnad , kes valimistel said vähem kui 5 protsenti häältest. parlamenti ei pääse).
Kokkuvõtvalt võib väita, et mitmetes Euroopa riikides kehtestati diktatuur kahe maailmasõja vehlisel perioodil järgnevatel põhjustel: valimisõigus laienes mitmetele inimestele, kel puudus kogemus poliitilisel maastikul orienteerumiseks ; Esimese maaimasõja mõjul oldi harujutud karmikäelise juhtimisega; ebaõiglased maailmasõjajärgsed rahulepingud; majanduslikud raskused ja suur majanduskriis; valimiskünnise puudumine. Isiklikult leian, et dikatuuride tekkimisel omasid enim mõju pettumine Versailles süsteemis ja suur ülemaailmne majanduskriis. Võib väita, et nendes riikides, kus demkraatlik traditsioon oli juurdunud, jäi demokraatia püsima, ning nendes riikides, kus demokraatia oli nõrk, kehtestati diktatuur.