Kas 20.saj diktatuurid olid vältimatud? (0)

Kas 20.saj diktatuurid olid vältimatud?
„Rahvas võidab või sureb !“ – need sõnad kuulusid Saksa natside juhile Adolf Hitlerile. Sellest põhimõttest lähtusid kahe maailmasõja vahelisel ajal paljud suuremad diktatuurid . Oma eesmärkide saavutamise nimel saatsid diktaatorid kõhklemata miljoneid inimesi sõtta või vangilaagritesse surema. Vangistamised, küüditamised ja mahalaskmised muutusid diktaatorlikes riikides igapäevasteks asjadeks. Kas siis 20. sajandi diktatuurid olid vältimatud?
Esimene maailmasõida tõi esile suurte rahvahulkade osa ajaloos. Sõja- ja sellele järgnenud aastatel said kõige rohkem kannatada kesmise sissetulekga inimesed: arstid, juristid , õppejõud, väikeettevõtjad. Seda inimeste rühma nimetati keskklassiks. Keskklass kaotas oma poliitilise, ühiskondliku ja ka majandusliku mõjuvõimu. Samas aga tugevnes suurearvuline tööliskond, kes tänu valimisõiguse laienemisele sai võimaluse mõjutada riigi arengut. Teiseks tähtsaks muutuseks oli ka naistele valimisõiguse andmine. Nii tekkisid uued suured valijate rühmad, kelle rahulolematust suutsid tulevased diktaatorid edukalt ära kasutada.
Paljudes sealhulgas ka demokraatlikes riikides olid inimesed sõja-aastatel harjunud karmikäelise riigivõimuga. Vaatamata oma jäikusele ning vägivaldsusele osutus selline võim sõja tingimustes siiski tõhusaks riigi juhtumise vahendiks . On mõistetav, et ka pärast rahu kehtestamist oli nendel juhtudel, kes lubasid tegutseda kindlakäeliselt, karistada vaenlasi ja muuta inimeste elu paremaks, üsna lihtne rahva seas poolehoida leida. Kui aga sellised juhid savutasid kas või tühist edu, muutusid nad lausa rahvuskangelasteks.
Pariisi rahukonverentsil koostatud rahulepingud vihastasid nii maailmasõja kaotanud rahvaid ( sakslasi, ungarlasi, türklasi) kui ka mõningaid Antandi liitlasi ( itaalasi, jaapanlasi). Ärritas see, et pärast sõda kehtestatud riigipiirid ei arvestanud rahvaste ja riikide huve. Seepärast leidsid toetust need juhid, kes lubasid oma rahvale ebaõigluse jõuga heastada.
Sõja kaotanud riikides olid need seotud reperaatsioonimaksete, kiire inflatsiooni ( paberraha väärtuse langemise) või tooraineallikate kadumisega. ( eelkõige asumaade loovutamise tõttu). 1929 aastal alanud pikaajaline sügav majanduskriis röövis paljudelt inimestelt usu paremasse homsesse ja demokraatiasse. Seda kibestumist kasutasid ära poliitilised jõud, kes nõudsid karmikäeilist tegutsemist ja lubasid, et kui nad võimule pääsevad, läheb elu kiiresti paremaks, ning rahvas uskus neid.
Niisiis , kui oleks suutnud ära hoida Esimese maailmasõja muutused ühiskonnas, sõjamõju riikides, Versailles’ rahulepingu pettumused ning majanduslikud raskused sõja kaotanud riikides, siis oleks olnud võimalik ära hoida 20.saj diktatuurid.