Mihkel Polli klaverikontsert „Peterburi sillad“ (0)

Muusika retsensioon
Kirjutan muusika retsensiooni sügisel toimunud Mihkel Polli klaverikontserdi „Peterburi sillad“ kohta. Kontsert toimus 10.10. 2017 kell 19.00 Estonia kontserdisaalis. Kuna Mihkel Poll on Eestis hetkel üks tuntumaid pianiste, siis otsustasin minna just tema kontserdile. Kontsert jagunes kaheks osaks – esimeses osas mängiti C. Debussy ja A.Lemba loomingut ning terve kontserdi teine osa oli pühendatud F.Chopini varasele loomingule.
Esimesena kõlas kontserdil Claude Debussy Bergamaski süit. Pala algas rõõmsalt ja romantiliselt, meenutas mulle suve ja lilli täis aasasid. Vahepeal olid palas ka mõned madalamd noodid , seetõttu hakkas mulle tunduma, et pala nagu jutustab kellegi lugu. Lugu oleks nagu rääkinud inimesest, kelle elu on väga rõõmus, kuid vahepeal tulevad teele raskused ning need ületades läheb elu jälle rõõmsalt edasi. Pala tempo oli väga vahelduv. Vahepeal tundus nagu pala lõppeks, kuid tegelikult oli peale paari traagilist nooti väike paus ning siis läks pala kiirel tempol jällegi edasi. Alati kui pala läks kurvemaks, tekkis ka endal tunne, et tahaks seda inimest aidata. Peale kiiret osa tekkis jällegi paus, kuid peale seda läks pala üsna kurva kõlaga ja aeglases tempos edasi. Pala muutus taas rõõmsamaks ja kiirenes, tundus nagu pala hakkaks jällegi lõppema, sest kõla läks palju kurvemaks. Tuli taas väike paus ning pala algas uuesti kiiretel nootidel, kuid viimased kaks traagilise kõlaga lõpunooti muutsid pala üldmeeleolu siiski üsna kurvaks.
Teise palana kõlas Artur Lemba Sonaat nr. 2. Pala algas veidi masendava kõlaga, üsna aeglaselt ja sügavamõtteliselt. Järsku muutus aeglane väga kiireks ning kõlasid väga madalad noodid. Tekkis isegi veidi hirmuäratav tunne, kuid siis läks tempo jälle aeglasemaks ning kõlas kurvameelne meloodia . Samas aga mõned noodid olid väga erksad , meenutasid nagu sillerdamist, kuid siis kõlasid jälle traagilised noodid ning pala läks sujuvalt taas nukraks. Vahepeal oli tunne nagu klaverit mängiks kaks erinevat inimest, sest mõningaid noote mängiti väga jõuliselt, kuid samal ajal oli tagaplaanilt kosta vaikset ja rahulikku sillerdamist. Terves palas toimus sarnane kordamine – kurbus , sillerdamine, traagika ja hirm. Pala lõpuks läks tempo väga aeglaseks ja traagiliseks ning lõpus toimus paari noodi kordus.
Teine kontserdi pool oli pühendatud F.Chopini loomingule ning esitamisele kuulusid järgmised palad:

• Masurkad op.17 - Algul väga rõõmus, meenutas mulle veidi filmi „Pisuhänd“, kui inimesed seal tantsisid. Tempo oli üsna kiire, kuid tagaplaanil kõlasid vaiksed salapärased noodid. Terve pala vältel kujutasin ette mõnda vana mustvalget filmi. Algselt meenutas seda, kuidas inimesed rõõmsalt tantsisid ning veetsid perega aega. Kurvematel kohtadel kujutasin ette naist, kes käis üksi jõe ääres nutmas. Peas kujutasin ette veidi nagu C.Chaplini filmi, sest tema filmides jooksid ka inimesed enamasti nagu peata kanad . See pala meenutas mulle täpselt seda, kuidas üks naine jookseb mööda küla, ahastuses, ei tea mida teha, kuid lõpuks läheb ikkagi koju tagasi ja kõik tantsivad nagu algul. Vahepeal tundus nagu oleks pala lõpp, sest kõla oli sama rõõmus kui algul, kuid siis läks pala jälle edasi kurval noodil. Ülesehitus oli veidi sarnane Claude Debussy Bergamaski süidiga. Pala lõppes samuti kurbadel vaiksetel nootidel.
  
• Skertso nr. 4 E-duur op. 54 – Väga vahelduva tempoga pala, kuid kiireid kohti oli palju. Pala oli kas väga aeglane või väga kiire, vahepealset kiirust polnud. Kiired osad olid nii võimsad, et nendele mõtlemine pani lausa pea ringi käima. Pala meenutas inimeste kiiret elutempot, sest kõigil on kogu aeg kiire ning see pala toob selle ilusti välja. Väljend, mis seda pala kõige paremini kirjeldaks oleks vaikus enne tormi. Alati, kui pala läks aeglaseks, siis oli kohe teada, et varsti tuleb kiire osa.
  
• Hällilaul op. 57 - Pala oli rahulik ja uinutav. Seda kuulates tekkis tunne, et oled voodis ja jääd kohe magama. Pala oli vaikne ja lõõgastav ning selle sisse olid väga oskuslikult ära peidetud kiiremad osad. Kiiremad osad olid samuti vaiksed ning kuna need olid rahulike osade vahel, siis mõjus pala endiselt rahustavalt. Koheselt tekkisid mõtted ilusatest unenägudest, silme ette tulid roosad pilved ja suhkruvatist mäed. Pala keskel oli üks madalam noot ning veidi kiirem ja valjem koht ning peale seda hakkaski pala kiirenema. See tekitas minus tunde, et nüüd on laps magama jäänud ja järgnev osa kirjeldab temaga unenäos juhtuvat.Lõpus muutus pala jälle aeglaseks ja vaikseks. Tundus, nagu laps oleks nüüd jäänud sügavasse unne.
  
• Barkarool op. 60 - Tempo vahelduv, pala algas normaalsel kiirusel, siis läks väga kiireks, siis aeglaseks ning siis uuesti väga kiireks. Meenutas mulle kõrgemat seltskonda. Seda pala kuulates tekkisid silme ette kaunid ballikleidid ja suhteliselt üleolevad inimesed. Pala üldiselt suhteliselt rõõmsakõlaline, kuid mulle jättis siiski veidi üleoleva mulje.
  

Algselt läksin kontserdile üsna vastumeelselt, kuid mõtlesin, et kuskile peab nagunii minema ning mõttekam oleks siis minna juba korralikule kontserdile. Valisin Mihkel Polli, sest teadsin, et ta on klaverimängus väga osav ja enda heameeleks ei pidanud ma temas pettuma. Kontsert jättis väga hea enesetunde ning pani ka enda elu üle mõtlema. Mihkel Poll on ilmselgelt väga hea pianist ja seetõttu jäin ka kontserdiga rahule.