Kontserdiarvestus (0)

NARVA EESTI GÜMNAASIUM
12. klass
Matilda Puuk
Kontserdiarvestus
Juhendaja: Tuuliki Jürjo
NARVA 2010
Neljapäeval, 4. novembril kell 18.00 toimus Narva Linnuses kitarrikontsert. Käisin seal oma klassikaaslastega Urmase ja Juliaga. Seal ajal olid Narvas IX rahvusvahelised kitarrimuusika päevad nimetusega “Fiesta de la guitarra”. Lootes saada paremaid kohti, jõudsime kohale tükk aega enne kontserdi algust. Nagu hiljem selgus, polnud me ainukesed. Saal oli väga täis, isegi toole ei jätkunud kõikidele. Me saime pea aegu viimased kohad, kuid see ei takistanud meid muusikat muulamast, kuid esinejaid me mängimise ajal ei näinud.
Paar minutit enne kontserdi algust ilmus lavale kontserdijuht ning lausus :“Ma teadsin küll, et Narvas armastatakse kitarrimuusikat, kuid ma ei arvanud, et kohe nii kõvasti.“ Seejärel rääkis ta natuke esinejatest. Need olid kaks noormeest, Aleksei Sokolov , kes on 26 aastat vana ja
20–aastane Dmitri Omelšak. See, et esinejad olid nii noored pakkus tõesti huvi.
Kontsert oli jaotatud kaheks osaks, esimese osa mängis Aleksei Sokolov, teise Dmitri Omelšak. Esimene teos, mida me kuulasime oli Giovanni Zamboni sonaat nr. 8 Arpeggio ja Gigue . Algus oli väga aeglane ja sujuv, meeleolu oli rahulik. Motiiv kordus ja aeglustus vahepeal . Mõtted olid kusagil kaugel. Gigue oli pisut lõbusam, kui eelmine . Meenutas keskaegset muusikat, meloodia oli enam-vähem samasugune ning lõpu poole läks vaiksemaks. Sellele järgnes Luigi Legani Fantaasia op. 19. Algab aeglaselt, mõne aja pärast kostab tugev löök, siis jälle aeglustub. Meloodia muutub mänglevaks ning soravaks. Kiiremaks muutub ta teose keskel. Pealkiri Fantaasia tundib väga õige olevat, kuna seoses selle muusikaga meenusid ilusad hetked minevikust. Meloodia justkui lendab kõrgustesse aina kiiremaks muutudes. Oli näha, et ka teised pealtvaatajad unistavad selle muusika saatel, kuna paljudel olid silmad kinni ning naeratus suul. Järgmisena kõlas Johann Kaspar Mertzi Tarantella. Meloodia on väga mõnusalt korduv ja meenutas hispaania rahvamuusikat, keskel läheb aeglasemaks, kuid hiljem pöördub oma esialgse tempo juurde. Oli hetki , mil tundis, et muusikapala on lõpemas, kuid tegeliskult oli see vaid pisike paus , mille möödudes mängimine jätkub sama tempoga. Järgmisena kuulasime Vene rahvalaulutöötlusi esimesena kõlas „Ah, tõ, step širokaja“(„Ах, ты, степь широкая“). Kohe algusest peale oli tunda, et see on Vene rahvalaul. Meloodia oli voolav ja rahulik. Kuulates seda teost tulid silmade ette stepi lõpmatud avarused. Aeglane meloodia assotsieerus voolava jõekesega. Lõpu poole muutub aina aeglasemaks, kuni lõpeb. Järgmisena kuulasime „Hutorok“ („Хуторок“). See teos oli samuti väga venepärane,mida oli tunda kohe esimestest nootidest. Algus oli lõbus, meloodia meeldis mulle väga, siis läks natukene kiiremaks. Noodid muutusid vahete vahel väga kõrgeteks, see laul oli mulle kuidagi südamelähedane. Meenus kohe väike majake keset metsa ning memm ja taat, kes istuvad maja lähedal pingil. Võib-olla olen seda ka varem kuulnud , kuna tuli tuttav ette. Teose lõpus muutus meloodia kiiremaks ning lõpes järsult.
Järgmisena kuulasime Stepan Raki variatsioone Jaromir Klempiri teemale . See teos algas aeglaselt ja rahulikult. Meloodia oli ühtlane, kuid üks moment muutus väga rõõmsameelseks ja elavaks. Kiire meloodia meenutas jälitamist. Teose lõpp oli väga järsk. Edasi kõlasid Leo Brouweri sonaadid. Esimesena kuulasime II Sarabanda de Scriabin. Teos algas väga
aeglaselt. Hiljem lisandusid kõvemad löögid. Meloodia oli peaaegu muutumatu ja kurb. See muusikapala mulle eriti ei meeldinud, kuna oli liiga veniv ja nukker . Järgmisena kuulasime Leo Brouweri sonaadi III La Toccata de Pasquini. See teos meeldis tunduvalt rohkem, kui eelmine. Algus oli väga kiire ja meloodiline, lisandusid ka mõned jõulised noodid. Aeg ajalt muutus mäng nii kiireks , et me ei kujutanud ette, kuidas nii mängida võib. Lõpu poole hakkas teos aeglustuma ning mäng muutus vaevalt kuuldavaks, siis hakkas järjest hoogsaks minema. Lõpp oli väga järsk. See oli esimese osa viimane teos, millele järgnes vaheaeg.Vaheaeg venis, tahtsime juba kuulata järgmist esinejat. See oli peaaegu minu vanune noormees Dmitri Omeltšak. Esimene teos, mida ta esitas oli Johann Sebastian Bachi Gavotte en rondeau Viiulipartiitast nr. 3. Kohe oli tunda, et see on barokkmuusika . Ta algas suhteliselt kiiresti, meloodias oli mitmeid kaunistusi, nagu barokile iseloomulik. Meenutas õukonnapalli, kus naised on uhketes kleitides ja mehed ilustes kostüümides. Meloodoodia oli muhteliselt muutumatu, mõnikord läks veelgi kiiremaks. See teos meeldis mulle. Järgmisena kuulasime Sergei Rudnevi Vene rahvalaulutöötlust „Aх, ты калинушка“ (“Ah, tõ kalinuška”). See oli üks nukramaid minu arvates. Ta algas aeglaselt ning kurb meeleolu valdas mind terve laulu vältel. Lõpupoole muutus mäng elavamaks ja ka jõulisemaks. Järgmisena kuulasime Joaquin Rodrigo sonaadi kolm osa. Esimene oli Sonata Giocosa I Allegro moderato. See, nagu pealkirigi ütleb, oli väga kiire ja rütmikas. Mõnikord kostsid üksikud noodid, mis olid valjemad, kui meloodia ise. Teos läks väga soravalt ja kiirelt omandades jõudu. Järgmisena tuli II Andante moderate. Sellele sonaadiosale oli omane astmeline karakter , kuna ta läks mõnikord valjemaks ja siis jälle vaiksemaks. Ma ei olnud väga vaimustuses sellest teosest, kuna jällegi tundus ta liiga kurbana, mina eelistan lõbusamaid meloodiaid. Viimane sonaadiosa oli III Allegro. See meeldis mulle eelnevast kahest osast kõige rohkem. Algus oli väga kiire ja lõbus. Kuigi me istusime kõige viimases reas, kostis see teos nii, nagu me oleksime eesotsas. Meloodia oli lustakas ja astemeline ning lõpp oli väga vaimukas . Eelviimane teos oli Sergei Rudnevi Vene rahvalaulutöötlus „Липа вековая“ („Lipa vekovaja“). See oli väga kurb teos, kohe pessimistlik. Algus oli aeglane ja sujuv, meloodia oli suhteliselt ühel tasemel. Meenusid elu kurvad hetkel. Ka minu klassikaaslased olid sügavasse mõttesse vajunud. Äkki mutus meloodia kiireks ja murelikuks. Lõpp oli väga aeglane. Viimane teos sellel kontserdil oli Roland Dyensi Hommage a Villa-Lobos. See teos sobis kohe väga hästi just kontserdi lõpetamiseks. Ta erines teistest väga palju. Mäng oli niivõrd ettearvamatu, kord kiire, kord aeglane ning meloodia ajas nii mõndagi segadusse. Nii mõnigi kippus plaksutama teose keskel, arvates, et see on lõpp. Võib-olla nimetaks seda teost pisut agressiivseks, kuid siiski oli see minu üks lemmikutest sel õhtul esitatud teostest. Sellega sai siis kontsert läbi. Inimestevoog siirdus garderoobi poole. Seal jagati oma muljeid ning enamasti oli kuulda kiidusõnu. Mina jäin küll kontserdiga rahule. Huvitav oli külastada kontserdit, kus esinejad on pea aegu sinu vanused. Mõned palad meeldisid rohkem, teised vähem, kuid üldmulje oli ikka väha hea. Ültsegi ei kahetse, et käisin just sellel kontserdil, kuna kitarrimuusikakontserdil käisin ma esimest korda.