Michael Andreas Barclay de Tolly. (2)

Otepää Gümnaasium.
Michael Andreas Barclay de Tolly .
Referaat.
Koostaja : Mikk Vihmann 10b.
Juhendaja : Anu Saluri .
Sangaste 2008.
Sisukord:
Michael Andreas Barclay de Tolly.
1. Varajane elu:.............................................................................................1
2. Michael Andreas Barclay de Tolly teenistuse ajalugu:........................1
3. Napoleoni sissetung :..............................................................................1-2
4.Välis sõjakäigud:......................................................................................2
5. Pildid.........................................................................................................3
6. Kasutatud kirjandus...............................................................................4
Michael Andreas Barclay de Tolly.
Prints Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 27.12. 1761 ja suri 26.05. 1818 . Michael Andreas Barclay de Tolly oli Venemaa armeede ülemjuhataja ja sõjandusminister Napoleoni sissetungimisel Venemaale 1812 . aastal ja järgnevatel Venemaa sõjakäikudel Euroopas.
Varajane elu:
Barclay de Tolly, Sotimaa suguvõsa Barclay liige,sündis Pamushis, Leedu kubermangus ja kasvas Livonias, Vene impeeriumi osas, mis praegu on jaotatud Eesti ja Läti vahel.Oma sünnipäev 27.12.1761 on tema tegelik ristimise päev Lutteri kirikus, mis asus linnas nimega Žeimelis. Ta oli saksa keelt rääkiv Sotimaa Barclay suguvõsa, kes oli Livoniasse elama asunud 17. sajandil, järeltulija. Tema vanaisa teenis majorina Riias, tema isa Bogdan Barclay de Tolly oli Venemaa aadlike seas omaks võetud ja tulevane armeede ülemjuhataja Michael Andreas Barclay de Tolly astusVenemaa Impeeriumi vägedesse väga noorelt.
Michael Andreas Barclay de Tolly teenistuse ajalugu:
Noor Barclay oli värvatud Pihkva Karabinjeeri Rügementi 13. mail 1767. aastal ja ta saavutas ratsaväe madalaima ohvitseriauaste 1778. aasta maiks. 1788-1789 teenis Barclay Venemaa Impeeriumi eest Türgi vastu, kus ta paistis eriti silma Ochakovi ja Akkermani vallutamisel. 1790-ndatel aastatel suunati ta sõdima Rootslaste vastu ja 4 aastat hiljem võitles ta Poolakate vastu. Ta oli leitnant - kolonel 1794. aastast, pärast teenimist erinevate kõrgemate ohvitseride assistendina. Sellel aastal ülendati ta ühe Eesti sõjaväekorpuse komandöriks, 3 aastat hiljem Venemaa Impeeriumi ühe sõjaväeosa komandöriks, saades selle ülemaks 1799. aastal, varsti peale peamajoriks saamist tema teenistusel Poola sõjakäigul 1794. aastal. 1806. aastal sõjas Napoleoni vastu paistis Barclay silma Pultuski lahingus 1806. aasta detsembris ja sai haavata Eylau lahingus 7.veebruaril 1807. aastal, kus tema juhitud rügement saavutas edu, ja ta edutati kindral-leitnantiks.
Peale oma tervise paranemist, Barclay naasis sõjaväkke ja 1808. aastal juhtis ta operatsioone Rootslaste vastu, Soome sõja ajal. 1809. aastal võitis ta eurooplaste respekti kiire ja kartmatu liikumisega üle külma põhjalahe hoovuse, mis võimaldas tal vaenlast üllatada Umeas Rootsis. Selle teo järel nimetas vene poeet Baratynsky Barclayd surematuks. Barclay sai peakuberneriks ja Soome kubermangu kuberneriks. Aasta hiljem sai ta sõjandusministriks ja püsis sellel postil kuni 1813 . aastani.
Napoleoni sissetung:
Napoleoni sissetungi ajal Venemaale 1812. aastal, hakkas Barclay Vene suurimat väeosa Napoleoni vastu juhtima . Ta kasutas praegu kuulsat olevat lahingu taktikat ``põletatud maad``, mis seisnes selles et ta lasi vaenlase sügavale oma territooriumile ja meelitas ta külla nimega Tsarvovo-Zaimishche, mis asum Moskva ja Smolenski vahel.
Sellest hoolimata olid venelased teravalt vaenulikud välismaalasest komandöri vastu kes sõjaväge juhtis. Tema rivaalid külvasid Barclay kohta kuulujutte et ta on Napoleoni agent ja elanikkond mõistis Barclay hukka ja pidas teda argpüksiks. Barclay oli sunnitud oma alamate ja tsaari käsul Napoleoniga võitlema Smolenskis 17-18. augustil 1812. aastal. Napoleon sundis Barclayd taganema, sest ta oli ohustamas Barclay ainsat põgenemisteed. Pärast püha linna Smolenski kaotust, protestikisa ohvitseride ja elanike poolt kasvas selle punktini, kus tsaar ei saanud seda enam vältida. Ta määras Kutuzovi, kes oli kannatanud kaotuse all Napoleoni vägedelt Austerlitzi all, Venemaa sõjaväe ülemjuhatajaks. Barclay jäi ühe väeosa kindraliks. Barclay juhtis sõjaväe paremat rünnakutiiba Borodino lahingus 7. septembril 1812. aastal koos suure vaprusega ja ta andis Filis nõu Kutuzovile kuidas vaenlane Moskvast minema saada. Tema haigus andis sellel ajal tunda ja ta oli sunnitud varsti sõjaväest lahkuma . Pärast Napoleoni välja ajamist Venemaalt, Barclay edukas taktika tegi temast romantilise kangelase. Teda hukka mõistnud tegelased vabandasid ja sõjakohus mõistis ta õigeks. Tema polulaarsus kasvas ja ta au taastus.
Välis sõjakäigud:
Baeclay oli uuesti sõjaväkke võetud ja ta osales Saksamaal sõjakäigus. Peale Kutuzovi surma sai ta Vene Impeeriumi vägede ülemjuhatajaks Bautzeni lahingus 21. mail 1813.aastal. Veel teenis ta Dresdenis (26 - 27 August 1813), Kulmis (29 - 30 August 1813) ja Leipzigis (16 - 19 October 1813). Oma edukate lahingute võitude eest andis tsaar Barclayle krahvi tiitli . Barclay võttis osa 1814 . aasta Prantsusmaale sissetungis aidates Pariisi sisse tungida . 1815. aastal osales ta jälle Venemaa vägede koosseisus Prantsusmaale sissetungis ja ta nimetati seal printsiks. Barclay suri Saksamaal Insterburgis 26. mail 1818. aastal. Ta oli teele Eestist Saksamaale, et seal oma tervist ravida. Tema sugulased lasid tema jaoks Helmesse püstitada mausoleumi, mis oli kavandatud Apollon Shchedrini ja Vasily Demut-Malinovsky poolt 1832 . aastal.
Veel püstitati tema auks mitmel pool monumente.
Barclay de Tolly Mausoleum Helmes. Barclay de Tolly büst Tartus.
Prints Michael Andreas Barclay de Tolly . Barclay de Tolly monument Riias.
Kaasani väljaku Barclay monument.
Kasutatud kirjandus: Barclay de Tolly, Rein Helme , Eesti entsüklopeediakirjastus, 2003.
http://en.wikipedia.org/wiki/Michael_Andreas_Barclay_de_Tolly