...................................................... 3 3.2 Areng............................................................................................................................3 4.Sarvekandja ehk isasloom....................................................................................................4 5.Metskitsed talvel.................................................................................................................. 5 METSKITS Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukonda metskitse perekonda kuuluv sõraline. Metskits on Eestis üks tavalisimaid ulukeid, kes on Eesti aladel elutsenud juba ligi 10 000 aastat. 2008. aasta loenduse järgi elab Eestis 63 000 metskitse, tegemist on väga paigatruu liigiga. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. 1. Välimus Metskits on meie metsade üks ilusaimaid ja graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ning
(Eestimaa fauna. Metssiga) Et Läänemaal on piirkonniti väga kõrge metssigade arvukus, siis ei ole mõtekas ka jahihooaega piirata. Küll aga suhtuvad jahimehed täie tõsidusega olukorda, kus lastud täiskasvanud siga võib osutuda emiseks ja küttimise tulemusena võib jääda pesakond põrsaid ilma emata. Täiskasvanud metssigade küttimist praegusel aastaajal juba välditakse jahimeeste poolt. (Läänemaa portaal metssead juba poegivad) Metskits (metskits google pildi otsing) Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. (Eesti imetajad) Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab
Metskits Capreolus capreolus Kaur Aare Saar Karl Kiur Saar Välimus • Metskits on väike, kerge ja graatsiline hirvlane • Sageli peetakse teda meie metsade kõige graatsilisemaks ja ilusamaks loomaks • Tal on pikad kõrvad ja lühike saba, mis on karvade sees • Saba ümber on valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. • Selle järgi liiguvad kitsetalled, kui nad põgenevad koos emaga vaenlase eest Välimus • Tal on peened ja pikad
Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta vanusena, seejärel muutuvad need taas väiksemaks. Kuju järgi eristatakse pulksarvi ja kühvelsarvi. Nende esinemine põdrapullidel sõltub peamiselt isendite elukohast
Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10. eluaastast alates hakkab sarvede mass kahanema Põdra levik taigavööndis põhjas tundrani/metsatundrani lõunas stepini/kõrbeni eristatakse 8-9 alaliiki (erinevad kehamõõtmete, sarvede jms) külmemates piirkondades elavad suuremad liigid (kõige võimsamad põdrad elavad Alaskal- u 1t raskused ja 2m sarved)
emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud
üldistatult elupaikade mahutavuse suurendamist. Seda peaks tegema selleks, et jahikõlvikutele rohkem ulukeid ära mahuks. See on jahimeeste huvides. Ulukihooldeviise on palju, kuid tähtsamad on: Lisasöötmine selleks viiakse metsa või mujale ulukite elupaikadesse sööta. Seda tehakse enamasti talvel, kui loodusliku toidu kättesaadavus on halb. Sööda paigutamiseks ja kättesaamiseks ehitatakse mitmesuguseid rajatisi. Lisasööta saavad kanalised, jäneselised, metssiga, metskits, hirv ja karu. Söödapõldude rajamine söödapõldudelt leiavad ulukid toidulisa põhiliselt vegetatsiooniperioodil, s.o. ajal, kui enamasti pole puudust ka looduslikust toidust. Seega rajatakse neid pigem ulukite suunamiseks, et vähendada põllukahjustusi ja hõlbustada jahti. Söödapõllud rajatakse metsadesse, külapõldudest eemale. Levinud kultuurid on raps, söödakapsas, rukis, kaer, nisu, hernes. Haabade langetamine peaks toimuma novebmrist aprillini ja kokkuleppel maaomanikuga
glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud.
8 millionit lammast. Bengali tiiger India pühvel Kobra 4.1. Jaaguar Jaaguar (Panthera onca) on läänepoolkera suurim ja võimsaim kaslane. Kaslastest on jaaguarist suuremad vaid lõvi ja tiiger. Nende kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Kasslasel on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Ta püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi
23 Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40... 44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste
kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest. Eesti 39 folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks. Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks"
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
