Sigimine · Sigivad 2-3 korda aastas · Esimene pesakond on väiksem · Tiinus kestab 40-44 päeva Pojad · Sünnitab tavaliselt 3 poega · Sündides karvadega kaetud ja näevad · Poegi imetatakse kuu aega Eluiga · Tavaliselt 6 aastat · Rekordiliselt 13 aastani Vaenlased · Ohustavad enamus kiskjad ja suuremad röövlinnud · Poegadele on ohtlikud varesed · Ning ka inimesed Elupaik · Eestis asutab ta avamaastikke: põlde, heinamaid ja metsaservi · Ööbimiskohaks lihtne maasse kraabitud lohk Allikad 1. http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel133_40.html 2. http://www.hot.ee/metsloomad/page14.html 3. http://windows.microsoft.com/et-ee/windows/wallpaper?T1=animals 4. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/mager_evelin.htm 5. http://www.naturephoto-cz.com/halljanes-picture_et-13257.html Tänan kuulamast !!
varblane, puurivarblane ja neid on veel ja veel. Tiivade pikkus ulatub koguni 13-14 cm-ni. Keha mass on kesmiselt 53-67g. Levinud on nad peaaegu üle terve euroopa. Kuid meil vedas, meil eilavad kuldnoka üle terve Eesti. Vahepeal üks pilt ka siis. Nüüd te teate kuidas näeb välja kuldnokk. Ilus onju? Kahjuk nende arvukus 20 viimaste aastate jooksul on tugevalt vähenenud. Praegu pesitseb meil 20 000 kuni 50 000 paari. Tema väldib paksu metsi ja avamaastiku. Eelistab segametsa, metsaservi ja puisniite. Pesitseb aga paaridena. Elab päevase eluviisiga. Ta on rändlinn, tagasi tuleb juba veebruari lõpus või märtsi alguses. Eesti kuldnoka tavaliselt lendavad ära Hollandisse või Belgiasse. Mõned üksikud jäävad meile talvituma. Ta on segutoiduline, loomadest sööb ta putukaid, teosi, usse ja taimedest seemneid, marju ja taimepungasi. Enamik kuldnokkad pesitsevad inimese tehtud kastides mis on 15 meetri kõrgusel. Munasi hauduvad isa ja ema vaheldumisi
Harilik siil Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest
ja ainevahetus on kiire. Siilid toodavad palju soojust ja hoiavad kehatemperatuuri püsivana. Hingamiselundid Siilil on kiire gaasivahetus ,sest nende kopsude sisepind on väga suur. Kopsutorud hargnevad järjest peenemateks harudeks ,mis lõppevad kopsusombukestega.Seal rikastub veri hapnikuga.Õhk liigub kopsus sama teed pidi sisse ja välja. Elupaik Siil armastab vaheldusrikkaid elukohti. Näiteks : metsaservi, lehtmetsi ja segametsi,puisniite,parke, aedu ja kalmistuid. Siil aga väldib pakse okasmetsi. Toitumine Siil peab jahti öösiti. Ta hangib vihmausse, putukaid, tigusid ning väikesi selgroogseid. Siilidele ei tohiks anda piima kuna see kahjustab nende seedimist. Siil sööb ka hiiri ja madusi. Allikad https://et.wikipedia.org/wiki/Siil http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/ERIEUR 2.htm http://loodusaed.kirikiri.ee/spip.php
Habelendlane Habelendlane sarnaneb oma välimuselt ja eluviisilt väga Brandti lendlasele ning kaua aega peeti neid üheks ja samaks liigiks. Habelendlane on ulatusliku levilaga, mis ulatub Skandinaaviast Kaug-Idani, kuid Eestist on teda vähe leitud ja ta on võrdlemisi haruldane. Habelendlased asustavad meil mitmesuguseid puistuid, aedu, parke, metsaservi ja lagendikke. Öösel toitu jahtides võivad nad lennata ka veekogude kohal, 1...8 m kõrgusel. Habelendlased toituvad väiksematest ööputukatest ja nende lend võib suvel kesta kogu öö. Päevaks kogunevad habelendlased varjepaikadesse, milleks on enamasti puuõõnsused ja inimeste elamud, kus nad peituvad seinte vahele või katuse alla. Nad elutsevad kolooniatena, kuhu võib kuuluda mitmekümneid isendeid. Talvel on lendlased talveunes
Ta eelistab süüa liblikõielisi ja kõrrelisi. Talvel tarvitab ta söögiks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Kuna tal on lihtsa ehitusega magu, siis on toidu paremaks omastamiseks välja kujunenud koprofaagia (enda väljaheite söömine). Tänu sellele suudab ta toidust omastada enamiku toitainetest ja energiast. Elupaik ja eluviis Halljänes on päritolult stepiloom. Eestis asustab ta avamaastikke, mis on peamiselt põllud ja heinamaad, aga ka metsaservi. Aktiivsem on ta hommiku- ja õhtuhämaruses, mõnikord ka päeval. Halljänes on paigatruu loom, kes ei liigu reeglina eriti laialt ringi. Ööbimiskohaks valib ta tavaliselt lihtsa maasse kraabitud lohu. Sigimine Halljänes on polügaamne loom. Tavaliselt sigib ta kaks, vahel harva ka kolm korda aastas. Suvises pesakonnas on tavaliselt poegi rohkem kui kevadises. Eestis on keskmiselt kolm poega pesakonnas. Tiinus kestab tal 40-44 päeva. Areng
d nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 50...70 cm Kehamass 3...7 kg Levik Eestis ja Levinud Põhja-Aafrikast Lõuna-Skandinaaviani. Ida Maailmas suunas on levinud Uuraliteni ja Lõuna-Siberi steppideni. Eestis laialt levinud nii mandril kui ka saartel. Arvukus Ligikaudu 40 000 isendit Eestis Elupaik ja -viis Ta on päritolult stepiloom. Eestis asustab ta avamaastikke (peamiselt põlde ja heinamaid) ning metsaservi. Aktiivne on hommiku- ja õhtuhämaruses, sageli ka päeval. Paigatruud loomad, kes ei liigu reeglina eriti laialt ringi. Ööbimiskohaks on tal lihtne maasse kraabitud lohk. Toitumine Taimtoiduline, kes eelistab liblikõielisi ja kõrrelisi. Talvel tarvitab ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Kuna tal on lihtsa ehitusega magu, siis on toidu paremaks
Eesti pisiimetajad Autor: Harilik siil *okkaid keskmiselt 16 000 Click to edit Master text styles *armastab vaheldusrikkaid elupaiku - Second level metsaservi, leht- ja segametsi, Third level Fourth level puisniite, parke, aedu, kalmistuid Fifth level *meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. *ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. *pea on pika koonuga, väikeste
Isasloomad kannavad sarvi. Esimese eluaasta oktoobris kasvavad tal sarve algmed. 2. Eluaastamärtsis kasvavad uued, ilma harudeta sarved. Neljandal eluaastal on sokul 3-harulised sarved, mais-juunis vabanevad need nahast, kuid langevad maha alles novembris-detsembris. Edaspidi harusid juurde ei kasva, peale 8.10 eluuasat hakkavad sarved taandarenema. Ärritunud metskitsed häälitsevad haukuvalt, emased (kitsed) ja noored sokud hauguvad kestvamalt. ELUKOHT Metskits eelistab elukohaks metsaservi, põldudevahelisi metsatukki, vältides suuri metsi. Seetõttu on nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades madal, kuid samas on nende arvukus mujal Eesis üsna kõrge. Talvel peab magamisase olema lumeta. TOIT Metskits on taimetoiduline. Suvel sööb puude-põõsastelehti, rohttaimi ja peenemaid oksi. Talvelvetoiduks on tal puhmataimed, puude ja põõsaste oksad, koor ja pungad, põldudel kraabib ta lume alt orast. Toidunappuse korral sööb ta ka männi- ja kuuseokkaid. ELUVIIS
"selgrootute zooloogia", näiteks kursuse nimetusena ülikoolides. Mõiste 'selgrootud' võttis aastal 1801 esimest korda kasutusele Jean Bapdiste de Lamarck. Meririst on selgrootu loom. Siil Selgroogne loom Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil
aga kassi või koeratoitu. Kindlasti tuleks asetada siilide jaoks välja ka anum puhta veega.Et talve üle elada peab, siili kehakaal olema umbes 600 grammi. Suve jooksul kogub ta paksu nahaaluse rasvakihi. Elupaik Elutseb Euraasia parasvöötme sega ja lehtmetsades ning stepis. Siilid on peamiselt öise eluviisiga, kuid on mõnikord aktiivsed ka päeval, eriti pärast kerget vihmasadu. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku metsaservi, leht ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud
puid ja milles leidub rabalaike · liiguvad enamasti ringi videvikus ja öösel, harva päeval · tüvepikkus 160...250 cm · 150...250 kg · Eestis üle 500 isendi METSKITS Capreolus capreolus L. · sihvakas keha, peened jalgad, sale keha · saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks · isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi · taimetoiduline · levinud peaaegu kogu Euroopas · elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi · tüvepikkus ...125 cm, õlakõrgus ~ 75 cm · Eestis ~ 40 000 isendit · 24...35 kg · põhilised looduslikud vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad, noorloomi ohustab ka rebane PÕDER
mind kõige rohkem. Lisaks sellele teadsin ma ka, et rästikust on lihtne infot leida. Plaanin kirjutada nende toitumisest, paljunemisest ja mürgist. 2 Elupaik ja levik Eelistatult asustab rohuseid segametsi ja metsaservi, raiesmikke, soid, jõgede ja järvede kaldapiirkondi, vähem elab niitudel ja kuivades männikutes. Rästikud on paiksed loomad ja elavad kogu elu samal territooriumil, liikudes elu jooksul vaid 60…100 m raadiuses.(Tartu Ülikool, 2015) Harilik rästik on levinud valdavas osas Euroopas põhjas teisele poole polaarjoont ja lõunas
Teine kurn on juuni keskel. Esimeses kurnas on 47 muna, teises on mune vähem. Metsvindi munad on sinakad, tumedate täppidega Emalind haub 1214 päeva ja teist nii palju toidetakse poegi pärast koorumist. Esimestel päevadel kui pojad lendama õpivad toidavad vanemad endiselt poegi, pärast seda jätavad nad omapead ja hakkavad rajama teist kurna. Alguses tegutsevad pesakonnad omaette, aga siis ühinevad salkadesse ning hakkavad uitama mööda metsaservi ja põlde. Sulgimine lõpeb septembriks ja siis algabki sügisränne. Lahkumine kestab novembrini ja Eestisse jäävad üksikud isendid ka talvituma. Noorlinnud lahkuvad enne vanemaid. Joonis 7. Metsvint poegadega 9 Joonis 8. Metsvindi munad 10 Kokkuvõte Metsvint kuulub vintlaste sugukonda
Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus). Leviala Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, jõelamme, põlde jms. (Loomade elu 7. köide Imetajad ) Toitumine Ta püüab kõikvõimalikke närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka konni, kalu, näljaga ka kadakamarju. Toidurohkel ajal teeb aga toiduülejääkidest varusid. Ta püüab oma saakloomi mitte ainult maapinnal vaid ka suuremate näriliste urgudes. Murdnud uruvaldajad maha asub sageli ise nende pessa elama. Kärp on tegev mistahes ajal, sageli ka päeval
Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. (Eesti imetajad) Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Metskits on paigatruu loom. Harilikult jääb tema tegutsemisraadius viie kilomeetri piiresse. 2 Ohtu märganud metskitsel tõusevad sabapeegli karvad turri. Põgenedes võib kits teha kõrgeid ja kuni kuue meetri pikkuseid hüppeid
1a. Kui palju on Eestis imetajaid? Eestis elab 65 liiki imetajaid. Need jaotuvad 8 erineva seltsi 20 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud näriliste selts 21 liigiga. 2. Eesti imetajate iseloomustus Metskits - Capreolus Sihvakas keha, peened jalad ja sale keha. Saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa
[11] Rästik kuulub Eestis kaitstavate liikide 3.kategooriasse. Rästikute ohustatus on suur, sest nende arvukust vähendab inimtegevusest tingitud kultuurmaastiku pealetung, sest sellega seoses väheneb rästikule sobivate elupaikade pindala. [14]Soomes on rästik looduskaitse all. Hariliku rästiku looduslikeks vaenlasteks peetakse mäkrasid, rebaseid, tuhkruid, siile, mõningaid linde(näiteks madukotkad ja rätsud).Elupaikadena eelistab harilik rästik välude ja hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid elab kultuurmaastikel, näiteks juurviljaaedades. Harvemini kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes. Sellest lähtuvalt tehakse Soomes metsaraiet ning seega hävitatakse rästiku elupaiku Soomes, mistõttu väheneb rästiku arvukus. Talle on ka ohuks kultuurmaastike pealetung, mistõttu tema looduslikud elupaigad on hävimisohus
On peamiselt taimtoiduline toitudes seemnetest, lehepungadest ja marjadest. Putukaid tarbib vähesel hulgal. Pessa muneb 4 kuni 6 muna. Haub 11 kuni 15 päeva. Lahkuvad pesast hiljemalt 13 päeva jooksul. Ei oska siis veel päris lennata. Pole looduskaitse all. Kuldnokk: Eestis on levinud üle kogu vabariigi. Arvukus on viimase 20 aasta jooksul tugevalt vähenenud. Praegu pesitseb meil 20 kuni 50 tuhat paari. Väldib paksu metsa ja laia avamaastikku. Eelistab segametsa, metsaservi ja puisniite. Pesitseb paaridena. On päevase eluviisiga. Eesti kuldnokad talvitavad peamiselt Hollandis ja Belgias. Üksikud talvituvad ka meil. Sööb nii loomset kui ka taimset toitu. Pesitsusajal on loomtoiduline. Pesa asetseb maapinnast kuni 15 m kõrgusel. Pesas 4 kuni 7 muna. Haudeperiood 13 kuni 15 päeva. Mõnikord pesitsevad suve jooksul kaks korda. Looduses eluiga 2 aastat, vangistuses elanud 20 aasta vanuseks. Toob kasu kahjurputukate hävitamisega. Suur osa
musta sabaotsa järgi. Tüvepikkus on 16 38 cm, sabapikkus on 6 12 cm, mass kuni 760 g. Nagu nirk muutu ka kärp talvel valgeks, ent sabaots jääb mustaks (vt foto lk 4). (Loomade elu, 1987). Kärp talvel (foto Remo Savisaar) 5 Kärbi elupaik sõltub peamiselt pisinäriliste rohkusest. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, endisi raiestikke, jõelamme, põlde jms. Seal püüab ta kõikvõimalike närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab ka linnupesi. Ajal kui närilisi on vähe sööb konni, kalu jms. Toidurohkel ajal teeb aga toidu ülejääkidest varusid. Kärp püüab saakloomi mitte üksnes maapinnalt, vaid ka suuremate näriliste urgudes. Sageli asub pärast elama nende urgudes. (Loomade elu, 1987).
põdrapullide pead. Sõralised Kitse häälitsus meenutab isemoodi Metskits on sihvaka keha, peente Elupaigana eelistab piiksumist. jalgade ja saleda kehaga. Metskitse põldudevahelisi saba ümbritseb valge ala, mida metsatukki ja metsaservi nimetatakse sabapeegliks Metskits Putuktoidulised Hariliku siili omalaadne häälitsus on Siil on meie omapäraseima Siilidele sobivaid podisemine välimusega imetaja, kelle keha katab elupaiku leidub mitmel okkaline nahk, pea on pika koonuga, pool
1.Imetajad 4.1.1.Põld-uruhiir Põld-uruhiir on keskmist kasvu, tömbi nina, lühikese saba ja lühikeste kõrvadega hiir. Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt heledam. Põld-uruhiir on rahva seas tuntud ka lihtsalt põldhiire nime all, tulenevalt sellest, et tema lemmikelupaikadeks ongi enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud - niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Käike rajab põldhiir peamiselt toidu - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks tarbib ta ka ohtralt rohttaimede, eriti orase rohelisi lehti ja varsi, ka juurvilja ja marju ning putukaid ja nende vastseid
Tõmmulendlane kuulub liigikaitse kategooriasse nr II . 11. Habelendlane Habelendlane sarnaneb oma välimuselt ja eluviisilt väga Brandti lendlasele ning kaua aega peeti neid üheks ja samaks liigiks. Habelendlane on ulatusliku levilaga, mis ulatub Skandinaaviast Kaug-Idani, kuid Eestist on teda vähe leitud ja ta on võrdlemisi haruldane. Habelendlased asustavad meil mitmesuguseid puistuid, aedu, parke, metsaservi ja lagendikke. Öösel toitu jahtides võivad nad lennata ka veekogude kohal, 1-8 m kõrgusel. Habelendlased toituvad väiksematest ööputukatest ja nende lend võib suvel kesta kogu öö. Päevaks kogunevad habelendlased varjepaikadesse, milleks on enamasti puuõõnsused ja inimeste elamud, kus nad peituvad seinte vahele või katuse alla. Nad elutsevad kolooniatena, kuhu võib kuuluda mitmekümneid isendeid. Talvel on lendlased talveunes
Rästikud on ebaühtlaselt jaotunud - sobivates kohtades moodustavad suuri kogumeid, ning võivad puududa suurtel aladel ümberringi. · Ohustatus ja kaitse Arvukust vähendab inimtegevusest tingitud kultuurmaastiku pealetung, sest sellega seoses väheneb rästikule sobivate elupaikade pindala. Kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse. Rästik Vipera berus L. · Elupaik ja -viis Eelistatult asustab rohuseid segametsi ja metsaservi, raiesmikke, soid, jõgede ja järvede kaldapiirkondi, vähem elab niitudel ja kuivades männikutes. Rästikud on paiksed loomad ja elavad kogu elu samal territooriumil, liikudes elu jooksul vaid 60...100 m raadiuses. Rästikud talvituvad septembrist-oktoobrist aprillini, allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 40 cm...2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2...4 ° C - näriliste või muttide urgudes, pehkinud kändude juurekäikudes jne. Sageli talvituvad 2..
Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Toitumine - Suvel toitub metskits enamasti rohttaimedest, talvel okstest ja võrsetest.Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke.
kategooria). Ta on maailma kõige põhjapoolsema levikuga madu ja ainuke mürkmadu nii Eestis kui ka suuremas osas Euroopast. Rästik on laialt levinud Euraasia metsavööndis, asustades Kesk- ja Põhja- Euroopat kuni 68° põhjalaiuseni ja Aasias segametsavööndit kuni 6163° põhjalaiuseni ning taiga lõunaosa, kohati ka steppe. Levila ulatub Suurbritanniast Sahhalini ja Koreani. Lõunas ulatub levila 40° lõunalaiuseni. Elupaikadena eelistab harilik rästik hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid võib elada kultuurmaastikel, näiteks juurvilja- ja puuviljaaedades, seda eeskätt toidu rohkuse tõttu, milleks on näiteks putukad ja konnad. Harvem kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes. Rästikud elavad peamiselt maapinnal, harva ronivad nad puudele ja põõsastele. Rästikust saadud õli kasutati rahvameditsiinis kurtuse raviks
Perekond: Metskits (Capreolus) Liik: Metskits (Capreolus capreolus) Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad
2010. a maastikuaednik Charles Bridgeman), kogu park oli ääristatud mitmerealiste alleedega. Pargi servad kujundatud bastionidena. Kuid siin leidus ka juba vonklevaid metsaradu. Korrapärase kujuga tiigid tegi Kent ümber looduslikeks. Istutas juurde puuderühmi (clumps), et mahendada sirgeid metsaservi ja liigendada lagedaid murupindu (Hellström 1997). Stowe pargi kolm templit - Antiikne Voorus, Moodne Voorus ja Briti Väärtuste Tempel - on sümboolse tähendusega: 1) Antiikse Vooruse Templis ülistatakse antiikpoeedi, filosoofi, seadusandja ja väejuhi kujudega (Homeros, Sacrates, Lycurgus ja Epaminondas) antiikmaailma; 2) Moodsa Vooruse Tempel on neogooti stiilis ja ehitatud suuremalt osalt varemetena; 3) Briti
annaabi.ee 
