50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 10 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-02-09
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
marksten1
Õppematerjali autor
suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes. Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga. Halljänes Liiginimi eesti Halljänes keeles Liiginimi Lepus europaeus Pall. ladina keeles Rahvapärasei Haavikuemand, kikk-kõrv d nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 50...70 cm Kehamass 3...7 kg Levik Eestis ja Levinud Põhja-Aafrikast Lõuna-Skandinaaviani. Ida Maailmas suunas on levinud Uuraliteni ja Lõuna-Siberi steppideni. Eestis laialt levinud nii mandril kui ka saartel. Arvukus Ligikaudu 40 000 isendit Eestis Elupaik ja -viis Ta on päritolult stepiloom. Eestis asustab ta avamaastikke
Halljänes Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt
(kool) (Nimi) HALLJÄNES Referaat (koht), 2012 SISUKORD 1. Toitumine 2. Elupaik ja eluviis 3. Sigimine 4. Areng 5. Välimus 6. Levik ja arvukus Eestis ja maailmas 7. Koht ökosüsteemis Toitumine Halljänes ja loomulikult ka kõik teised jänesed on taimtoidulised. Ta eelistab süüa liblikõielisi ja kõrrelisi. Talvel tarvitab ta söögiks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Kuna tal on lihtsa ehitusega magu, siis on toidu paremaks omastamiseks välja kujunenud koprofaagia (enda väljaheite söömine). Tänu sellele suudab ta toidust omastada enamiku toitainetest ja energiast. Elupaik ja eluviis Halljänes on päritolult stepiloom. Eestis asustab ta avamaastikke, mis on peamiselt põllud ja heinamaad, aga ka metsaservi. Aktiivsem on ta hommiku- ja õhtuhämaruses, mõnikord ka päeval. Halljänes on paigatruu loom, kes ei liigu reeglina eriti laialt ringi. Ööbimiskohaks valib ta tavaliselt lihtsa maasse kraabitud lohu. Sigi
Eesti imetajad Arvestus 17.12.2014 1. Eesti imetajad üldiselt 1a. Kui palju on Eestis imetajaid? Eestis elab 65 liiki imetajaid. Need jaotuvad 8 erineva seltsi 20 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud näriliste selts 21 liigiga. 2. Eesti imetajate iseloomustus Metskits - Capreolus Sihvakas keha, peened jalad ja sale keha. Saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka r
Erinevalt viimastest võib aga kesalill ka mererannikul kasvada. Mõned botaanikud on rannikul kasvava kesalille nimetanud isegi omaette liigiks, rand-kesalilleks. Kõige sagedasemaks hariliku kesalille kasvukohaks on aga kesapõllud, nagu ka tema nimest arvata võib. Karikakar, härjasilm ja teekummel on aga need taimed, kelleks kesalille väga sageli ristida püütakse. Nende nelja eristamine on juba sajandeid raskusi tekitanud, sellest annavad tunnistust ka arvukad laialt levinud ühised rahvapärased nimed. Kõige tavalisemad neist nimedest on kindlasti kanaperse ja kanapasalill, läänesaartel ka ätses. Need nimed on tarvitusel ühtviisi laialt kõigi nende nelja kohta. Kanaperse ja teised sarnased nimed on tekkinud nende taimede õite sarnasuse järgi: keskel on kollased putkõied ja servadel valgete pika naastuga keelõite ring. Selline õis on eestlastele meenutanud kana taguotsa, millel tuul on suled laiali ajanud.
Eesti Maaülikool Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsakorralduse osakond Pärandkoosluste loomastik Juhendaja lektor Tartu 2011 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................2 Sissejuhatus.............................................................................................................................3 Putukad pärandkooslustel........................................................................................................4 Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed)............................................................................14 Karjatamine pärandkooslustel...............................................................................................30 Pärandkoosluste linnustik (Matsalu rahvuspargi näitel).......................................................
alustel. Kuhipesas on pesakamber ja toitumiskambrid. Peale nende ka toitelavad. Ondatra on vees kiirem kui maismaal. Vee all võib olla - 10min. Vaenlaseks on rebane, kärplane, saarmas, kährikkoer, kanakull, haug.. VALGEJÄNES (Lepus tidimus) - kõrvatipud on alati mustad, ülamokk lõhestunud, tagajäsemed on paremini arenenud kui esijäsemed. Tallulkõndijad. Rangluu puudub. Pojad on pesahülgajad, pesa neile ei ehitata. Kõrv ulatub ninani, mitte üle. Saba valge ja ümar, karvkate suvel pruun, talvel valge. Eranditult taimetoiduline. Peale rohttaimede sööb ka puuoksi ja puukoort. On polügaamne loom - tiinus kuni 50p, pesakonnas 2-5 poega ja aastas 2-3 pesakonda. Imetamine kestab umbes kuu. On üksikeluviisiga, paigatruu. Keskmiselt elavad 3-4 aastaseks. Vaenlased ilves, hunt, rebane, nugis, suuremad röövlinnud.
Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärpla
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid