Mats Traat "Tants aurukatla ümber" (3)

Lugemiskontroll Mats Traat ,,Tants aurukatla ümber" 5)Mats Traat valib teose keskseks sümboliks aurukatla, kuna jutustab taluelust, kus viljakoristuse periood on aastas tähtis aeg. Näiteks sõnab autor juba esimestes lausetes, et talumehi tuli aurukatelt Aiastele saatma rohkem kui neid vaja oleks olnud, mis näitab toimingu pidulikkust. Isegi sündmustiku lõpupoole ütleb autor, et ,, katla järel kõnnib kaks külameest nagu sulased isanda järel", sest katel teeb suure töö ära ja Eesti talumehed austavad tööd. Lisaks on viljakoristuse ajal pikaajalise töö tulemus kõige käegakatsutavam ning ollakse aastaga kas rahul või mitte. Samuti ühendab aurukatla ümber toimetamine ühe küla inimesi ja paneb paika nende positsioonid, sest kõik näevad, kui palju viljakotte sel aastal kellelgi on. Teisest küljest annab aurukatla keskseks sümboliks võtmine lugejale hea pildi taluelust Eestis läbi aegade. Ilmselt ei sammunud teose alguses mehed aurukatla järel vaid toimigu tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et aurukatel oli siis midagi uut ja uhket, mis lubas senist rasket tööd veidi leevendada. Pealegi oli sellel võõras keeles firmamärk, mida lihtne maainimene naljalt hääldada ei osanud, mis näitab, et Eesti riik kauples juba edukalt nt. Inglismaaga. Mida aeg edasi, seda tähtsusetumaks aurukatel muutus, ajapikku läks ta moest ära, sest leidus ka muid mooduseid rehepeksuks. Näiteks ostis Käo Paul enne iseseisvusaega traktori, mis selle töö ilmselt hõlpsamini ära tegi. Kolmandas tantsus selgub aga, et sõja-aastail olid vana ja hädise aurukatla aktsiad ootamatult tõusnud, kuna ,,/../ olgu tasku või rebenemiseni pungil ostupunkte ja ostumarkasid, petrooli pole ikka kusagilt saada, kuid puid on igas talus külluses". Neljandas tantsus vedas katelt enda järel juba traktor, mitte hobune, kuid tuli ja vesi olid oma töö juba teinud ning katel oli vana ja roostetanud. Sellegipoolest oli see nagu perpetuum mobile , millele Mats Traat omistab sellise rolli nagu saatusel inimeste elus, mis lihtsalt käib eluga kaasas ja mida ei saa muuta. Viiendas tantsus oli katel sama vanaks jäänud ja räsitud kui Taavet oma pika elu jooksul. See seisis taluõuel mahajäetuna, sümboliseerides seda, kuidas inimesed on ajapikku maaelu maha jätnud ja linna läinud, sõjas surma saanud või aja hammasratastele niisama vahele jäänud. Katel nägi välja ,,nagu äravaevatud hobune", nagu Eestigi nõukogude ajal, olles minetanud oma iseseisvuse ja elujõu. Sellegipoolest oli see veel seal, nagu iseseisvuse vaim inimeste hinges ja tõestus kunagistest parematest aegadest .
6)Eestlaste sallimatust on alati meie rahva puuduseks peetud, olgu selleks siis sallimatus selles suhtes, et üleaedne võib parem olla, või sallimatus kõige võõra ja teistsuguse suhtes. Esimesel juhul on ehtsaks näiteks Taaveti ja Pauli vargamäelik kemplemine, näiteks uue plekk -katuse panemine vaid teise üle trumpamiseks või viljakoguse näiline suurendamine altkäemaksu läbi. Selle asemel, et lihtsalt oma elu elada, peab eestlane ikka teisest parem olla üritama. Ühest küljest võib selline teguviis ärgitada rohkem tööd tegema ja majanduslikku kindlust saavutama, kuid teisalt on paljudel rumalustel vastupidine efekt (nagu uue katuse puhul, millega peremees tarbetult raha raiskas). Seda, et eestlane on sallimatu kõige võõra suhtes näitab külainimeste suhtumine neist madalamal olevatesse inimestesse ning mustlasesse, kes vahepeal nende külla sattus. Kuigi seda ei saa vaid eestlaste süüks panna, et näiteks abikaasaks kõlbas vaid enda klassist inimene, siis selline tendents tuli ka romaanis esile. Näiteks pidi Mats Aniluik äärepealt talu uuesti enda nimele kirjutama, kui sai teada, et tema talu võib minna karjatüdruk Roosile. Samas on hea märk, et Taavetile see korda ei läinud, just nagu see poleks korda läinud ka Jürile, kui too poleks sõjaväkke läinud. Leidus siiski ka inimesi, kes pidasid armastust tähtsamaks kui inimese päritolu. Peale selle ei suhtutud linnas õppijatesse hästi. Olgugi, et nendele ei pakkunud maatöö mingit lõbu ja seega olid nad teistsugused , oleks hukkamõistjad pidanud arvestama, et kellegi jaoks võib õppimine olla tähtsam kui füüsiline töö ja et selles pole midagi halba. Mustlasega seoses oli näha seda, et osad inimesed aitasid tal võimude eest peitu pugeda ja hoiatasid teda inimjahi eest, kuid needki vähesed olid noored, kes kipuvad olema romantilisemad ja vabameelsemad kui vana külarahvas. Seevastu tahtsid vanad talumehed, Pauliga eesotsas, ta iga hinna eest kätte saada. Kui mõni mees mustlasele halba ei soovinud, siis oli asi selles, et tal oli töökäsi puudu, mis pole tegelikult parem kui ärakasutamine. Veel hullem oli aga see, et enamus mehi ei teadnudki täpselt, miks nad seda meest taga ajavad. Üks põhjus oli, et vallamajast oli käsk antud, ning oma käekäik oli näiteks Paulile tähtsam kui mustlase oma. Teine, varjatum põhjus oli sallimatus, mis tuleb välja seigast, kus Edgar ja naabriperemees mustlase otsimise üle arutavad. Nimelt ei pidanud Paul mustlast rohkemaks kui hiireks ning arvas , et tal olekski vanglas parem, lisaks tundis ta, et kui venelased teda ennast taga ajada võivad, siis võis temagi mustlast taga ajada.
7)Taavet Aniluik küüditati, kuna ta jäi uuele riigikorrale jalgu. Autor kasutab põhjuste kirjeldamiseks kõigepealt sõna ,,külakurnaja", ning ka Taaveti enda mõtetest selgub, et põhjuseks oli täpsemalt viiskümmend seitse hektarit heinamaad, metsa, rägastikku, linaleod ja põldu. Muidugi ei tulnud talle kasuks ka see, et tema poeg oli Saksa sõjaväes ning vend põgenes Rootsi, ja et äraandjalik Eesner seda kõike teadis. Taavet aimas ette, et ta võib-olla küüditatakse ning mõtles, et ,,kas na sääl vallamajan arvase, et mia, ütsik vana inemine, saagi vukssaega suure riigi aampalki". Tõepoolest, kommunistid pidasid ohtlikuks igasugust üksiktalu pidamist, sest see näitaks ju inimestele, et parem elu on ilma sovhoosi ja kolhoosita, kuid see õõnestaks ideoloogiat ja tekitaks inimestes vastuseisu . Lisaks ei läheks ju sellise süsteemiga enamus tulust riigile. Taavet oli aga uhke ja aus mees, kes ei läinud redusse ja ei andnud talu virtina hoolde, mistõttu oli teda lihtne minema toimetada. Taavet Aniluige karistamist ei pea ma kohe kindlasti õiglaseks. Esiteks on mulle vastumeelt juba see, et riik seab oma huvid inimeste omadest tähtsamaks, kuna võtab enamiku talupidaja tulust endale, ning kui keegi seda ei poolda, küüditatakse ta lihtsalt ära. Nõukogude võimud ei küsinud kellegi käest, kas nad tegelikult sellist korda soovivad ning kasutasid ära oma võimu, tehes seda üksikisiku õiguste ja vabaduse arvel. Teiseks ei kujutanud ta endast sellist ohtu, mis oleks olnud võrdväärne tema karistusega. Taavet polnud mingi mässaja ega dissident , ta pidas rahulikult oma talu ning ei teinud kellelegi halba. Pealegi ei kasutanud ta pooli oma valduses olevaid maid, suurem osa põldudest seisis söötis ja majanduslikult oli nende talu üldse halval järjel. Aniluige viimasele talupidajale oligi jäänud vaid tema puhas süda, eneseväärikus ja ausus, kuid need ei maksnud midagi, kui teda konarlikul külavaheteel minema loksutati.
8)Romaani põhjal võib öelda, et autor suhtub eestlastesse lugupidamise ja austusega. Muidugi ei puudu tema maalitud pildist kriitika selle rahva sallimatuse suhtes, kuid sellegipoolest on eestlased talle südamelähedased. On ta ju isegi üks neist, ning arvas sulase Jaanuse sõnade läbi (olgugi et oli suure osa oma elust Moskvas), et Eesti peaks saama iseseisvaks. Ta peab eestlasi töökaiks ja ausateks, julgeteks inimesteks, kelle süda on õiges kohas. Tema teosest ei puudunud armastus, mis näitab ehk armastust eestlaste suhtes. Mis puutub sellesse, kuidas ta kujutab Taavetit ja Pauli nagu Tammsaare Andrest ja Pearut, siis sedagi teeb ta läbi huumoriprisma. Nimelt ei arva ta, et eestlastel oma tööarmastuse ja tõsiduse juures naljasoont pole.
9)Kirjaniku stiil ja romaan tervikuna on minu arvates meisterlikud. See, kuidas autor Tuhametsa elanike dialoogid ja isegi mõtted murdes kirjutab, paneb lugeja paremini sealset elu ette kujutama ja loob sobiva miljöö. Lisaks meeldib mulle, et autor kujutab sündmustikku justkui pealtvaatajana, kes ühtaegu teab, mis inimestest edasi saab, kuid samas ei tea ka. Näiteks ütleb ta paar korda peatükkide lõpus, et mõnda tegelast ei näe me enam kunagi, kuid samas ei ütle, miks. Ta kujutab külainimeste elu igas peatükis umbes samal ajal ning eestlaste jaoks olulises pöördepunktis ja seob kõik selle ka väiksemale, isiklikule tasandile . Nii kirjeldab ta, kuidas rehepeksu ajal juhtub Aiastel alati midagi erilist, kuid samas iseloomustab Aiastel juhtunut ümbritsenud asjaolud praegust olukorda eestlaste jaoks üldiselt. Näiteks on talumehed aurukatla ümber kord vabad, kord sõja ajal ja kord võõra võimu all. Aurukatelt sümboliseerides näitab ta, kuidas aeg kõike muudab ja kuidas miski sellest puutumata ei jää. Üldjoontes annab teos väga hea pildi eestlaste elust teatud ajahetkeil ning loob neist õiglase ja otsekohese pildi, olles samas kergesti loetav ja kaasahaarav. Lugemise ajal ei mõelnud ma alguses küll mitte, et esmatrükk ilmus 1971. aastal. Üsna pea vaatasin ma aga järgi ja olin üsna üllatunud. See on üks asjaolu, mis näitabki autori osavust murde kasutamisel ja miljöö loomisel. Tagantjärele mõeldes on arusaadav, et selline teos sündis ajahetkel, kus inimesed nostalgiaga vanu aegu meenutasid ja paljudes põles sees soov saada iseseisvaks, kuid see on seal sügaval varjus ning igaüks sellest tol ajal aru ei saanud, arvestades, et see teos üldse trükis avaldati ja isegi lavale jõudis. Arvan, et Eesti kultuuris on sellel romaanil ning Mats Traadil üldiselt suur roll, kuna läheneb elule küll Tammsaarega sarnaselt, kuid hilisemal perioodil ning veidi teistmoodi.