Tants Aurukatla Ümer (0)

„Tants Aurukatla Ümber“
Mats Traat
Raamat koosnes viiest tantsust ehk peatükist. Iga peatüki vahel oli möödunud paar aastat, seega kõik rääkisid erinevatest aegadest .
I tants rääkis talupoja elust, kes oli saanud endale maatüki ja oli seetõttu teistest natuke tähtsam. Raamat algas sellega, et külla oli ostetud viljavõtmiseks aurukatel – uudne lahendud kiiremaks viljapeksuks. Aurukatelt ümbritses pidev kemplemine ja uudishimu. Talu omanikuks oli vana Mats Aniluik, kellel oli kolm poega (kõige vanem Kaarel, keskmine Jüri, noorem Taavet) ja naine. See oli 1MS algus aeg. Seal osales masinisti poeg, hiljem sai mobiliseerumis kutse ka pere vanem poeg Jüri, kellele seal kaua elupäevi ei antud. Sellega oli kindlaks saanud ka tõsiasi, et uueks peremeheks peale Mats Aniluige surma saab Taavet, sest kõige vanem vend sai hariduse ja õppis Tartus advokaadiks.
II tants. Taavet oli uus peremees ja Mats Aniluik mulda sängitatud. Peremehena ta erines oma isast, ta oli rõõmsameelsem, energilisem ja leebem, aga ka vabamate elukommetega. Naiseks oli ta võtnud Roosi (mitte kõige rikkam tüdruk külas ja kehva mainega seetõttu), neil oli poeg Edgar. Jällegi oli keskseks teemaks viljavõtt ja aurukatel. Sõnelemised, rivaalitsemised ja ütlemised naabrite vahel. Nagu harjumuseks oli saanud, toimus peaaegu iga viljakorjamis aeg midagi traagilist . Teises tantsus oli selleks sulase Eedi käe kaotus aurukatlasse. Samal päeval tuli ka võlanõudija tallu , kuna Taavet oli kunagi vennal külas käies ja linna peal lõbutsedes sõbrunenud ühe mehega, kellele oli ta nõus laenu käendajaks hakkama. Muidugi tõmmati ta lohku ja ta pidi ise maksma, kuna tal polnud seda maksta, korraldati oksjon .
III tants. Selleks ajaks oli Taavet kaotanud oma naise, ta oli kurb ja nukker . Koduabiliseks ja teenijaks võttis ta ühe külatüdruku Miili, kes aitas tal toimetada. Kuna maailmas olid asjad pingelised algas 2MS. Seetõttu oli kohustatud minema sõtta Taaveti poeg Edgar ja tema sõber, noor sulane Jaanus .
IV tants. Miili oli jäänud tallu ihuüksi, sest Taavet oli saadetud asumisele sunnitöölaagrisse. Elu keerles sel ajal talu korras hoidmise ümber. Aeg oli juba nii palju edasi läinud, et sõda oli lõppenud ja NSVL hakkas rajama kolhoose. Ühega neist liideti Aniluige talu, mis tähendas veel suuremat mõõna. Alguses oli see väga konarlik, tööd hilinesid ja juhtimine ei õnnestunud. Hilisemas perioodis sai see küll korralikumalt tööle, kuid inimestel puudus eraomandina maa ja vili. Seegi kord juhtus viljapeksuaeg õnnetus. Masinist lõi Arvole labidaga lapiti pähe, niiet too vajus otseti pikali . ( Arvo oli julgenud masinisti aurukatelt puutuda ja selle iseseisvalt tööle panna.)
V tants. Talu peremehe aeg asumisel oli lõppenud, ta naasis koju. Kõik oli muutunud, põllud uued ja huvitavad, kuid talu veel vanemaks jäänud. Terves külas oli alles vaid mõni üksik maja. Taavetit tabas mälestuste tulv ja mõte, et enam ei olegi millegi nimel elada, sest poeg on ammu ilmasõjas hukkunud ja naine lamab mullasängis. Miili elas endiselt kolhoosi tõttu talus ja naljaga küsis Taavet luba sulaseks jääda.