Marxi põhimõisted (0)

EBAVÕRDSUS - sotsiaalsed tingimused, kus inimestel on ebavõrdne juurdepääs sellistele hüvedele nagu RIKKUS, PRESTIIZ , INFORMATSIOON ja VÕIM.
KIHISTUMINE - sotsiaalsed tingimused püsivate inimkogumite tekkimiseks, kellel on ebavõrdne juurdepääs hüvedele (n. ebavõrdsuse edasikandumine põlvest põlve).
Samasse sotsiaalsesse kihti kuuluvate inimeste seas kujunevad välja ühesugused väärtused, toimimise, mõtlemise ja suhtumise mallid, elulaad - oma SUBKULTUUR , mis soodustab kihi püsivust (n. vaimulikkond, haritlaskond , käsitöölised).
Suur osa kihi taastootmisel on perekonnal kui esmase sotsialisatsiooni üksusel.
Erinevaid ühiskonnatüüpe iseloomustab jagunemine erinevatesse kihtidesse.
KLASSID - kihid , millede ebavõrdne juurdepääs hüvedele on otseselt seotud nende erineva positsiooniga ühiskonna kesksetes MAJANDUSSUHETES (töölisklass, talupojad, kodanlus , feodaalid ). Nendes kihtides võib kujuneda KLASSITEADVUS (arusaam ühistest huvidest), SOLIDAARSUS (ühtekuuluvus), IDEOLOOGIA (väljendab klassihuve), KLASSIVAEN (teise klassi vastu), poliitiline ORGANISATSIOON (parteid, liikumised).
Klassile on iseloomulik EKSPANSIOON - allasurutud klassi (talupojad, töölisklass) huvid leiavad mõistmist teiste klasside ja kihtide ( feodaalid, kodanlus, intelligents) esindajate seas, kes sageli töötavad välja vastava ideoloogia ja aitavad luua organisatsiooni võitluseks nende huvide eest.
KONFLIKTITEOORIA. VÕIMU PRIVILEEGIDE KAITSMINE - need, kelle valduses on rikkused ja võim, saavad suurema osa ühiskonnas toodetud hüvedest, ja püüavad oma seisundit säilitada.
K. MARX - ühiskonna majanduslik organisatsioon ehk tootmisviis määrab ära ka tema sotsiaalse organisatsiooni ehk hüvede jaotusviisi. Tootmisviis = tootlikud jõud ( tootmisvahendid ja tööjõud) + tootmissuhted (inimeste suhe tootmisvahendite omamisse).
Iga tootmisviisi puhul on võimul ja saab suurema osa toodetud hüvedest see kiht, kelle omanduses on põhilised tootmisvahendid (feodaalse tootmisviisi puhul feodaalid kui maaomanikud, kapitalistliku tootmisviisi puhul kodanlus kui vabrikute-masinate omanikud ).
Üks tootmisviis asendub teisega siis, kui toimub hüpe tootmisvahendite arengus (näit. käsitööndus asendub manufaktuurse masintööstusega).
Enamiku tuntud tootmisviiside puhul toimub allutatud klassi ekspluateerimine valitseva klassi poolt. Kapitalismi puhul : toote (müügi)väärtus = tooraine väärtus + masinate kulu ( amortisatsioon ) + tööliste palk + LISAVÄÄRTUS (omaniku kasum). Lisaväärtuse loovad töölised oma tööga, selle saab aga omale tootmisvahendite omanik.
Tööliste ABSOLUUTNE VAESUMINE : töölised võetakse tööle vähempakkumise korras, nõutavad oskused piirduvad lihtsate operatsioonidega konveieri ääres - võib üha vähem palka maksta.
SUHTELINE VAESUMINE: omanike kasumid kasvavad kiiremini kui tööliste palk.
Väljapääs on K. Marxi arvates eraomanduse asendamises kollektiivse omandiga ( kommunism , sotsialism ), mis leiab aset kõige arenenumal kapitalistlikul maal.
Seda pole juhtunud, sest:
1) Kapitalistliku majanduse kiire areng tuleneb kodanluse säästlikkusest, kes erinevalt palgatöölistest investeerivad suure osa tuludest tootmisse (M. Weber – protsetantlik eetika ja kapitalismi vaim).
2) Konkurents turul sunnib tootma mitte ainult odavamalt, vaid ka kvaliteetsemalt - kõrgenevad nõuded ka töölistele, mis tingib ka suurema töötasu.
3) Ametiühingute rahumeelne võitlus õiglase palga eest viib (kollektiiv-)lepinguteni tööandjaga, palgataseme korrigeerimiseni sõltuvalt elukallidusest.
4) Ühiskond kehtestab sotsiaaltagatised abiraha näol töötuse või invaliidistumise korral ning pensioni vanaduspäevadeks.
5) Tööliste osakaal töötajaskonnas väheneb, nn. “valgekraed” on suuremal määral huvitatud ettevõtte käekäigust.
6) Kõik inimesed ei soovi olla omanikud
7) Riiklik-sotsialistlike eksperimentide äpardumine