Marie Underi loominguperioodid ja luuleanalüüs (1)

MARIE UNDER
1883-1980
I loominguperiood 1904-1919
Impressionistlik luule
IMPRESSIONISM-tähelepanu pööratakse kirjaniku, kunstniku hetkemeeleoludele, tundmustele, muljetele ning nende jäädvustamisele.
Luulekogu „Sonetid“(1917), “Eelõitseng” (1918), “Sinine puri” (1918).
Nakatav eluküllus, looduslüürika, erakordne pildi-ja värviküllus, armastus ja looduslüürika ainuvalitsemine, intiimelamuste edasiandmine, puuduvad ajastu sündmuste käsitlused.
“Sinine terrass”, “Valge värav”
II loominguperiood 1919-1923
Ekspressionislik ajaluule
EKSPRESSIONISM-20.sajandi kirjandus ja kunstivool Euroopas. Seadis esikohale inimese ja ühiskonna probleemid, protestiti inimest ahistava poliitilise korra vastu, sõja vastu. Paljudes teostes oli tunda hirmu, ahastust, katastroofi eelaimust.
“Verivalla” (1920), “Pärisosa” (1923)
Positiivne looduslüürika asendub rõhuva mure, lootusetuse ja hävingumeeleoludega.
“Mardus”, “Laatsarused”
III loominguperiood 1923-1935
Tähistab Underi vaimset avardumist ja küpsemist. Jõudis oma looming kõrgaega. “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast päevast”, “Sõit hommikusse” ( luuletus ), “Agulis”
Lüürika kõrval valmis sel perioodil ka ballaadikogu “Õnnevarjutus”
Marie Under kasutas eesti ja baltisaksa rahvaluule ainestikku ning piiblilegende.
“ Lapsehukkaja ”, “Nahakaupleja”, “ Pontus ”, “Merilehmad”, “Rändav järv”, “Taevaminek”
IV loominguperiood 1935-1980
“Mureliku suuga ” (1942), “Sädemed tuhas” (1954), “Ääremaal” (1963)
Raskemeelsed luuletused, keskendub oma elu sündmustele ja väljendab traagilisi tundmusi ja sündmusi.
“Põgenik”
LUULETUSTE ANALÜÜS
“Maardurand”
Luuletus pärineb I loominguperioodist, mil Under kirjutas hetkemeeleoludest ja tunnetest. Impressionistlik luuletus.
Meeleolu on unistav. Kirjutab oma armastusest mere vastu.
Kõnekujundid:
Isikustamised
“ piinad kõik mu rinnast pudenevad nagu vöö”
“süda vöötles sala end tundidele neile”
Võrdlused
“sääl, kus punab paas, kui palvetaja , hardalt põrmus maas ”
“piinad kõik mu rinnast pudenevad nagu öö”
“Põgenik”
IV loominguperiood – raskemeelsed ja traagilised luuletused, mis põhinevad elusündmustel.
Meeleolu on väsinud, kurb ja traagiline.
Kõnekujundid:
Isikustamine
“vasemal surusid mäed”
“paremal ahistas laine pais ”
“orjavits veristas käed”
Metafoor
“orjavits veristas käed”- orjus
Epiteet
“ lahtine haav”
“Agulis”
Pärineb kolmandast loominguperioodist. Ballaad jutustab agulis elavatest inimestest ja nende kehvast elust. Aguli kirjeldus: vanad pruuni värvi majad. On kosta hõikeid lähedalasuvast tehasest . Tube üüritakse välja ja naised koristavad, aga tube puhtaks ei saagi, igas sopis on ise lehk. Mõndades tubades on sooritatud enesetapp, mõnedes elavad haiged või hullud . Lutikad. Värava juures on lapsed. Inimestel pole kusagil abi loota .
Sõnum on, et agulielu on kehv , kuid ükskord saab see läbi. Keegi ei anna agulis elavatele inimestele sellist elu, nagu nad tahaksid. Tulevad uued inimesed, kes elavad samamoodi edasi.
Meeleolu on kahetsusttekitav.