Majandusõpiku 1.peatüki kokkuvõte (0)

1.PEATÜKK 
Mis on majandusteadus ? 
 
Majandusteadus  on  õpetus  piiratud  ressursside  võimalikult  efektiivsest  kasutamisest  inimeste 
kasvavate  vajaduste  rahuldamiseks.  Majandusteaduse  saab  uurimisobjektide  alusel  jagada  laias 
laastus kaheks: 
  majandusteooriaks (economics)  
  ärijuhtimiseks (business administration) 
Majandusteooria   (ka   rahvamajandus )  tegeleb  majandusprotsesside  ja  neid  protsesse  mõjutavate 
seaduspärasuste tundmaõppimisega. Majandusteooria jaguneb omakorda kaheks: 
 
  Mikroökonoomika uurib majapidamiste ja ettevõtete  valikuid  oma heaolu maksimeerimisel. 
  Makroökonoomika  tegeleb  majanduse  kui  terviku  probleemidega  ja  koondnäitajate 
analüüsiga,  luues  ühtlasi aluse majanduspoliitiliste otsuste tegemiseks. 
 
Ärijuhtimine  ehk   rakenduslik   majandusteadus  (ka  ettevõttemajandus)  kasutab  majandusteooria 
poolt välja  selgitatud  seaduspärasid üksikute  majandussubjektide  (eelkõige ettevõtete) huvides. Selle 
raames  uuritakse  tegevusi,  mis  on  vajalikud  ettevõtete  edukaks  tegevuseks,  nagu  juhtimine  ja 
turundus, majandusarvestus  jne. 
 
Majandusnähtuste vaheliste seoste ja muutuste analüüsimisel kasutatakse nn. mudelkäsitlust. 
 
Majandusmudel   on  majanduse  uuritava  osa  lihtsustatud  kujutis,  kus  vaadeldakse  ainult 
olulisi/huvipakkuvaid   seoseid .  Mudeli  raames  pannakse  paika  kasutatavate  mõistete  ja  uuritavate 
seoste  definitsioonid  ning  ka  eeldused,  mille  korral  konkreetne  mudel   rakendatav   on.  Taolisi 
mudeleid  saab kujutada erinevate vahenditega: 
  Verbaalselt 
  graafiliselt  
  matemaatiliselt (valemite abil) 
 
 
 
Turg ja turuosalised 
 
Turgu saab kõige lihtsamalt defineerida kui  kauplemise  kohta, kus kohtuvad hüvise  ostjad  (nõudjad) 
ja müüjad ( pakkujad ). Laiemalt mõistetakse turu all majanduse toimimise süsteemi (korraldust), 
mille vahendusel toimub turuosaliste  suhtlemine  ning kujunevad hüviste (kaupade ja teenuste) 
ostetavad ja müüdavad  kogused  ning hinnad.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Turuosalised on kõik müüjad ja ostjad, kes turul osalevad ( majandusteoorias  nimetatakse neid ka 
nõudjateks ja pakkujateks). Peamisteks turuosalisteks ehk majandussubjektideks on 
majapidamised , ettevõtted ja valitsus.  
Kui riik on avatud majandusega, st omab majandussuhteid teiste riikidega, siis lisandub neile 
neljanda  majandussubjektina veel välissektor (teiste riikide tootjad ja tarbijad). Majandusteooria 
lähtub üldisest eeldusest, et erinevad majandussubjektid (majapidamised, ettevõtted ja valitsus) 
käituvad ratsionaalselt ehk maksimeerivad oma heaolu etteantud piirangute raames 
 
   Majapidamine  on majandusüksus, kellel on ühine eelarve ja kes teevad ühise ostuotsuse. 
Majapidamise eesmärgiks on saada võimalikult palju kaupu ja teenuseid võimalikult väikeste 
kuludega. Samal ajal on majapidamiste liikmed ka ressursiomanikud, pakkudes turul 
ettevõtetele oma tööjõudu, kapitali ja teisi ressursse (loodusressursid jm). Majapidamiste 
tarbimisotsuse kujunemist käsitletakse lähemalt kursuse 3. teemas. 
 
  Ettevõtted toodavad kaupu ja teenuseid ning pakuvad neid turul müügiks. Kuna ettevõtte 
tegevuse põhieesmärgiks on kasumi  maksimeerimine , siis püüavad nad valmistada just 
selliseid tooteid, mida tarbijad osta soovivad ja mille eest nad on nõus rohkem maksma. 
 
 
http://blog.acton.org/archives/17655-humans-are-not-economic -
automata.html  
 
Erinevate võimaluste vahel  valides  tuleb lisaks iga valikuga kaasnevale otsesele kulule arvesse võtta 
ka  alternatiivkulu . Alternatiivkulu ( opportunity cost) on  loobumiskulu  ehk saamatajäänud tulu 
parimast alternatiivsest võimalusest, mida me tegelikult ei kasutanud (kuna  valisime  veel parema 
võimaluse). See on nii majanduslike kui lihtsalt eluliste otsuste tegemisel äärmiselt oluline aspekt, 
mida teadmatusest sageli ignoreeritakse. 
 
 
Ressursside nappus ja tootmisvõimaluste piir 
 
Kuna  ressursid  (tööjõud,  kapital ) on piiratud, siis on ühe hüvise tootmise suurendamine võimalik 
ainult juhul, kui mingi teise hüvise tootmisest osa ressursse ära võetakse. Erinevate hüviste 
tootmisvõimaluste kombinatsioone olemasolevate ressursside ja  tehnoloogia  korral näitab 
tootmisvõimaluste piir. 
 
Tootmisvõimaluste piiratus ei ole enamasti siiski absoluutne – on mitmeid võimalusi, kuidas 
saavutada (toota, tarbida) rohkem kui ressursid hetkel võimaldavad. Tööturgu aluseks võttes on 
näiteks võimalik ressursse väljastpoolt juurde hankida (töötute tagasitoomine tööturule, tööjõu 
sissetoomine teistest riikidest), olemasolevate ressursside kvaliteeti tõsta (töötajate ümber- ja 
täiendõpe) ning neid efektiivsemalt kasutada (töötajatele paremate töövahendite muretsemine). 
Kõik need tegevused suurendavad tootmisvõimalusi.  
 
Majanduse 3 põhiküsimust 
 
Kuna ressursid on piiratud, siis seisab iga majanduse ees kolm põhiküsimust: 
  Mida toota? 
  Kuidas toota? 
  Kellele toota (ehk kuidas ja kellele jaotada)? 
Esimene neist on küsimus ressursside ratsionaalsest paigutusest, tootmise alternatiivkulust ning 
tarbijate vajadustest. Teisele küsimusele vastamiseks on vaja infot kättesaadava tehnoloogia, 
tootmise efektiivsuse ning olemasolevatel ressurssidel baseeruva suhtelise eelise kohta. Kolmas 
küsimus puudutab jaotamise efektiivsusest ja õiglust ning kuna õiglus on suhteline kategooria, siis 
lõplikku tõde siin ei eksisteerigi. 
!Vastuste kujunemine eeltoodud küsimustele sõltub ka sellest, millise majandussüsteemiga on 
konkreetses riigis tegemist. 
Traditsioonilises majanduses toodab igaüks peamiselt iseenda tarbeks, toimub vaid vähene 
vahetus kaup-kauba vastu (nn. bartertehingud). 
Turumajanduses on ressursid eraomanduses,  turgudel  valitseb  konkurents  ning nõudlus ja 
pakkumine määravad vastuse kõigile kolmele küsimusele. 
Plaanimajanduse korral on ressursid ühisomanduses ning otsused nende kasutamise kohta tehakse 
riigi tasandil võimukandjate poolt. 
Segamajanduse ehk nn. reguleeritud turumajanduse korral toimivad enamasti turumajanduse 
reeglid, kuid teatud valdkondades sekkub ka riik, püüdes suurendada selliste hüviste tootmist, mida 
erasektor loob ja tarbib liiga vähe (näiteks  haridus - ja tervishoiuteenused,  riigikaitse , 
keskkonnakaitse).