Maal elavate eakate väärkohtlemise sotsiaalpoliitiline analüüs (0)

Maal elavate eakate väärkohtlemise sotsiaalpoliitiline analüüs.
Seoses Eesti rahvastiku kiire vananemisega on esile kerkinud rida erinevaid probleeme meie ühiskonnas. Üks muret tekitavatest probleemidest on maal elavate eakate väärkohtlemine, mida on Eestis vähe uuritud ja sellele ei ole piisavalt tähelepanu pööratud. Üksi elavaid 65 aastaseid ja vanemaid inimesi on Statistikaameti 2011 aasta seisuga 6,1% Eesti elanikkonnast, 19,6% vanaduspensionäridest elab alla suhtelise vaesuse piiri ja eluaseme kehv seisukord on 6,6%-l üksi elavatel eakatel. Samuti on 40,1% vanaduspensionäridest halb tervis ja 3,5% neist ei saanud vajadusel perearstiabi . Turvalisuse tunne puudub 8%-l üle viiekümne aastastel inimestel ( Statistikaamet ).
M. Tuherma järgi ei ole saladus , et mõnedes kodudes kannatavad eakad väärkohtlemise all, ja neid olukordi peavad lahendama kohalikud konstaablid ja sotsiaaltöötajad. Eakad ise ei julge või ei soovi sellest rääkida, nad pigem kannatavad vägivalda ja vaikivad . Eaka vastusuunatud perevägivalda on raske ära tunda ja tõestada. (Tuherm 2012). Samuti selgub M. Tuherma uurimusest „Maal elavate eakate väärkohtlemisest viie Järvamaa valla näitel“, et 39% eakatest peab väärkohtlemist suureks probleemiks ja 35,2% piirkonnas elavatest eakatest on tutvusringkonnas mõni väärkoheldud eakas (Tuherm 2012).
Maal elavate eakate väärkohtlemise probleemist võib esile tuua järgmisis aspekte :

• Eesti ühiskond ei pea seda probleemiks
  
• Kannatanu ei pea seda vägivallaks või kuriteoks
  
• Eakad ei julge sellest rääkida
  
• Eaka vastu suunatud väärkohtlemist on raske ära tunda ja tõestada
  
• Halb tervis
  
• Olematu või napp sotsiaalvõrgustik
  
• Väike sissetulek
  
• Eluaseme kehv seisukord
  
• Turvalisuse puudumine
  
• Valehäbi ja ebakindlus, kuidas väärkohtlemise korral toimida
  
• Sõltuvus väärkohtleja abist
  
• Hirm kättemaksu või olukorra halvenemise ees
  
• Informatsioon ei jõua professionaalsete abistajateni kuna eakas räägib oma murest peamiselt lastele või naabritele
  
• Omaste vähene kompetentsus
  

Hirm kättemaksu või olukorra halvenemise ees
Kannatanu ei pea seda vägivallaks või kuriteoks
Koduhooldussüsteemi ebaefektiivsus
Eakate halb tervis
Probleemipuust lähtuvalt on maal elavate eakate väärkohtlemise olulisemateks põhjusteks see, et ühiskond ei pea seda probleemiks, olematud või puudulikud turvameetmed ning et kannatanu ei julge sellest rääkida. Peamiseks ja olulisemaks probleemi allikaks on, et info ei jõua professionaalsete abistajateni ja puudub toimiv ametnike -ja sotsiaalvõrgustik.
Kavandatava poliitika eesmärgiks on maal elavate eakate väärkohtlemise vähendamine.
Puudub hirm kättemaksu või olukorra halvenemise ees
Väärkohtlemise kui probleemi teadvustamine ühiskonnas
Kannatanu peab seda vägivallaks või kuriteoks
Eakate halb tervis
Efektiivne koduhooldussüsteem
Maal elavate eakate väärkohtlemise vähendamiseks on vajalikud järgnevad tegevused ja meetmed:
1. Tugeva ja hästi toimiva sotsiaalvõrgustiku ja ametnike võrgustiku loomine. Sotsiaalvõrgustik kujutab endast sotsiaalseid suhteid, mis ümbritsevaid inimest argielus ja on vajalikud igapäevase eluga toimetulekuks ( Medar 2006). Moodustada hästi toimiv sotsiaalvõrgustik eaka naabritest, lastest ja lastelastest, sõpradest, sugulastest, kes moodustaksid lähisuhtevõrgustiku. Viimane on vajalik ülevaate saamiseks, kes lähikondsetest suudab pakkuda eakale sotsiaalset tuge ja ka sotsiaalset kontrolli. Seoses sellega paraneb informatsiooni edastus väärkohtlemise all kannatavast eakast ja garanteerib, et info jõuaks ametnike võrgustikuni ja professionaalsete abistajateni. Ametnike võrgustikku kuuluvad eri ametiasutusi esindavad isikud, kes oma ametipositsiooni tõttu on vastastikku seotud kliendi probleemi(de) lahendamisega, st neil on teavet ja ressursse ja nad teevad koostööd kliendi probleemi(de) lahendamise nimel (Medar 2006). Eakate väärkohtlemisega tegelevasse ametnike võrgustikku peaksid kuuluma kohalik konstaabel, sotsiaaltöötaja, perearst, hooldustöötaja. Neile tuleks tagada piisavalt koolitust selle kohta, kuidas väärkohtlemist avastada ja millised on mehhanismid sellega tegelemiseks. Valitsuse ülesandeks oleks luua vastavad tingimused tugeva koostöö tagamiseks sotsiaalvõrgustiku ja ametnike võrgustiku vahel. Selleks sobib kord kuus toimuvad ümarlauad, kus vastavad riigiametnikud ja eaka sotsiaalvõrgustik saaksid infot jagada ja pakkuda välja erinevaid meetmeid tekkinud olukordade lahendamiseks. Tänu tugevale ja toimivale võrgustikutööle julgeb eakas oma väärkohtlemisest rohkem rääkida ja sellega seoses tõuseb oluliselt selliste juhtumite avastatus. Soovitud tulemus on kergesti saavutatav ja ei nõua riigilt erilisi lisakulusid. Saadav tulu kompenseerib tehtavad kulud, sest suureneb väärkohtlemise avastatavus ja info vahetus. Eksisteeriv ametlik süsteem on suuteline antud poliitikat ellu viima, sest Eestis on mitmeid hästi toimivaid sotsiaalvõrgustikke ja ametnike võrgustikke. Sotsiaalvõrgustikku kaasatud lähikondsed võiksid saada tugiisiku palka, siis on nende motiveeritus suurem ja samas aitaks see kaasa maapiirkondades valitsevale tööpuudusele. Probleemiks võib kujuneda konfidentsiaalsusnõude täitmine, kui eaka väärkohtlemise arutellu on kaasatud sugulased ja naabrid.
2. Toimivate turvameetmete loomine.
Arendada ja luua maapiirkondadesse rakendatavaid turvameetmeid (paanikanupp, turvakeskus , ohvriabi , tugirühmad). Teavitada läbi massimeedia ja infovoldikute eakate väärkohtlemise ennetamiseks loodud turvameetmetest, et eakatel kaoks hirm kättemaksu või olukorra halvenemise ees ning neil tekiks julgus sellest rääkida. Rõhutada, et vägivald ei ole mitte mingis vormis lubatud ja see on karistatav . Antud meetmeid kasutades saaks probleem lahendatud osaliselt, sest väärkohtlemise all kannatanud eakad ei pruugi uskuda väljapakutud turvameetmete tõhususse. Paljud eakad ei soovi või ei oma võimalust kodust lahkuda ja seetõttu on neil turvakeskuse ja tugirühmade kasutus problemaatiline. Paanikanupu kasutus võib ka mitte anda soovitud tulemusi kuna konstaabel ei jõua pikkade vahemaade tõttu maapiirkonnas kiiresti reageerida. Antud poliitika kujuneb maksumuselt kalliks: massimeedia kõrged reklaamihinnad; turvakeskuste ja tugigruppide loomine maale nõuab rahalisi investeeringuid; ohvriabi töötajate leidmine ja väljakoolitamine on maapiirkondades problemaatiline; paanikanupu juurutamise ja sideühenduste loomise tehnilised probleemid.
3.Väärkohtlemise kui probleemi teadvustamine ühiskonnas.
Eesti avalikkuses on viimasel ajal palju räägitud perevägivallast, selle liikidest ja põhjustest, kuid eakate väärkohtlemine on jäetud tähelepanuta. 2010aastal alustas õiguskantsler hoolekandeasutusi puudutava koolitusprojektiga, mille eesmärgiks on tõsta hoolekandeasutuste töötajate teadlikkust hoolekandeasutustes teenust saavate isikute põhiõigustest, sh väärkohtlemisest, selle ennetamise vajalikkusest ja võimalustest (Aljošin 2011). Aga eaka kodus asetleidvast väärkohtlemisest on väga vähe räägitud ja uuritud. M. Tuherm (2012) lähtudes oma uurimustööst „Maal elavate eakate väärkohtlemisest
viie Järvamaa valla näitel“ tegi Sotsiaalministeeriumile ettepaneku korraldada üle-eestiline eakate väärkohtlemise uuring, et paremini korraldada ennetustööd ja varajast märkamist. Selleks, et tuua probleem ühiskonnas avalikkuse ette, on vaja seda esmalt põhjalikult uurida, selle ulatust, tegureid, mis seda põhjustavad ja inimeste suhtumist eakate väärkohtlemisse. Omades kindlaid uurimistulemusi tuleb valitsusel töötada välja universaalne meede, et teadvustada ühiskonnale probleemi ulatust ja tõsiselt võtmise vajadust. Antud uurimustöö ja üleriigiline teavituskampaania (telesaated, dokumentaalfilmid , reklaam) kujuneb kalliks, aga samas jõuab suure enamuseni elanikkonnast ja sellel on pikaajaline mõju. Probleemi lahendus peab algama selle teadvustamisest ühiskonnas, alles siis on võimalik selle lahendamiseks midagi ette võtta.
Erinevate meetmete hindamise tulemusena pean kõige sobivamaks poliitika lahenduseks maal eakate väärkohtlemise vähendamisel tugeva ja hästi toimiva sotsiaalvõrgustiku ja ametnike võrgustiku loomist. Selle tagajärjel paraneks maal elavate inimeste omavaheline suhtlus ja suureneks hoolivus kogukonnas. Samuti juurutaks ametnikes koostöö tegemise vajalikkust ja kasulikkust ning üksteiselt kogemustest õppimise vajalikkust. Väärkoheldud eakatel tekib kindlustunne, et nende muredega tegeletakse ja nad ei jää ilma abita. Riigi seisukohast lähtuvalt ei kujune antud meede kalliks, sest ametnike võrgustiku ümarlauad toimuksid tööajal ja sotsiaalvõrgustik oleks vabatahtlikkuse alusel. Eakale vajadusel pakutav tugiisikuteenus ei too samuti kaasa suuri kulutusi, vaid leevendab hoopis tööpuudust maapiirkonnas. Konfidentsiaalsusnõude täitmiseks tuleb koostada vastavad dokumendid , kus oleks selline säte sees ja mille peaksid eaka väärkohtlemise juhtumiga seotud isikud allkirjastama.
Kasutatud kirjandus.
Aljošin, I. (2011). Väärkohtlemise ennetamine hoolekandeasutuses. Sotsiaaltöö 3 (lk 47-51).
Eesti Statistikaameti kodulehekülg. (2012). http://www.stat.ee/sotsiaalelu
Medar, M. (2006). Juhtumipõhine võrgustikutöö. Juhtumikorralduse käsiraamat (lk43). http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Toovaldkond/TTO/Juhtumikorralduse_kasiraamat.pdf
Tuherm, M. (2012). Maal elavate eakate väärkohtlemisest viie Järvamaa valla näitel. Sotsiaaltöö 2 (lk 36-40).
6