teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talurahva õigused: Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Taluperemehed vabastati nüüd peksukaristusest sootuks.
Negatiivseks küljeks reduktsiooni juures oli näiteks see, et talupojad olid endistviisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupojad vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitasid mõisnikud tihti kurjasti ära. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Mõisnikud takistasid ka talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vaja oli. Negatiivseks võib lugeda ka seda, et Rootsi ajal hakati Liivimaal läbi viima nõiaprotsesse. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud andekad inimesed. Rootsi aega nimetatakse tihtipeale ,,vanaks heaks Rootsi ajaks". Kuid ,,hea aeg" kestis
4)Mõisad Rootsi ajal U. 1000 mõisat.Era-ehk rüütlimõisad.Riigi-ehk kroonumõisad. Kirikumõisad e pastoraadid.Teraviljaeksport.Viinapõletamine.Talumaa kuulus mõisnikele, talupojad pidid maksma koormisi, vakuraamatud.Mõisamaade riigistamine-reduktsioon. 5)Talurahvas Rootsi ajal Talupojad olid sunnismaised ja neid võis isegi müüa, osta ja vahetada. Nad pidid tasuma koormisi ja need pandi kirja vakuraamatutesse. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Mõisnikud võisid talupoegadele anda ka ihunuhtlust.Hiljem anti talupoegade olukorra parandmiseks välja õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata. (Rootsi valitsuse määrused) 6)Linnad Rootsi ajal Domineerisid saksa kaupmehed.10 linna-Trt, Tln, Uus-Pärnu, Kuressaare, Valga, Viljandi, Paide, Narva, Rkv, Haapsalu. Hiljem lisandusid veel Võru ja Paldiski, kokku 12 linna. 7)Kaubandus
teravilja. Mõisate jaoks oli see muidugi hea, kuid talupoegade jaoks halb, kuna sellega kasvasid ka nende koormised ning näljahädal viidi teravilja välja selle asemel, et omasid aidata. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Reduktsiooniga kitsenes mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt. Võib väita, et reduktsiion vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Seati sisse vakuraamatud, mille tõttu mõisavalitsejate kuritarvitused olid piiratumad. Talurahvakultuur sõilitas oma ilme ja muutus aeglaselt. Hakati pruukima ohtralt õlut ja viina
Eesti rahvast Rootsi võimud näljahäda puhul mingit moodi ei toetanud. Hinnanguliselt suri Suure nälja ajal ligikaudu 20% siinsest elanikkonnast. Enne nälga levis Eesti aladel katk, mille tõttu ei toimunud õppetööd isegi Tartu ülikoolis. Rootsi võimu alal suurenesid talupoegade kohustused, eelkõige kolme eri liiki teoorjust (rakme-, jala- ja abitegu). Talupojad pidid kindla arvu päevi nädalas töötama mõisa põllul lisaks tuli loonusrendina maksta mõisale osa oma põllu viljasaagist samuti tuli tasuda riigimaks. Rootsi ajal kehtestati lõplikult pärisorjus. Põhja-Eestis hakkas see kehtima 1645.aastal ja Lõuna-Eestis 1668.aastal. Keelati talupoegade omavoliline lahkumine mõisa territooriumilt. Talupojad olid lõplikult kaotanud oma vabaduse. Lisaks kõigele oli mõisnikul õigus rakendada ihunuhtlust. Kuuludes Rootsi riigi koosseisu juhtus Eesti aladel nii häid kui halbu asju. Seda perioodi ei
talupere suurusest. Nüüd tekkis talupoegadel õigus kaevata mõisniku peale, mida alguses agaralt tehtigi, kuid mõisnik hakkas oma õigust ,,ostma". Talupoeg pidi tasuta mõisas töötama teatud arv päevi nädalas. Teotöö ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul, said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist. Üldiselt arvan, et talupoegade olukord ei muutunud paremaks. Heaolu rikkus ka 1695-1697. aasta ajaloo suurim näljahäda. Näljahäda põhjuseks oli 1695. aasta kehv ilm, mis ei sobinud viljakasvuks. Hiline kevad ja suvel sadanud lausvihm põhjustasid täieliku ikalduse. Kuigi omati suuri viljavarusid, ei antud seda siiski eestlastele. Enamus viljast veeti Soome ja Rootsi, kus oli söögiga samuti kitsas käes
kuid nüüd neid tugevdati taas.Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Põhimõtteliselt oli võimalik oma häda kurta isegi kuninga enda ees. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Vene ajal Kasvasid koormised, võrreldes Rootsi ajaga. Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. Talupoegadel puudusid sisuliselt õigused. Raskem oli siiski talupoegadel Vene ajal. Rootsi ajal oli mõisnikel kadukariõigus, nad võisid talupoegi füüsiliselt peksta, aga maksude ja koormiste suurendamise õigust neil ei olnud. Rootsi valitsus andis
tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. 1632. aasta 1. veebruari seadus kinnitas pärisorjusliku seisundi ning õiguse väiksete rikkumiste korral politsei ning kohtuvõimu rolli täitmisele mõisnike poolt Liivimaal ja 1645.aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse ja pärisorjusse PõhjaEestis. Talupojad kaotasid oma isikliku vabaduse. Nii
sajand rahvuslikult ühtlasena. Üheski linnas ei ületanud eestlaste osa üle 50% piiri. Rootsi võimu tulekuga 17. sajandi esimesel poolel suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata. Vene ajal 1737. aastal sõnastati aga Roseni deklaratsioon , mis oli talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Seal oli kirjas, et siinne talupoeg on pärisori ja senised õigused kaotati
Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Taluperemehed vabastati nüüd peksukaristusest sootuks
muutuse rahva mentaliteedis. Negatiivsed küljed Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud. Tõsiseid raskusi
olulise muutuse rahva mentaliteedis. Negatiivsed küljed Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud
Maa kuulus isandale ja ise olid nad sunnimaised. Isandal oli talupoja üle kohtuõigus(ihunuhtlus). Euroopa hõredamalt asustatud piirkondades oli omaenda maad harivaid talupoegi rohkem. Nt. Skandinaavias, kus pärisorjust ei kujunenudki. 15.Talupoegade koormised (teotöö, loonusrent, raharent) §21 Koormised jagunesid kaheks: kohustus maksta renti ja teha teotööd isnda majapidamises e. Mõisas. Teopäevi oli aastas mõne nädala jagu kogu perele. Loonusrendina pidi talupoeg maksma kuni poole oma põllusaagist, sellele lisandus kohustus viia mõisasse loomi ja toiduaineid, nt. Mune juustu, sinki ja võid. Mõisnikud nõudsid, et talupoeg jahvataks oma vilja mõisa veskis ning nõudsid selle eest lisakoormisi. Raharent Mõisnikud hakkasid kas. talupoegade asemel palgasulaste tööjõudud. Linnad arenesid väga kiiresti. Mõisad hakkasid põllusaadusi kasvatama müügiks. Sellega kaasnes spetsialiseerumine. I ja II seisuse vajadused muutusid
Negatiivseks küljeks reduktsiooni juures oli näiteks see, et talupojad olid endistviisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupojad vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitasid mõisnikud tihti kurjasti ära. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Mõisnikud takistasid ka talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vaja oli. Negatiivseks võib lugeda ka seda, et Rootsi ajal hakati Liivimaal läbi viima nõiaprotsesse. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud andekad inimesed. 10.Milliseks kujunes talupoegade õiguslik seisund Rootsi ajal (enne ja pärast
Negatiivsed küljed Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud. Tõsiseid raskusi
kätte. Rakmeteo korral ilmuti koos hobuserakme vm ka. Kujunes välja ka abitegu, mis esines kuni 19 saj välja. See oli kõige vihatum ja seda rakendati hooajati. Nt vilja kündmine, lõikamine, sõnniku vedamine. Lisaks teotööpäevadele oli siis vaja ilmuda hooajati ka abiteole. Mõisnik võis igal hetkel inimesi mõisa kutsuda, selleks polnud kindlaid päevi. Loonusrent- miski, mida anti mõisnikele. Küttepuud,vili,vill,liha,piim,muna jne, mida talus toodeti. See läks eraldi loonusrendina mõisnikule. Kehtestati ka kingitused ja andamid. Nö ''vabatahlikud'' kingitused mõisnikele, mis olid kohustuslikult soovituslikud- kes neid ei andnud, võidi lugeda ka võlgnike sekka. Väga üksikutes mõisades oli olemas ka raharent. Seda aga ainult linnalähedastes mõisades, mis asusid suuremate linnade juures.Ühel hetkel 15. saj kaotati raharent ära. Seda ei soovitud enam, sest talupoegadele võis tekkida liiga palju raha. See, et ära keelati kauplemine ja
Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas 1681, sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv (sõjaretked kulukad ja sissetuleku allikad puudusid), seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagastamist – riigistamine. 3) Koormiste liigid Teorent – talupoeg pidi teatud arv päevi nädalas tegema mõisniku põllul tööd, mispärast ei jäänud aega enda põllu korrashoiuks. Talupoeg pidi loonusrendina osa oma saagist andma mõisale + pidi maksma riigimakse. 4) Olukord pärast reduktsiooni Erinevalt Rootsi talupoegadest, säilitati Eestis talupoegade sunnismaisus. Senised kroonumõisate talupojad kuulutati priiks: a) Lubati minna kooli õppima. b) Mõisnikel keelati talupoegi ise taludest välja ajada ja koormisi tõsta. c) Talupojal õigus kaevata mõisnik kohtusse. 1645.a fikseeris uuendatud maakorraldus sunnismaisuse Eestis
mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi, teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. 1632. aasta 1. veebruari seadus reguleeris talupoegade seisundi ning õiguse väikeste rikkumiste korral politsei ning kohtuvõimu rolli täitmisele mõisnike poolt Liivimaal ja 1645. aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse Põhja-Eestis. Pärisorjus oli Eestis juurdunud juba ordu ajal,
tal töötamas oli. · Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud
sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema. Isandal oli talupoja üle ka kohtuõigus, õigus teda ihunuhtlusega karisada ja paljudel juhtudel ka surma mõista. Omaenda maad harivaid ja koormistest vabasid talopegi oli õige vähe. Mõisamajapidamine- Mõis-oli naturaalmajanduslik suurmajand, kus peamise tööjõu moodustasid sunnismaised talupojad. Teopävi nõutiigalt perelt enamasti mõne nädala jagu aastas. Loonusrendina pidi talupoeg mõnel pool maksma peaegu poole oa põllusaagist. Sellel lisandus kohustus viia mõisasse loomi ja toiduaineid. Sageli sundisid mõisnikud talupoegi oma vilja jahvatama mõisa veskis, nõudes selle eest lisakoormisi. Talopoegade koormised-kuna talupoegade maa kuulus enamasti isandale, siis pidi talupojad selle kasutamise eest tööd tegema e koormisi kandma. Koormised jagunesid piirkonniti, suures
Karl XI-Rootsi valitseja Peeter I-Venemaa valitseja Karl XII-Rootsi valitseja Negatiivsed küljed Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud
balti aadlis tugevat vastuseisu. Tagasivõetud mõisad anti enamasti rendile nende endistele valdajatele, nad pidid nüüd osa oma tuludest rendirahaks andma. 3) Koormiste liigid 1. Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi mõisas teatud arv päevi nädalas tasuta töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele aega enda põldude korrashoidmiseks. Enne ei saanud oma põllult vilja lõikama hakata, kui mõisa põllul töö tehtud oli. 2. Talupoeg pidi loonusrendina osa oma saagist andma mõisale. 3. Talupoeg pidi maksma riigimakse. 4) Olukord pärast reduktsiooni Erinevalt Rootsi talupoegadest säilitati Eestis talupoegade sunnismaisus. Eratalupojad läksid riigitalupoegadeks. Senised kroonumõisate talupojad kuulutati pärisorjusest priiks: 1. lubati vabalt valida tegevusala ja asuda õppima kooli. 2. mõisnikel keelati talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. 3
Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. 1632. aasta 1. veebruari seadus kinnitas pärisorjusliku seisundi ning õiguse väiksete rikkumiste korral politsei ning kohtuvõimu rolli täitmisele mõisnike poolt Liivimaal ja 1645.aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse ja pärisorjusse PõhjaEestis. Talupojad kaotasid oma isikliku vabaduse. Nii toimus Rootsi võimu perioodil
Talurahva olukord. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus. Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi, teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist maksma ka riigimakse. 1645.aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse PõhjaEestis. Pärisorjus oli Eestis juurdunud juba ordu ajal, pärisorjuslikud sidemed olid vahepeal sõjaoludes lõtvunud, kuid nüüd neid tugevdati taas. talupoegadel keelati omavoliline lahkumine mõisniku juurest. talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta,
Andamid koosnesid teoandamist. Teotööd käsitleti kui millegi sellisena, mis käis madalama sotsiaalse staatuse juurde. Raharenti maksid pigem jõukamad talupojad. Regulaarsetele andamitele järgnesid erakorralised andamid (pärimine, abielu). Erakorralistele andamitele lisandusid spetsiifilised maksud (näiteks banaliteedid, mis tähendas mõisniku monopoliõigust (leivaahjule, veskile, veinikeldrile). Andamitega oli seotud kohtupidamine, lisandusid kirikuandamid. Loonusrendina pidid talupojad andma mõisnikele osa oma talumajapidamise saagist. Peale selle võisid mõisnikud nõuda lihtsalt raha (taille). Tüüpilisele talupojale jäi elatusmiinimum, olgu ta vaba või mitte. Talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord hiliskeskajal, sunnismaisuse osaline kadumine Hiliskeskajal suurenes talupoja eneseteadvus ning nad soovisid enda seisu ühiskonnas parandada. Suureks murekohaks olid ''kaitseraha'' kindla suuruse puudumine ning mõisnike kuuluv monopol veskite osas
annaabi.ee 
