Ajaloo arutlus - Kuivõrd saab Rootsi aega nimetada heaks ajaks (0)

Kuivõrd saab Rootsi aega nimetada heaks ajaks?
17.sajandi teiseks pooleks oli kogu Eesti ala Rootsi võimu all. Esimesena läks Rootsile 1583.aastal Pljussa vaherahuga Põhja-Eesti, mis varasemalt kuulus Vene koosseisu. Seejärel sai Rootsi enda valdusesse 1629.aasta Altmargi vaherahuga Poolale kuulunud Lõuna-Eesti. 1645. Aastal läks Brömsebro rahuga Rootsi alla varem Taanile kuulunud Saaremaa ning viimasena 1660.aastal Oliva rahuga Ruhnu , mis oli kuulunud Kuramaa piiskopkonnale Rootsi jagas Eesti kaheks kubermanguks : Eestimaa ja Liivimaa kubermang , sellisena jagatuks jäid nad isegi peale Rootsi aja lõppu.
Ajal, mil Eesti kuulus Rootsi riigile loodi tugev kohtusüsteem, mis jäi püsima 19.sajandi lõpuni. Kohaliku korra eest seisid Põhja-Eestis adrakohtud ning Lõuna-Eestis sillakohtud, kelle eesotsa mõisnike seast kohtunik valiti. Nende kohustuseks oli põgenenud talupoegade otsimine ja mõisa tagasisaatmine. Samuti uurisid kohtunikud väiksemaid kuritegusid ning määrasid karistusi. Maakondades loodi Eesti- ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud, nende vaadata jäid talupoegade ja mitteaadlike süüasjad. Kõrgeimaks kohtuks oli Põhja-Eestis Eestimaa Ülemmaakohus, Lõuna –Eestis Liivimaa Õuekohus. Neis arutati raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju.
Rootsi riik pani suurt rõhku haridusele. Talupoegade tarbeks seati sisse rahvakoolide süsteem. 1655. Aastal võeti vastu otsus, et igas kihelkonnas peab olema koolmeister. Nõuti ka, et koguduste juures töötaksid kooliõpetajaid, kuid neid polnud veel piisavalt. Hariduse jagamise üheks eesmärgiks oli kindlasti luterluse levitamine. Eesti keelde hakati tõlkima palju vaimulikku kirjandust ning toimusid ka eestikeelsed jumalateenistused. Johan Skytte algatusel loodi 1630. Aastal Tartu esimene gümnaasium ning juba kaks aastat hiljem 1632. Aastal sai sellest Gustav II Adolfi korraldusel (Tartu)ülikool.
Peale riigimaade mõisnikele jagamist hakkas Rootsi riigikassa tühjenema. 1672.aastal hakkas trooni valitsema Karl XI, kes algatas reduktsiooni – riigimaade tagasivõtmine. Reduktsioon jõudis Eestisse 1680.aastal ja see tekitas baltisakslastes tugevat vastuseisu . Mõisnikest said peale reduktsiooni vaid maade rentnikud ning nüüdsest tuli osa tulust Rootsi riigile maksta. Reduktsiooni tulemusena paranes Rootsi majanduslik seis ja Eesti talupoegade olukord. Talupojad olid kuninga alamad ning mõisnike võim nende üle vähenes (ei tohtinud enam osta, müüa, vahetada), enam ei rakendatud ka kodukariõigust ning maade hindamise tulemusena kooskõlastati koormised maa viljakusega. Kasutusele tulid vakuraamatud, milles olid selgelt kirjas talupoegade kohustused, mõisnikul polnud võimalik neid muuta. Talupoegade üle mõistsid kohut Rootsi riigi poolt määratud kreisfoogtid ning tekkis võimalus mõisnike peale kaevata.
Rootsi ajal laastas Eesti alasid kohutav näljahäda, mis sai endale nimetuse Suur nälg. Ikaldus tabas Eestit mitmel järjestikusel aastal 1695-1697. viljakasvamiseks oli ilm äärmiselt ebasoodne ning suvised vihmad panid piiri heinateole. Nälja ajal sõid inimesed kõike, mis võimalik seal hulgas näiteks sõnnikut ja puukoort. Samal ajal, kui massiliselt rahvast nälga suri, veeti endiselt Eestist Rootsi ja Soome vilja. Eesti rahvast Rootsi võimud näljahäda puhul mingit moodi ei toetanud. Hinnanguliselt suri Suure nälja ajal ligikaudu 20% siinsest elanikkonnast. Enne nälga levis Eesti aladel katk, mille tõttu ei toimunud õppetööd isegi Tartu ülikoolis.
Rootsi võimu alal suurenesid talupoegade kohustused, eelkõige kolme eri liiki teoorjust (rakme-, jala- ja abitegu ). Talupojad pidid kindla arvu päevi nädalas töötama mõisa põllul lisaks tuli loonusrendina maksta mõisale osa oma põllu viljasaagist samuti tuli tasuda riigimaks . Rootsi ajal kehtestati lõplikult pärisorjus. Põhja-Eestis hakkas see kehtima 1645.aastal ja Lõuna-Eestis 1668.aastal. Keelati talupoegade omavoliline lahkumine mõisa territooriumilt . Talupojad olid lõplikult kaotanud oma vabaduse. Lisaks kõigele oli mõisnikul õigus rakendada ihunuhtlust.
Kuuludes Rootsi riigi koosseisu juhtus Eesti aladel nii häid kui halbu asju. Seda perioodi ei saa üdini nimetada ei heaks ega halvaks. Ometi on ta teeninud nimetuse vana hea Rootsi aeg, mis tähendab seda, et eestlased ise leiavad, et vaatamata kõigile katsumustele, mis maad siis tabasid, kaalub hea halva üle.