Feodaalkorra kujunemine · Senjöör (valitseja) ja vasalli (kohalik aadel) suhe · Karl Martell · Lään ehk feood( maalapp mis vasall saab senjöörilt sõjaväe kohustuste eest) · Läänimees ehk feodaal( vasall, kes on endale saanud feoodi) · Pärusvalduste teke · Feodaalne killustus Majandus · Naturaalmajandus · Kaubandus · Mõisad ja talud Turusuhete areng · Linnade areng, mis hoogustas kaubandust · Spetsialiseerumine · Loonusrendi asendumine raharendiga · Talupoegade liikuvuse suurenemine · Talupoegade vabaks ostmine Seisused · Vaimulikud · Sõjamehed · Töötegijad Pärisorjus · Talupoegade sõltuvus feodaalist · Sunnismaisus · Õigusemõistmine isanda kätes · Oluline faktor feodaalkorra tekkimisel Talupere igapäevaelu · Elati koos kogukonnana · Majad valmistati käepärasest materjalist · Leibkonna suurus varieerus
sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema · Isandal talupoja üle kohtuõigus, ihunuhtlusega karistamine kuni surma mõistmiseni 6) Kuidas mõjutas hoogustuv linnastumine kõrgkeskajal mõisa- ja põllumajanduse arengut? · Mõisnikul oli tulus kasutada talupoegade töö asemel palgasulaste tööjõudu · Mõisad spetsialiseerusid müügile linnades või teistes maades · Talupoegadelt nõuti loonusrendi asemel raharenti · Talupoegadel tekkis võimalus oma kaupa müües rikastuda, külaühiskond kihistus 7) Kuidas mõjutasid korporatiivsed erialaühendused linna valitsemist? · Mõisnikul oli tulus kasutada talupoegade töö asemel palgasulaste tööjõudu · Talupoegadelt nõuti loonusrendi asemel raharenti 8) Iseloomustage linna ja senjööri omavahelist suhet. Millistel põhjustel võisid linnad olla huvitatud senjööri eestkoste alt vabanemisest?
eest lisakoormisi. Kodus käsikiviga jahvatamine oli keelatud. Pariisi piiskopp Sully Maurice Turusuhete areng põllumajanduses ja selle tagajärjed Alates XII sajandist hoogustus linnade teke ja arenes kaubandus. Põllumajandussaaduste tootmine. Maaisandad olid huvitatud, et talupojad maksaksid loonusrendi asemel raharenti. Talupoegade senist suurem liikuvus. Külaühiskond kihistus varanduslikult. Isandad lasid üha sagedamini talupoegadel end raha eest vabaks osta. J õukamad talupojad suutsid vahel ka talu päriseks osta ja majandada seda edaspidi sõltumatu peremehena.
armastusluule- daamikultust väljendad kõikse eredamalt, trubaduurid- Prantslased. Talupojad ja mõisamajandus Agaarühiskond- elati põhiliselt maal ja elatuti põllumajandusest. Talupojad sunnimaise, feodaalile kuuluv maa, isandal kohtuõigus, karistada ihunuhtlusega ka surma mõista. Talupere- peremehest ja perenaisest, nende lastest. Koormised Kohustus maksta renti, teha teotööd, mõis oli naturaalmajanduslik suurmajand, tööjõud sunnimaised talupojad. Loonusrendi-raharent linnastumise ajal. Vabaks osta, linna põgeneti, rentnikuna külla edasi.. Talupojad enamasti kirjaoskamatud. Talupoegade ellusuhtumise konservatiivsus. Lepiti traditsiooniliste kohustuste ja kommetega. Sügavalt usklikud. Kristlik kommetega põimunud.
nimetada: · kivist ja puust kalatõkkeid · noota · puuvarbadest ja vaiadest kalapüünist kaitsa. Talurahva koormised Feodaalrent esines kolmes vormis: · teorent · naturaal- ehk loonusrent · raharent Peamisteks koormisteks olid maksud põllu- ja karjasaadustelt. · Kümnis protsentuaalne maks, võis olla igal aastal erinev · Hinnus - püsiva suurusega maks · Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümniseõiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett. Osa loonusandameid juurdus nn. vakuõiguses . Vakupeod püsisid mitmel pool kuni 16.sajandini. · Rahaandamite osakaal ei olnud suur. 15.sajandil hakkas nende osakaal suurenema. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati: · kihelkonnapreestrile tuli tasuda preestrivilja · piiskopile nn. sinodivilja · Mõisapõldude harimiseks hakati kasutama talupoegi kujunes välja teokohustus.
hallitama). Kuna teravilja müük Lääne-Euroopasse suurenes, suurenes huvi ka selle tootmise vastu. Seetõttu suurenes ja talurahva koormis ja nad pidid os oma viljast ära andma. Suurenes ka mõisategu ehk pea orjus talupoegade töö mõisas. · Kümnis ei tähendanud enam kümnendiku saagist vaid ulatus juba veerandi viljasaagi ära andmiseni. · 15.saj keskpaigaks tahtsid feodaalid loonusrendi asemel panna kehtima raharendi. · Talupoegade liigendamine: 1.adratalupojad talupojad kelle kasutada oli 1adramaa. Nende seisused polnud ühesugused. Oli ka neid, kellel oli 5adramaad, neil olid suuremad talud koos sulaste ja teenijatega. Teotööd käisid tegemas sulased. 2.üksjalad adratalupoegade nooremad pojad, kellele ei jätkunud isa talust maad ja tegid oma talu ääremaale
moddustanud eristuvat tervikut. 7. Mida eluks vajalikku hankisid talupojad metsast? Küttepuud 8. Mida kujutasid endast koormised? Maa kuulus isandale, sellepärast pidid talupojad selle kasutamise eest tööd tegema e. koormisi kandma (renti maksma ja teha teotööd) 9. Mis muutus mõisamajanduses seoses linnade ja kaubanduse arenguga alates 12. sajandist? Talupoegade tööjõud asendati palgasulastega. Põllumajandusaadused läksid müüki, mitte omale.Talupojad hakkasid loonusrendi asemel maksma raharenti. 10. Miks puhkesid keskajal sageli näljahädad? Piisas halvast ilmast: kõigepealt põllusaagi ikaldus, siis nälg, hinnatõus ja epideemia. 11. Miks olid keskaja talupojad suhtelisel tkonservatiivsed ja suhtusid muutustesse umbusuga? Traditsiooniliste kohustuste ja ülesannetega lepiti, muutuseid tajuti ki Jumala seatud korra ebaõiglase rikkumisena. 12. Mis iseloomustas talupoegade usulist maailmapilti?
Talupojad pidid isandale maa kasutamise eest tööd tegema ehk koormisi kandma. Koormised erinesid piirkonniti. Koormised jagunesid suures osas kaheks. Kuni XII sajandini, mil kaubandus nõrgalt arenenud, olid isandad huvitatud, et talupojad hariksid mõisapõllud ja varustaksid mõisa kõige eluks tarvilikuga. Alates XII sajandist hoogustus linnade teke ja arenes kaubandus. Põllumajandussaaduste tootmine. Maaisandad olid huvitatud, et talupojad maksaksid loonusrendi asemel raharenti. Talupoegade senist suurem liikuvus. Külaühiskond kihistus varanduslikult. Isandad lasid üha sagedamini talupoegadel end raha eest vabaks osta. 2. Linnade tekkimine: NB! Lääne-Rooma riigi langus viis vanaaja linnade kadumisele Lääne- Euroopas: linnade pidev rüüstamine suure rahvasterände käigus. käsitöö ja kaubanduse allakäik (samas oli see linnade peamine sissetulekuallikas). naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket
MIDA KARTIS KESKAJA TALUPOEG Talupoeg keskajal oli mitte keegi. Ta maksis loonusrendi, teotöö, hiliskeskajal ka raharendiga oma maalapikese eest ja sõltus kahest: senjööri suvast ja ilmastiku armulikkusest. Kuid mida kartis keskaja talupoeg? Jacques Le Goff ütleb: ,,Keskaja Euroopa on esmajoones nälja maailm" (Le Goff, 1894). Keskaja talupoja üheks suureks hirmuks oli nälg, sest viljaikaldus võis korduda iga kolme kuni viie aasta tagant. See korduva kippuma ikalduse mõju ei ole nii dramaatiline, kui seda oli 1032-
sõjaväge kuskile minna ja seega pidi küla neid ülal pidama. Iga aasta kolis uue inimese juurde. 15) Millal ja milliste tingimustega vabastati eesti talupojad pärisorjusest. Maaomand mõisale(rent) - 1816/1819 vabastati talupojad pärisorjusest, maata. Maad tuli rentida ja et rendi eest tasuda, pidid talupojad käima siiski koormisi täitmas. Tuli kasutusele loonusrendi asemel raharent. 16) Millal,miks ja kuidas said talupojad perekonnanimed? - Alates 1816. aastast,kui talupojad said vabaks ka sunnismaisusest, hakati talupoegadele perekonnanimesid jagama. Perekonnanimed andis neile mõisnik. Samuti said talupojad passid,mis tõestas nende kodanikustaatust. 17) Talurahva omavalitsus, vallakogudkond, vallakohus, vallavanem, magasiait, vaeste hoolekanne,vöörmünder, talitaja - Valla keskuseks jäi mõis. 19
linnastumisele, mille haripunkt oli 13. sajandil. Keskaja linnas valitses raha, domineeris kasumile orienteerunud mõtteviis, ilmikute tähtsus tõusis ja väärtused laskusid taevast maa peale. Kõige levinum ilmikute liik oli talupoeg. Talupoja eristas linnakodanikust ja käsitöölisest see, et ta oli tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur. Talupoegi iseloomustas püüe oma suurema isikuvabaduse poole. Ta soovis andamite ja loonusrendi kergendamist, vabadust elukaaslase valikul ja mõisa põllul tööpäevade kaotamist. Talupojad, töötav klass, nad toitsid ära kaks ühiskonnakihti. See oli harmooniline vastastikune abi, kus töötegijaid hinnati ideoloogias, kuid mitte reaalsuses. Kolmekomponendiga skeem oli võrdne, aga tegelikult olid talupojad allahinnatud ja ühiskonnas oli sotsiaalne ebavõrdlus. Sellel ajastul ei väärtustatud tööd ja töölisi. Näiteks ilmalikud ja kiriklikud isandad lasid kullaseppadel
kolmanda osa moodustas mets ja ühiskasutuses olev harimata kõnnumaa. Oma maad lasi isand harida sulastel, palgalistel juhutöölistel. Vahel sunniti aga talupoegi tegema teopäevi, milleks nad pidid kasutama omaenda härjarakendit. Hiljem hakkas teopäevade kohustsus siiski vähenema, kuid igal poole ei kadunud need täielikult. Teopäevade täieliku kadumise väljalunastamiseks pidid talupojad maksma teatud maksu ja/või leppima rahaliste koormiste ja loonusrendi suurenemisega. Hõõrumisi isanda ja talupoegade vahel tekitas harimata kõnnumaa kasutamine loomade karjatamiseks ning sealt küttepuude ja metsaandide korjamine. Tihti juhtus, et feodaal kehtestas kõnnumaal oma kariloomadele eesõiguse või reguleeris jahipidamist, et tõrjuda talupojad välja loodusressursside tarbimisest. Kogu Euroopa ulatuses jäi talupoegade õiguslik ja sotsiaalne seisund väga mitmekesiseks. Kujunes kaks põhilist majandamissüsteemi- rendihärrus ning mõisahärrus.
eluks vajalikuga · Loonusrent peaaegu pool põllusaagist, lisaks kohustus viia mõisasse loomi ja toiduaineid · Mõis sundis talupoegi vilja jahvatama mõisa veskis · Pt21.3 Kuidas mõjutas hoogustuv linnastumine kõrgkeskajal mõisa- ja põllumajanduse arengut? · Mõisnikul oli tulus kasutada talupoegade töö asemel palgasulaste tööjõudu · Mõisad spetsialiseerusid müügile linnades või teistes maades · Talupoegadelt nõuti loonusrendi asemel raharenti · Talupoegadel tekkis võimalus oma kaupa müües rikastuda, külaühiskond kihistus · Talupojad põgenesid linna või ostsid end raha eest vabaks · Jõukamad talupojad ostsid talu päriseks · Pt21.4 Miks on keskaegse talupojaseisuse kohta käivate ajalooallikate uurimine komplitseeritud? · Kuna suur osa talupoegi olid kirjaoskamatud, pole neilt eriti säilinud kirjalikke tekste · Talupoegade elust teame tänu vaimulike, feodaalide ja
ristiusust vabanemiseks. Ülestõus leidis aset nii Põhja- kui ka Lääne-Eestis. 14. sajandi lõpus hakati võtma trahvi talupoegadelt, kes omavoliliselt lahkunud olid, sõnakuulmatuse korral hakati aga kasutama füüsilist jõudu, k.a. sõjalis jõudu. Kui 15. sajandil hakati Lääne-Euroopas tundma suurt huvi Eestimaa teravilja vastu, mis sai aadlikele suureks tuluallikaks, hakati tõstma talurahva koormiseid. Kümnis hakkas ulatuma kuni veerandini saagist ning loonusrendi asemel hakati aina enam nõudma raha. Teoorjuse osatähtsus kasvas eramõisates, ordu- ja piiskopmõisates aga jäi loonusrent olulisimaks. Loonusrent ehk naturaalrent on talupoegade või teiste maakasutajate tasu feodaalühiskonnas kasutatava maa eest maaomanikule. Sisuliselt tähendas see kohustust anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist, mis põhiliselt tasuti teraviljaga. 15. sajandil hakati pagenud talupoegi tagasi
- 14.saj lõpust võeti omavolilistelt äraminejatelt talupoegadelt trahvi. - Sõnakuulmatuse korral hakati tihedamini kasutama füüsilist jõudu ( ka sõjalist) - 15. saj tunti suurt huvi Eesti teravilja vastu ning kuna aadlikele oli see suur tuluallikas, hakkasid nad tõstma talurahva koormisi. - Eramõisates hakkas tähtsaks muutuma teoorjus, ordu- ja piiskopimõisates jäi tähtsamaks loonusrent. - kümnis ulatus kuni veerandini viljasaagist. - Mõisnikud hakkasid üha enam loonusrendi asemel nõudma raha. - 15.saj hakati pagenud talupoegi tagasi tooma või neid välja nõudma. Põhimõte: "MEES VÕI VÕLG" - 16. saj mindi väga paljudes eramõisates pea täielikult üle loonusrendilt raharendile. - TALUPOEG HAKKAS VASTU: esitas kaebusi mõisniku peale, hakkas vastu mõisasundijale, kolis minema. - Kuna talupoegi asus ümber nii palju, võtsid piirkonniti mõisnikud vastu otsuste, et pagenud talupoeg tuleb välja anda. - 16
pms kaubandusaristokraatiast.Kuna linnad tekkisid senjööride maadele, taotlesid paljud linnad senjööride võimu alt vabaks saama (vabalinnad). Kujunesid linnvabariigid ning linnade liidud. Tüüpiline linn oli siiski senjöörist sõltuv. Koos linnadega arenguga arenes kaubandus. Külad hakkasid tootma linnaturule. Maksevahendiks sai metallraha. Muutus mõisate funktsioon: hakati järjest rohkem majandama palgasulastega ning orienteeruti turule. Teo- ja loonusrendi asemel nõuti rohkem raharenti. Suurenes talupoegade liikumisvabadus, vähenes sunnismaisus. Suurenesid võimalused vabaks saada (“linnaõhk teeb vabaks”), mida hakati ka müüma. 12 – 13. saj ostsid paljud talupoegi end vabaks. Kujunesid välja kaubateed: Levanti kaubatee (Araabia-Lõuna-Euroopa),Läänemere kaubatee (Venemaa-Põhja- Euroopa), Põhjamere kaubatee (Flandria-Inglismaa). Champagne'ist sai kaubanduse sõlmkoht (laatade süsteem).
· Talupoeg pidi oma vilja jahvatama mõisa veskis, mille eest nõuti lisa koormisi. c. Turusuhete areng alates XII sajandist: · Hoogustus linnade teke ja kaubandus. · Mõisas hakati rohkem kasutama palgasulaste tööjõudu. · Mõisad hakkasid saadusi tootma eeskätt müügiks linnadesse. · Spetsialiseerumine tulusamale alale (Vahemeremaades viinamarjakasvatus ja veini tootmine). · Loonusrendi asendamine raharendiga. · Talupojad pidid oma toodangu ise linnas turustama, et hankida vastav rendisumma. · Talupojal tekkis võimalus rikastuda, mis süvendas külaühiskonna kihistumist. · Paljud talupojad kasutasid võimalust end raha eest vabaks osta, jõukamad suutsid ka talu välja osta. · Suurem osa talupoegi jäi edasi rentnikuks kuid mõned ostsid õnne linnadest. 4. Talupoegade mõttemaailm ja ellu suhtumine. a
Algselt oli küttimine vaba, hiljem kujunes see aadlike privileegiks. 3. Talupoegade koormised, nende liigid Kümnis, hinnus, loonudandam, preestriviljamaks, ainodiviljamaks, sõjateenistuse kohustus, teokohustus (talgud) korrategu. peamisteks koormisteks maksud põllu- ja karjasaadustelt. Eksisteeris kümnis protsentuaalne maks, võis igal aastal olla erineva suurusega ja hinnus püsiva suurusega maks. Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümnise õiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett, õlgi, karja- ja verekümnist (seda tuli anda karja juurdekasvu pealt). Hiljem asendati viimane rahamaksuga igalt varsalt või vasikalt. Lambakümnist ei nõutud. Kümnis oli algselt kirikumaks. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati uued maksud: kihelkonnapreestri vajaduseks tuli maksta preestrivilja ning piiskopile nn. sinodivilja. Feodaalseks koormiseks kujunes ka sõjateenistus
Talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord hiliskeskajal, sunnismaisuse osaline kadumine Hiliskeskajal suurenes talupoja eneseteadvus ning nad soovisid enda seisu ühiskonnas parandada. Suureks murekohaks olid ''kaitseraha'' kindla suuruse puudumine ning mõisnike kuuluv monopol veskite osas. Ühtviisi iseloomustas kõiki talupoegi ka püüe üha suurema isikuvabaduse poole. Nõuti mõisa põllul tehtavate kohustuslike tööpäevade kaotamist või võimalust neid välja lunastada, andamite ja loonusrendi kergendamist jms. Survele suurendada talupoegade isikuvabadust lisandusid selle oluliseks osaks nõudmised suurendada vabadust maaküsimustes, et võimaldada talupoegadel seda kergemini müüa, osta ja pärandada. Tänu hiliskeskajal tekkinud võimalusele külaturgudel kaubitsedes sääste kõrvale panna kujunes külaühiskonnas välja sotsiaalne kihistumine. Lääne-Euroopas nõrgenes senjööride võim, kasvasid talupoegade vabadused, seevastu Ida-Saksamaal feodaalide võim tugevnes järsu
16. saj. parandas Vana-Liivimaa jõukus ka talurahva olukorda. Valdavaks oli põllumajanduses saanud kolmeväljasüsteem. Oli rahvastiku pidev juurdekasv, 100000lt inimeselt umbes 250000.280000le. Esimeste juutide kohta on andmeid 1333. a. ja mustlastest 16. saj. esimesest poolest. Muinasaja rõivastusest läbi keskaja kujunes rahvariietus, mida mõjutas Euroopa mood. Vakus läänisanda maksude kogumise ala, vakusepidu toimus mihklipäeval, kui talupojad tõid loonusrendi. Eestlaste vaimuelu muistses vabadusvõitluses olid nende jumalad jäänud alla ristiusu jumalatele. Austades salaja edasi pühasid puid, kive, allikaid, jõgesid ja tuues neile ohvreid, hakati ohverdama ka kirikuis ja kabeleis. Eestlased jätkasid kohati Taara ja Uku austamist, aga valdavalt võttis rahvas üle katoliku pühakud. Pühitseti jaanipäeva ja mihklipäeva. Iseloomulikuks jäi austus esivanemate hingede vastu. Algas nõidade tagakiusamine. Eestlaste
Mägedes olid mägikarjused. Talupoegade maa kuulus enamasti isandale, siis pidid nad koormisi kandma, jagunesid kaheks: kohustus maksta renti ja teha teotööd isanda majapidamises ehk mõisas. Mõis oli sega naturaalmajanduslik suurmajand, kus peamise tööjõu moodustasid sunnismaised talupojad. Alates 12. sajandist muutus agraarühiskond rohkem linnalikuks. Siis arenes ka kaubandus ja orienteeruti rohkem ühele kindlale alale. Lisaks oli parem loonusrendi asemel raharent, siis oli vähem vaeva talupoegadelt saadud toodangute turustamisega. Sellega kaasnes talupoegade suurem liikumine, sest and pidid oma kauba ise maha müüma, sellega eristusid talupoegade erinevad klassi tasemes, mõned läksid linna elama, sest nad olid piisavalt jõukad, samas sai ka vabaks osta. Talu sai ka ära osta ja eraldi sõltumata peremehena edasi majandada. Talupoegi piinas ka nälg, mida põhjustas põllusaagi ikaldus, hinnatõus, epideemia
Eriti rikas oli Peipsijärv. Talupoegade koormised, nende liigid 13-16. sajandil Feodaalrent esines kolmes vormis: teo-, naturaal- ehk loonus- ja raharent. Kuna eestlaste peamiseks elatusalaks oli põllumajandus, siis olid peamisteks koormisteks maksud põllu- ja karjasaadustelt. Eksisteeris kümnis protsentuaalne maks, võis igal aastal olla erineva suurusega ja hinnus püsiva suurusega maks. Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümnise õiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett, õlgi, karja- ja verekümnist (seda tuli anda karja juurdekasvu pealt). (Hiljem asendati viimane rahamaksuga igalt varsalt või vasikalt. Lambakümnist ei nõutud.) Osa loonusandamid juurdusid vakuõigusena. Ühisest peosöömingust ülejäänud toiduained pandi feodaalile teele kaasa(kõik talud pidid süüa tooma). Rahaandami osa ei olnud naturaalmajanduse ajajärgul suur.15. sajandil hakkas nende osakaal
Teotöö talupoja töö mõisas, iga pere mõne nädala jagu aastas. Talupoeg pidi oma vilja jahvatama mõisa veskis, mille eest nõuti lisa koormisi. Turusuhete areng alates XII sajandist: Hoogustus linnade teke ja kaubandus. Mõisas hakati rohkem kasutama palgasulaste tööjõudu. Mõisad hakkasid saadusi tootma eeskätt müügiks linnadesse. Spetsialiseerumine tulusamale alale (Vahemeremaades viinamarjakasvatus ja veini tootmine). Loonusrendi asendamine raharendiga. Talupojad pidid oma toodangu ise linnas turustama, et hankida vastav rendisumma. Talupojal tekkis võimalus rikastuda, mis süvendas külaühiskonna kihistumist. Paljud talupojad kasutasid võimalust end raha eest vabaks osta, jõukamad suutsid ka talu välja osta. Suurem osa talupoegi jäi edasi rentnikuks kuid mõned ostsid õnne linnadest. Talupoegade mõttemaailm ja ellu suhtumine. Suurem osa talupoegadest olid kirjaoskamatud:
toiduaineid (mune, juustu, sinki jne). Teotöö talupoja töö mõisas, iga pere mõne nädala jagu aastas. Talupoeg pidi oma vilja jahvatama mõisa veskis, mille eest nõuti lisa koormisi. Turusuhete areng alates XII sajandist: Hoogustus linnade teke ja kaubandus. Mõisas hakati rohkem kasutama palgasulaste tööjõudu. Mõisad hakkasid saadusi tootma eeskätt müügiks linnadesse. Spetsialiseerumine tulusamale alale (Vahemeremaades viinamarjakasvatus ja veini tootmine). Loonusrendi asendamine raharendiga. Talupojad pidid oma toodangu ise linnas turustama, et hankida vastav rendisumma. Talupojal tekkis võimalus rikastuda, mis süvendas külaühiskonna kihistumist. Paljud talupojad kasutasid võimalust end raha eest vabaks osta, jõukamad suutsid ka talu välja osta. Suurem osa talupoegi jäi edasi rentnikuks kuid mõned ostsid õnne linnadest. Talupoegade mõttemaailm ja ellu suhtumine. Suurem osa talupoegadest olid kirjaoskamatud:
toiduaineid (mune, juustu, sinki jne). Teotöö – talupoja töö mõisas, iga pere mõne nädala jagu aastas. Talupoeg pidi oma vilja jahvatama mõisa veskis, mille eest nõuti lisa koormisi. Turusuhete areng alates XII sajandist: Hoogustus linnade teke ja kaubandus. Mõisas hakati rohkem kasutama palgasulaste tööjõudu. Mõisad hakkasid saadusi tootma eeskätt müügiks linnadesse. Spetsialiseerumine tulusamale alale (Vahemeremaades viinamarjakasvatus ja veini tootmine). Loonusrendi asendamine raharendiga. Talupojad pidid oma toodangu ise linnas turustama, et hankida vastav rendisumma. Talupojal tekkis võimalus rikastuda, mis süvendas külaühiskonna kihistumist. Paljud talupojad kasutasid võimalust end raha eest vabaks osta, jõukamad suutsid ka talu välja osta. Suurem osa talupoegi jäi edasi rentnikuks kuid mõned ostsid õnne linnadest. Talupoegade mõttemaailm ja ellu suhtumine. Suurem osa talupoegadest olid kirjaoskamatud:
annaabi.ee 
