Mida kartis keskaja talupoeg (0)

MIDA KARTIS KESKAJA TALUPOEG
  Talupoeg keskajal oli mitte keegi. Ta maksis loonusrendi, teotöö, hiliskeskajal ka raharendiga oma maalapikese eest ja sõltus kahest: senjööri suvast ja ilmastiku armulikkusest. Kuid mida kartis keskaja talupoeg?   
     Jacques Le Goff ütleb: „Keskaja Euroopa on esmajoones nälja maailm“ (Le Goff, 1894). Keskaja talupoja üheks suureks hirmuks oli nälg, sest viljaikaldus võis korduda iga kolme kuni viie aasta tagant. See korduva kippuma ikalduse mõju ei ole nii dramaatiline, kui seda oli 1032-1034 aasta nälja ajal, kui Cluny munk Raoul Glaber kirjutas, et sellise näljahäda ajal võis karta lausa inimsoo hukkumist. Lokaalne ikaldus ei viinud kohe suure näljasurmade laineni, kuid ebakvaliteetse toidu tarbimine tõi endaga kaasa surmavad haigused ja ka alatoitumise, mille tõttu oldi vastuvõtlikumad erinevate kurnavate tõbede suhtes. Nälja osas võis rolli mängida ka senjööri valduste „erastamine“, või vähemalt jahi ainuõiguse kinnitamine. Le Goff kirjutab, et jahipidamisel ja kalapüügil ümberkautsetel maadel polnud toidulaua ja teenimisvõimaluste seisukohalt mitte sugugi tähtsuste osa (Le Goff, 1996). Võib öelda, et tihti kardeti senjöörigi sama palju kui ikaldushäda, sest nii nagu sademed mõjutasid saagikust, võis senjöör mõjutada seda, kuidas lisaks maaharimisele söönuks saadi.   
      Le Goff nimetab epideemiaid näljahäda kaaslasteks , mis tulenevad, nagu eespool mainitud , kõlbmatu toidu manustamisest.  Halb tervis ja varajane surm oligi eelkõige vaeste klasside saatus, keda feodaalne rõhumine sundis elama toitumispiiri äärel ja halb saak tõi nälja – nälg aga viis organismi nõrgenemiseni ja muututi vastuvõtlikumaks igasugustele haigustele. Kõige levinum haigus oli tunglateramürgitus, mida põhjustas rukki- aga ilmselt ka teiste teraviljade tunglaterad. Levinud olid ka nahahaigused , alates pidalitõvest ja lõpetades ekseemiga, mida nimetati püha Laurentiuse tuleks. Kõige suurema surmalaine tõi aga Must Surm, mis pääses valla 1348. aastal. Võibolla just need haigused olid põhjuseks, miks talupoegadele (ja muidugi ka teistele) ilmusid kuradid, inglid ja pühakud – keha oli kurnatud ja läbi hallutsinatsioonide ja kummaliste unenägude valmis taluma ebamaist. (Le Goff, 1984).
      Nii nagu talupoja elu sõltus aastaaegad vaheldumisest ja looduse rütmidest, sõltus ta ka tegelikult oma isandast (Gurejevitš, 1984). Juba näljast arutledes, sai mainitud, et senjööril oli alati oma suva järgi õigus kehtestada ainujahiõigus, neil oli õigus karjamaadele määrata isanda eesõigus – nende loomad enne. Feodaalid võisid oma vajaduste järgi ka makse määrata. Kuulutanud ju ka üks keskaja abt , et talupojad ei oma midagi muud peale oma kõhu (Le Goff, 1984). Selle hirmu vastu - isanda tõttu nälja jäämise, suuremate maksude määramise ja üleüldise omavoli vastu oli talupoegadel võimalus vastu hakata, mida näitavad ka mitmed ülestõusud, mille käigus võideldi XI ja XII sajandil välja olukorra paranemine. Näiteks vana Foix krahv ise Mountaillou külas julgustas talupoegi keelduma kümnisest ja üritanud iga hinna eest vastu hakata kirikule ja Prantsuse kuninga aktsioonidele. (Le Roi Ladurie, 1975). Sellised suured ülestõusud olid näiteks jacquerie 1358 aastal Prantsusmaal ja 1381 aastal Inglismaal, kus talupoegade mäss senjööride vastu tõusis nii suureks, et see võis ületada maakonna piire (Le Goff, 1996). Kuid nagu Le Goff ütleb, siis veel alles XIII sajandil arvasid paljud isandad , et talupoegade ainsaks omandiks on nende alasti keha.
      Talupojad kartsid ka kõrgemate seisuste , näiteks vaimulike hirme – eriti seda, mis nende hirmudest sündis. Kas mitte vaimulikud oma hirmus Musta Surma ees ei otsinud süüdlasi juutide seast (sest neid puudutas katk palju vähem)? Hullumeelne hirm võib aga anduda süüdlaste otsimisele, kes leitakse nende seast, kelle mõtlemine on teistmoodi ja võõras. Sündis hirmuõigus, mille all kannatasid ka talupojad – nad ei teadnud kunagi, millal mõni kõrgemast seisusest isik (miks mitte ka talupojast naaber, kes vaimuliku või senjööri silmis parem tahab näida), tema mõttelaadi erinevaks hindab, võõraks tembeldab ja seega – ta tuleriidale saadab . „Selle Euroopa hirmuõiguse viljad olid nõiaprotsessid“ kirjutab Hans Hattenhauer oma „Euroopa õiguse ajaloos“. Alguse oli saanud uus nõiajaht, mille teostamine algas keskaja lõpus. (Hattenhauer, 2004). Nõiasüüdistuste taga oli aga tavaliselt inimlik kadedus – keegi rikastus ning teine vaesus. Tuli ringi lasta vaid kuulujutt näiteks kellegi libahundiks käimisest ning peagi sai sellest üldlevinud „teadmine“, mille põhjal võis nõiaprotsess alata (Hattenhauer, 2004. Saard , 2005).
    Mis oli ka võõras kõrgetele vaimulikele olid usuliikumised, mis ei järginud kristlikke dogmasid ja põhipunkte. Näiteks katarid Lõuna-Prantsusmaal või siis Lyoni kaupmehe Waldesi järgijad valdeslased, kes apostellike rändjutlustajatena jagasid teistele valdeslaste põhimõtet vaesusest ning Kristuse järgimisest. Sellised liikumised aga kuulutati ketserluseks – ketserlus tähendas inkvisitsiooniprotsessi ja see ei säästnud ka talupoegi. (Andresen, Martin Ritter , 1995). Näiteks aastal 1300 paiku tuli talupoegadel karta rohkem tuleriitu, mis oli mõeldud kataritele kui tuleriitu, mis oli mõeldud nõidadele (Le Roi Ladurie, 1975). Mis aga sundis talupoegi ühinema erinevate „ ketseri -liikumistega“, isegi siis, kui hirm tuleriitade ees paisus suureks? Võib-olla oli see hirm saatana ees. Keskaegses uskumuses kurat näiteks teadis kristlaste eksimus, ka neid, mis oli mõttes sooritatud ja jäänud pihil üles tunnitamata. Kurat võis nad aga kellegi teise kaudu paljastada. (Saard, 2005). Äkki ühinedes valdeslastega, loobudes rikkustest, liikudes ja jutlustades, ei puutunud neid kurat. Loobudest varast, ehk ka mustadest ja patustest mõtetest – ei saanud kurat neid enam kätte?
             Kokkuvõtlikult saab öelda, et keskaja talupoeg kartis nälga ja näljaga kaasas käivaid epideemiaid, ta kartis oma isandat, kes tihtipeale tõukaski ta nälja äärele. Ta kartis nõiaprotsesse, sest kadedaid keeli võis olla kõikjal, ta kartis ka inkvisitsioonikohust, sest ketserina ei meeldinud ta kirikule. Usk parematesse võimalustesse, hirm kuradi ees, sundis teda aga ketserlusele. Talupoja elu oli just kui suletud ringi – kõik mõjutas kõike. Üks hirm asendus teisega – vaid usk Jumalasse, töö, mis andis lunastuse – tõi neile helgemaid päevi.
 
Kasutatud kirjandus
Andresen, C. Ritter, A. M. Kristuse ajalugu I/2. Tartu Ülikooli Usuteaduskond, 2000. Lk 156-157
Goff, L. J. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn, 2000. Lk 319-335, 413-415
Goff, L. J. Keskaja inimene. Avita, 2002. Lk 116 - 139
Gurejevitš, A. Keskaja inimese maailmapilt. Kirjastus „ Kunst “, 1992. Lk 154-156
Hattenhauer, H. Euroopa õigusajalugu. Juura, 2007. Lk 350-351.
Ladurie, L. R. E. Montaillou, parantsuse küla 1294-1324. Kirjastus „ Kunst “, 1996. Lk 28, 278
Saard, R. Euroopa üldine kiriku ajalugu: selle algusest kuni tänapäevani. 2005, Argo . Lk 192-193