Paljundamine vrsikutega *emataime kljes juurduma pandud vrsed vi oksad *saab paljundada lisajuuri moodustatavaid taimi. VRSIKUTEGA PALJUNDAMISE EELIS *Kogy aeg toimub orgaaniline ja mineraalne toitumine *Vrse kasvab ja kogunevad toitained *See soodustab lisajuurte tekkimist Tekivad vrsikud looduslikult *saab paljundada mningaid okaspuid *unapuude kloonalused KUHJEVRSIKUD *Mulla kuhjamisega emataime mber *juurdunud vrsikud eraldatatkse emataimedest ja kasutatakse iseseisva taimena (vajab vheksitd) RENNVRSIKUD *emataime 1aastane oks painutatakse maapinnale vi emataimed istutatakse juba
fotosünteesist või aitavad omastada hapnikku(hingamisjuured) *Ronitaimedel on maapealsed juured abiks tugedele või teistele taimedele kinnitumisel Juurte liigitus: Seemne idanemisel areneb esmalt idujuur, millest hiljem kujuneb peajuur. Peajuurest kasvavad külgjuured, mis võivad omakorda haruneda. Külgjuured tekivad endogeenselt (organismis endas tekkiv v. tekkinud, seestpoolt pärinev, sisemistest põhjustest tingitud). Paljudel mitmeaastastel taimedel leidub ka lisajuuri e adventiivjuuri. Lisajuured sarnanevad oma ülesannetelt ja ehituselt teiste juurtega, kuid erinevad tekkekoha poolest need kasvavad vartest või lehtedest. Lisajuured arenevad samuti peritsüklist või vanematel taimedel teisniinest. Lisajuurtel on taime elus suur tähtsus. Nad suurendavad juurestiku pidala kindlustades seega parema toitainete ja veega varustamise. Lisajuurte tõttu on võimalik paljude taimede vegetatiivne paljundamine pistikute, võsundite , sibulate,
Metspipra rahvapärased nimed on varsakabi, kabjaleht, metshumur ja pruus. Metspipar on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, vahel moodustab suuri vaibataolisi kogumikke. Vars tõuseb tal maapinnast kuni 5 cm,ning lehed kuni 15 cm kõrgusele. See taim on mandril tavaline, aga saartel haruldane. Lehed on nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt on need tumerohelised, läikivad, karvased. Lehed püsivad üle talve. Risoom on metspipral peaaegu maapealne, roomav,ning harunenud. Lisajuuri on suhteliselt palju. Maapealsed varred kasvavad välja risoomi juurdunud sõlmekohtadest.Metspipar paljuneb seemnetega ja risoomi abil.Metspipar kasvad peamiselt salu- ja laanemetsades viljakal ja parajalt niiskel mullal, kuid metspipart võib leida ka linnaaedadest, sest tema lehed on ju väga ilusad, pealegi võib ta kasvada vahel päris suure vaibana.Oma nime sai ta sellest, et loomulikult kasvab ta metsas, ning ükskõik millist metspipra osa katki
2. Võrdle sammas- ja narmasjuurestiku ehitust ja teket. Sammasjuurestik on siis kui idujuurest areneb üks peajuur ja sellest saavad alguse külgjuured, mis omakorda harunevad.Külgjuured on samasuguse ehitusega nagu peajuur aga peenemad.Narmasjuurestikul on palju enamvähem ühesuguseid juuri ja ta kujuneb teisiti kui sammasjuurestik.Seemne idanemisel areneb ja haruneb idujuur nõrgalt, kuid peagi kasvab varre alumisest osast hulgaliselt lisajuuri. 3. Iseloomusta juurevöötme ehitust ja teket. Külgjuurte vöötmes moodustuvad külgjuured,mis võivad omakorda haruneda. Imevvöötmes esinevad juurekarvad. Vee omastamine mullast toimub OSMOOSI teel. Kasvuvööde asub juure otsas, kasvukuhikus on paljunemisvõimelised rakud ja juure otsa katab juure kübar. 4. Kuidas hangib taim mullast vett ja selles lahustunud aineid? Toimub OSMOOSI teel, vett võetakse juurtega. 5
Vegetatiivselt saavad inimesed taimi paljundada ja toimub looduses ka omal käel. Vegetatiivne paljunemine on evolutsiooniliselt vanim paljunemisviis. Kõige levinum on vegetatiivselt paljundamine varre abil: rohtsed pistikud, puitunud pistoksad, võrsikud, võsundid, maa-alused varred. Rohtsed pistikud võetakse taime kõige nooremast osast ning neid on keerukam elus hoida. Need on aga kõige suurema juurte moodustamis võimega. Mida noorem on pistik, seda suurem on võime moodustada lisajuuri. Kuigi võrsetipud kasvavad kogu kasvuperioodi jooksul edasi, võetakse tohtsed pistikud enamasti kevadel, mil vegetatiivne kasv on kõige kiirem. Pistikuga paljundamisel tuleb lõigata pistik, mis on kuni 10cm. See tuleb panna mulda, kus see juured alla võtab. Ühes kasvatuskastis võib kasvatada korraga mitut taime, aga kui neile juured alla tulevad peab nad eraldi potti istutada. Pistikutega paljundatakse roose, okaspuid.2 Pungumine toimub alamatel taimedel ja loomadel, pärmseentel
toitaineid Joonista skeem juure tipust ja kirjuta juurde selle osad ning nende ülesanded! juurekübar katab ja kaitseb juure tippu, kasvukuhik juure uuenemine ja kasvamine Nimeta juurte tüübid ja iseloomusta neid! Seemne idanemisel areneb esmalt idujuur, millest hiljem kujuneb peajuur. Peajuurest kasvavad külgjuured, mis võivad omakorda haruneda. Paljudel mitmeaastastel taimedel leidub ka lisajuuri. Lisajuured sarnanevad oma ülesannetelt ja ehituselt teiste juurtega, kuid erinevad tekkekoha poolest need kasvavad vartest või lehtedest. Täida tabel juuremuudendite kohta! juuremuudend iseloomustus näited säilitusjuured varuainete säilitamiseks, lihakas peajuur kaal, peet porgand, daalia ronijuured pika ja nõrga varrega taimedel luuderohi kinnitumiseks ja ronimiseks
toitaineid Joonista skeem juure tipust ja kirjuta juurde selle osad ning nende ülesanded! juurekübar katab ja kaitseb juure tippu, kasvukuhik juure uuenemine ja kasvamine Nimeta juurte tüübid ja iseloomusta neid! Seemne idanemisel areneb esmalt idujuur, millest hiljem kujuneb peajuur. Peajuurest kasvavad külgjuured, mis võivad omakorda haruneda. Paljudel mitmeaastastel taimedel leidub ka lisajuuri. Lisajuured sarnanevad oma ülesannetelt ja ehituselt teiste juurtega, kuid erinevad tekkekoha poolest need kasvavad vartest või lehtedest. Täida tabel juuremuudendite kohta! juuremuudend iseloomustus näited säilitusjuured varuainete säilitamiseks, lihakas peajuur kaal, peet porgand, daalia ronijuured pika ja nõrga varrega taimedel luuderohi kinnitumiseks ja ronimiseks
Harilik kassitapp Harilik kassitapp (Convolvulus arvensis) on kassitapuliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taim kuulub õistaimede hõimkonda, maavitsalaadsete seltsi, kaheiduleheliste klassi, kasitappude perekonda. Nimetus Nimetus olla tekkinud sellest, et taim kasvab tapu- ehk humalataoliselt teiste najal. Tõepoolest ei seisa kassitapu vars ise püsti. Kui tal pole millestki kinni haarata, siis ta roomab. Kinnihaaramiseks ei ole kassitapu varrel mingeid erilisi lisajuuri ega ka köitraagusid, seega peab ta lihtsalt ümber teiste taimede väänduma. Võiks arvata, et ta teeb sellega palju kahju, nagu lõunamaades puid kägistavad liaanid. Aga ei, enamasti ei kahjusta ta oma olemasoluga kedagi teist. Mõnikord aga ei kasutagi ta elusolendite abi, vaid ajab ka inimese poolt looduga läbi. Nii võib ta tõusta isegi mööda majaseina või traataeda üles. Kuna talle
vett ja mineraalaineid. Mõnedel liikidel on juur ka varuainete säilituspaigaks või paljunemiseks. Ronitaimedel on maapealsed juured, mis pakuvad varrele tuge ja aitavad tal kinnituda. Ühe taime kõik juured moodustavad juurestiku. Eristatakse sammas- ja narmasjuurestikku. Seemne idanemisel areneb esmalt idujuur, millest hiljem kujuneb peajuur. Peajuurest kasvavad külgjuured, mis võivad omakorda haruneda. Paljudel mitmeaastastel taimedel leidub ka lisajuuri. Lisajuured sarnanevad oma ülesannetelt ja ehituselt teiste juurtega, kuid erinevad tekkekoha poolest need kasvavad vartest või lehtedest. Juure tipus asub kasvukuhik, mis on kaetud seda kaitsva juurekübaraga. Kasvukuhik on 2-3 mm pikkune kiiresti paljunevate rakkude kogum. Kasvukuhikus toimub juure pikenemine ja juurekübara rakkude uuenemine. Sellele järgneb kasvuvööde, milles noored rakud kasvavad. Järgnevas imamis- ehk diferentseerumisvöötmes kujunevad juure püsikoed
Madal-, Aru-, Soo-, Vaevakask: Eesti liigid Sookase noored võrsed tihedalt rohekas hallide... Sookase leht ümaram ja pehmem; arukasel peaaegu läigib ja rombjas 11)Paju (Salix-paju perekonnanini....Aspiriin) selts: malpiigialaadsed; sugukond: pajulised Eestis üle 20 eriligi kõrged puud ja ka kääbuspõõsad (nii puud kui ka põõsad) kahekojalised (emas ja isasõised erineval puul) moodustavad vees lisajuuri, juurestik hästi arenenud putuktolmleja valguslembeline taluvad üleujutusi, külmakindlad Paju võsa veekogu ääres võtab endasse väetised, lämmastiku (biofilter). Kaitseb veekogu kasutamine: ehituses, keemiatööstuses, vineer, tselluloosi tootmine, kaunistusena haljastus Sugulased on remmelgad nt. Hõbe remmelgas lumetõkketena "Roheline" energia-taastub kiiresti. Energiavõsad on enamasti pajuvõsad kevadel esimesed nektari andjad
Jagamise teel paljundatakse toalilli ja peaaegu kõiki püsililli. Puuviljanduses kasutatakse jagamist harva. Köögiviljadest jagatakse näiteks rabarberit. VÕSUNDITEGA PALJUNDAMINE Võsundid on pikkade sõlmevahedega varred, mille sõlmedel või tipus arenevad lisajuurestikuga tütartaimed. Võsundid eraldatakse emataime küljest ja istutatakse paljunduspeenrale või kohe kasvukohale. Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad. Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. Võrsikutega paljundatakse eelkõige marjapõõsaid. PISTIKUTEGA PALJUNDAMINE Pistikud on taimelt eraldatud kõiki põhilisi kudesid omavad osad, millele soodsates tingimustes arenevad juurde puuduvad vegetatiivorganid. Pookimine omab kõige suuremat tähtsust puuviljanduses ja roosikasvatuses, aga ka ilupuukoolis. Pookimise puhul pannakse ühe taime tükike kasvama teise taime juurestikule või võrasse.
seemikud kasvavad algul väga aeglaselt (pärn, kikkapuu). seemned on madala idanevusega (hortensia, deutsia, enelad). Vegetatiivse paljundamise viisidest kasutatakse kõige sagedamini pistokstega ja haljaspistikutega paljundamist ja pookimist. 27.04.2016 Marje Kask 44 Paljundamine võrsikutega · Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad. · Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. · Muld peab olema viljakas, vaja on väetada. · Emataimed istutatakse vahedega 2,5-3 x 2 m, väiksemakasvulisi põõsaid tihedamalt. · Järgmisel aastal lõigatakse põõsad tüükale. · Kui noori võrseid moodustub peale lõikamist 8 10, võib järgmisel kevadel pooli neist mullata. Kui võrseid moodustus vähe, tuleb neid veelkord tagasi lõigata. · Kui emataimi kasutatakse järjest mitu aastat, tuleb lasta neil vahepeal paar aastat "puhata". 27.04
violetjas-purpursed, küpsed aga helepruunikad, läikivad, pikkusega 4-5 cm, laius 2-3 cm, nendes on 35-40 söödavat seemet (pähklikest). Seeme pikkusega 5-6 mm ja laiusega 2-3 mm on pruun, ilma tiivakeseta. Seemnekandvus algab mitte varem kui 25-35 aasta vanuses, sõltuvalt ökoloogilistest tingimustest. Kannab vilja pea igal aastal, kuid vähe, suuremad saagiaastad on kord 2-3 aasta järel. Seemneid levitavad vöötoravad ja pähklimänsakad. Annab võrsikuid, võib moodustada lisajuuri (eriti sambla-tundras). Juurestik on enamasti pindmine ja aeglase kasvuga, täiesti külmakindel ja vastupidav külmade meretuultele. Kasvab Siberis idast kuni Taga-Baikalini, Ohhoota mere rannikul, Kamtshatkal, Sahhalinil ja Kuriili saartel, Hiinas, Koreas, Jaapanis, moodustades tavaliselt tihedaid läbipääsmatuid tihnikuid. Kasvab nii kivistel, rähksetel, liivastel pindadel, samuti edukalt ka igikeltsa tingimustes. Kääbus-seedri puit on väga hea küte. Roomava seedermänni
Juured jaotatakse pea-, külg- ja lisajuurteks. Peajuur tekib seemne idanedes idujuurest ja kasvab otsesuunas maasse. Peajuurest tekivad harud e külgjuured. Külgjuured kasvavad peajuurest välja igas suunas ja harunevad omakorda korduvalt. Kui istutate lehtpuutaime mulda liiga sügavale, võivad juurekaelast kõrgemalt areneda taimel veel lisajuured. Lisajuured ei arene peajuurest, vaid harilikult varrest ja nad aitavad taimel ebasoodsate oludega kohaneda ning ellu jääda. Palju lisajuuri tekib paju-, kontpuu- ja kuslapuuliikide taimede vigastamisel. Juure ehitus Juure tipus asub 2-3mm pikkune algkoerakkudest kasvukuhik, mis on kaitstud mehhaaniliste vigastuste eest juurekübaraga. Kasvukuhikus toimub aktiivne rakkude jagunemine. Kasvukuhikule järgneb kasvuvööde, milles rakud intensiivselt kasvavad. Kasvuvöötmele järgneb imav vööde, mis on kaetud üherakuliste juurekarvadega, mille abil hangib taim mullast vett ja selles lahustunud aineid
· Jagamise teel paljundatakse toalilli ja peaaegu kõiki püsililli. · Puuviljanduses kasutatakse jagamist harva. · Köögiviljadest jagatakse näiteks rabarberit. VÕSUNDITEGA PALJUNDAMINE · Võsunditega võib paljundada kevadest kuni septembrini. · Võsundid eraldatakse emataime küljest ja istutatakse paljunduspeenrale või kohe kasvukohale. VÕRSIKUTEGA PALJUNDAMINE. · Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad. Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. · Võrsikutega paljundatakse eelkõige marjapõõsaid. PISTIKUTEGA PALJUNDAMINE · Pistikud on taimelt eraldatud kõiki põhilisi kudesid omavad osad, millele soodsates tingimustes arenevad juurde puuduvad vegetatiivorganid. Sõltuvalt organist, millest pistik valmistatakse, tuntakse juure-, varre- ja lehepistikuid. POOKIMINE · Pookimine omab kõige suuremat tähtsust puuviljanduses ja roosikasvatuses, aga ka ilupuukoolis.
Sammasjuurestik: kujuneb siis, kui idujuurest areneb üks pea- ehk sammasjuur. Sellest saavad alguse külgjuured, mis omakorda harunevad. Külgjuured on samasuguse ehitusega kui peajuur, kuid nad on viimasest oluliselt peenemad. Sammasjuurestik on iseloomulik paljudele rohttaimedele, puudele ja põõsastele. Narmasjuurestik: palju enam-vähem ühesuguseid juuri. Seemne idanemisel areneb ja haruneb idujuur nõrgalt, kuid peagi kasvab varre alumisest osast hulgaliselt lisajuuri. Need juured moodustavadki sammasjuurestiku. Esineb kõrrelistel. ·Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne) Säilitusjuured: Juurekael ja terve peajuur: porgand, suhkrupeet Juurekael ja pool peajuurt: söödapeet Juurekael ja veidi peajuurt: söögipeet, kaalikas, redis Juurekael: alpikann Lisa- ja külgjuured: daalia ja käpalised Tõmbejuured: sibul (taime muundunud võsu)-, mugul- ja risoomtaimedel (risoom: mitmeaastane,
Ometigi on seemnete abil levimine küüvitsa juures väga väikese tähtsusega, sest tiheda samblaga kaetud soopinnases on seemnetel raske idaneda. Seda enam, et korralikuks kasvamaminekuks peab taimehakatis leidma üles ka sobiva seeneniidistiku. Seentega koos moodustavad küüvitsa juured mükoriisa nii on kehvades tingimustes lihtsam toime tulla. Kuidas siis küüvits paljuneb? Ta teeb seda pinnases olevate rohkete võsunditega. Neil võsunditel areneb rohkesti lisajuuri ja tekkivatest lisapungadest sünnivad uued küüvitsataimed. Küüvits kasvab peaaegu kõikides soistes paikades, sagedamini aga lagedates rabades, kus tal on vähem konkurente. Sobivates tingimustes võib vahel juuni algul kogu maa küüvitsaõitest särada. Kui aga teised taimed ka hästi kasvavad, siis ei suuda küüvits nende vahel muud kui lihtsalt kiratseda. Teadma peab ka seda, et küüvits on küllaltki mürgine ja seetõttu teda niisama suhu toppida ei tohi
suurusest. Kui poorid on väga laiad, siis vesi langeb kiiresti alla põhjaveekihti. Alumine veesiduvuse piir sõltub taimede võimest vett kitsamatest pooridest välja imeda permanentne närbumispunkt mullas on nii palju niiskust, et taim ei saa enam kätte ja taim närbub. Kättesaadavuse takkistuseks on veel mulla lahuses sisalduvad lahustunud ained. Soolad mõjutavad osmoosi. Juur kasvab algul pikutu ja alles hiljem annab lisajuuri. Enamus taimi on sellise käitumisega. On ka teistsuguseid, ntks arbuus, kes kasvatab kõigepaelt väga pika peajuure. Mineraalsed toitained. Neid minearaalseid aineid, mida taim peab suht suurtes kogustes mullast saama nim tavaliselt makrotoitaineteks: N, P, S, K, Ca, Mg, Fe. Peale selle on n.n raskemetallide juurde kuuluv grupp, mida taimed vajavad väikestes kogustes, kuid ilma milleta taim normaalselt ei arene: Mn, Zn, Cu, B. Teatud taimede rühmad (sõnajalad) vajavad alumiiniumi
Õied enamasti suured ja veidra kujuga, harvem väikesed. Sageli talitlevad putukapüünistena Viljad on sageli ebatäielikult avanevad kuprad Eestis ainult metspipar (Asarum europaeum) 36. Üheidulehelised: tunnused, fülogeneesiharud Siia kuulub veerand õistaimedest Hästi eristunud monofüleetiline rühm, mida toetavad sünapomorfid on: - üksik iduleht - idujuur või peajuur hävib, selle asemele tekib hulgaliselt lisajuuri (moodustub narmasjuurestik) - juhtkimbud varre ristlõikel hajusalt - enamasti rohttaimed, teiskasvu praktiliselt ei toimu (kambium puudub), kui toimub, siis varre välimises parenhüümis - lehed piklikud, paralleelsete roodudega - õied kolmetised P3+3 A3+3 G(3) - nektaariumid septaalsed, st asuvad sigimiku vaheseintes liitunud viljalehtede vahel Üheiduleheliste fülogeneesi võib vaadelda kolme järjestikuste harude reana: I. veetaimed – o. Acorales: Acoraceae
sammasjuur. Sellest saavad alguse külgjuured, mis omakorda harunevad. Külgjuured on samasuguse ehitusega kui peajuur, kuid nad on viimasest oluliselt peenemad. Sammasjuurestik on iseloomulik paljudele rohttaimedele, puudele ja põõsastele. Narmasjuurestik: palju enam-vähem ühesuguseid juuri. Seemne idanemisel areneb ja haruneb idujuur nõrgalt, kuid peagi kasvab varre alumisest osast hulgaliselt lisajuuri. Need juured moodustavadki sammasjuurestiku. Esineb kõrrelistel. · Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne) Säilitusjuured: o Juurekael ja terve peajuur: porgand, suhkrupeet o Juurekael ja pool peajuurt: söödapeet o Juurekael ja veidi peajuurt: söögipeet, kaalikas, redis o Juurekael: alpikann o Lisa- ja külgjuured: daalia ja käpalised Tõmbejuured:
sammasjuur. Sellest saavad alguse külgjuured, mis omakorda harunevad. Külgjuured on samasuguse ehitusega kui peajuur, kuid nad on viimasest oluliselt peenemad. Sammasjuurestik on iseloomulik paljudele rohttaimedele, puudele ja põõsastele. Narmasjuurestik: palju enam-vähem ühesuguseid juuri. Seemne idanemisel areneb ja haruneb idujuur nõrgalt, kuid peagi kasvab varre alumisest osast hulgaliselt lisajuuri. Need juured moodustavadki sammasjuurestiku. Esineb kõrrelistel. Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne) Säilitusjuured: o Juurekael ja terve peajuur: porgand, suhkrupeet o Juurekael ja pool peajuurt: söödapeet o Juurekael ja veidi peajuurt: söögipeet, kaalikas, redis o Juurekael: alpikann o Lisa- ja külgjuured: daalia ja käpalised Tõmbejuured:
mitmeaastased risoomiga rohttaimed (paras- ja külmvöötmes). Valdav enamus liike on sarnaseoselised maismaataimed. Ülejäänud (umbes 120 liiki) on erieoselised vee- ja sootaimed. Maarja-sõnajalg on laialt levinud lehtmetsades, niisketes varjulistes kohtades. Sporofüüt on kuni 1m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Vars kujutab endast maa-alust risoomi. See on lühike, paks, mustjaspruun, hästi väljendunud dorsoventraalse ehitusega (pealmine pool kannab leherootsusid, alumine peenikesi lisajuuri) ja lõpeb tipmise pungaga, mis kujutab endast lehealgmetest ümbritsetud kasvukuhikut. Risoom on kaetud epidermiga. Selle all asetseb koor, mille välimine kiht koosneb tugikoest. Kesksilindri keskosas paikneb säsi. Kontsentrilised juhtkimbud asetsevad kesksilindri välimises kihis. Kambium puudub. Lehed on suured, leheroots tihedalt kaetud pruunide sõklasoomustega. Lehelaba on piklik-elliptiline, kahelisulgjagune. Esimese järgu segmendid paiknevad vaheldumisi,
Seega põhjustab erieoselisus gametofüütide taandarengut. HÕIMKOND KOLDTAIMED. Kollad on kõrgemaist taimedest ühed ürgsemad. Nad esindavad väikeselehelist evolutsioonisuunda. Nüüdisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, väljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike. Ehitus. Sporofüüdil on väikeste lehtedega maapealne võsu. Lehed on vähe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Sõlmed ja sõlmevahed on nõrgalt väljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofüllide) ülapoolel. Sporofüllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vöödina. Eosed on ühesuurused või erineva suurusega. Gametofüüdid on maasisesed, 2-20mm pikad ja nad toituvad saprofüütselt. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Süstemaatika. Hõimkond jagatakse kaheks klassiks: kollad ja lahnarohud. KLASS KOLLAD
Puhmarinne: sinikas (KD), kanarbik (D), sookail (D), pohl, mustikas, harilik kukemari, küüvits. SINIKAS Vaccinium uliginosum; Vaccinium on tuletatud ladinakeelsest sõnast bacca mari; uliginosum lodus, soos, märjal kohal kasvav. Sugukond mustikalised. Kasvukoht: rabaservades ja siirdesoodes, kasvab happelisel ja niiskel pinnasel. Sinikas on kuni 1 m kõrge kääbuspõõsas. Osad võrsed, mis jäävad sambla ja kõdu sisse, annavad lisajuuri. Uinuvatest pungadest tekivad uued osapõõsad. Kuna horisontaalseid risoome ei esine, kasvab kompaktsete kogumikena. Aastavõrsed on ruljad, talvituvad helepruunidena (korgistunult). Lehed on elliptilised, sinakasrohelised, hästi märgatavate võrkroodudega. Noortel taimedel püsivad lehed ületalve nagu mustikalgi; see viitab päritolule igihaljastest eellastest. Õied valged, roosaka varjundiga, kupjad, 1-3 kaupa lühivõrsete tippudes. Õitseb mai
mitmeaastased risoomiga rohttaimed (paras- ja külmvöötmes). Valdav enamus liike on sarnaseoselised maismaataimed. Ülejäänud (umbes 120 liiki) on erieoselised vee- ja sootaimed. Maarja-sõnajalg on laialt levinud lehtmetsades, niisketes varjulistes kohtades. Sporofüüt on kuni 1m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Vars kujutab endast maa-alust risoomi. See on lühike, paks, mustjaspruun, hästi väljendunud dorsoventraalse ehitusega (pealmine pool kannab leherootsusid, alumine peenikesi lisajuuri) ja lõpeb tipmise pungaga, mis kujutab endast lehealgmetest ümbritsetud kasvukuhikut. Risoom on kaetud epidermiga. Selle all asetseb koor, mille välimine kiht koosneb tugikoest. Kesksilindri keskosas paikneb säsi. Kontsentrilised juhtkimbud asetsevad kesksilindri välimises kihis. Kambium puudub. Lehed on suured, leheroots tihedalt kaetud pruunide sõklasoomustega. Lehelaba on piklik-elliptiline, kahelisulgjagune. Esimese järgu segmendid paiknevad vaheldumisi,
Väga sageli on pääsusilm tuntud veel ellerheina ja jaanilille nime all. Jaanilill on ta seepärast, et ta õitseb just jaanipäeva paiku. Samas on laialt levinud ka nimi "neitsitina", kuid selle tähendus pole päris selge. 27 Pääsusilma iseloomustades peab rääkima, et taime tähtsam osa asub maa sees. Seal on peidus lühike vars, mida nimetatakse botaanikute keeles risoomiks. Risoomist kasvab aga välja rohkesti peeneid lisajuuri. Risoomid koos juurtega on pääsusilma tagalaks, nemad elavad kauem kui teised taimeosad. Pääsusilm õitseb suve algul ja juba juuli keskel kuivab enamik taimest ära. Selleks ajaks on ka seemned valminud. Peale lühikest puhkust ilmuvad aga veel enne talve tulekut risoomist välja uued rohelised lehed. Need elavad üle talve. Kevadel kasvab lehtede vahelt välja tavaliselt üks tugev õisikuvarb, mille tipus avanevadki kaunid õied. Kõik pääsusilma lehed asuvad maapinnal ilusa rosetina.
• emasgametofüüt 8-tuumaline lootekott seemnealgmes • kaheliviljastumine – tekib sügoot ja endosperm • floeem – sõeltorud ja saaterakud • ksüleem – trahheiidid ja trahheed (vahel puuduvad) 32. Üheidulehelised, kaheidulehelised, päriskaheidulehelised Üheidulehelisedveerand õistaimi, hästi eristunud monofüleetiline rühm, mida toetavad sünapomorfid on: - üksik iduleht - idujuur või peajuur hävib, selle asemele tekib hulgaliselt lisajuuri (moodustub narmasjuurestik) - juhtkimbud varre ristlõikel hajusalt - enamasti rohttaimed, teiskasvu praktiliselt ei toimu (kambium puudub), kui toimub, siis varre välimises parenhüümis - lehed piklikud, paralleelsete roodudega - õied kolmetised P 3+3 A 3+3 G (3) - nektaariumid septaalsed, st asuvad sigimiku vaheseintes liitunud viljalehtede vahel Kaheidulehelised ei moodusta monofüleetilist rühma. ¾ õistaimedest.
salviinialaadsed). Lycopodiophyta. Kollad on kõrgemaist taimedest ühed ürgsemad. Nad esindavad väikeselehelist evolutsioonisuunda. Nüüdisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, väljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike. Ehitus. Sporofüüdil on väikeste, vahel soomusekujuliste lehtedega (mikrofüllia) maapealne võsu. Lehed on vähe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Sõlmed ja sõlmevahed on nõrgalt väljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja –alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofüllide) ülapoolel. Sporofüllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vöödina. Eosed on ühesuurused või erineva suurusega. Gametofüüdid on maasisesed, 2-20mm pikad ja nad toituvad saprofüütselt. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Süstemaatika. Hõimkond jagatakse kaheks klassiks: kollad ja lahnarohud. Klass kollad- Lycopodiopsida
annaabi.ee 
