LINNASTUMINE HIINAS JA VÕIMALIK TOIDUKRIIS HARITAVA MAA VÄHENEMISE LÄBI (1)

TALLINNA ÜLIKOOL
Eesti Humanitaarinstituut
Kelli Muster
LINNASTUMINE HIINAS JA VÕIMALIK TOIDUKRIIS HARITAVA
MAA VÄHENEMISE LÄBI
Linnad ja globaliseerumine
Tallinn 2012
Esmakordselt ajaloos toimub linnastumine üle kogu maailma suurema kiirusega kui eal varem ning ligi pool maailma elanikkonnast elab tänaseks linnades. OECD (2010) definitsiooni kohaselt viitab linnastumine linnas elavate inimeste osakaalu tõusule ehk see on protsess, mille käigus suur hulk inimesi jääb kestvalt ning kontsentreeritult suhteliselt väikestele alale elama, moodustades seeläbi linnu.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (2011) maailma urbaniseerumise uuringu kohaselt on linnastumine nüüdseks kestnud aastakümneid mõningate linnade puhul ka sajand. Tulevikutrendid näitavad, et aastaks 2050 elab linnades 6,3 miljardit inimest ning megalinnade arv kasvab aastaks 2025 sajani (üle 10 miljoni elanikuga linnad). Kõige kiiremini on linnastumine toimunud arenguriikides ning oodatavalt kasvab linnas elavate inimeste arv nendes riikides 2,7 miljardilt täna 5,7 miljardini aastal 2050, samas kui arenenud riikides kasvab linnaelanike arv sama aja vältel 1 miljardilt 1,1 miljardini.
Täna on üleilmse linnastumise käigus saanud Hiinast maailma kõige kiiremini linnastuv ning suurima linnaelanike arvuga riik läbi ajaloo, kus ligi 660 miljonit inimest elab linnades. Kui vaadata ajast tagasi, siis veel aastal 1970 domineerisid Hiinas maal elavad inimesed ning linnades elas alla 20% inimestest. Alates sellest ajast, on linnas elavate inimeste populatsioon kolmekordistunud, aastast 1980, kui linnaelanike arv ulatus 200 miljonini kuni aastani 2010, mil see arv ulatus 660 miljonini, aastal 2050 elab Hiina linnades eeldatavalt aga üks miljard inimest (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 2011). Tähele tuleb aga panna, et linnastumine toimub Hiinas regiooniti väga erinevalt, kus Ida- Hiinas on linnastumine suurem kui Lääne- ja Kesk- Hiinas ning Põhjas suurem kui Lõunas. Shangguang et al (2012) toob välja, et alates aastast 1978, kirjeldatakse Hiina aina kiireneva linnastumise peamised põhjuseid läbi kolme erineva lükkamapaneva jõu:
1. Pidevalt liikuv elanikkond (või sisserändajatest talupojad), kes pakuvad ekspordile orienteeritud tehastele odavat tööjõudu ning odavaid teenuseid linnaelanikele;
2. Suured investeeringud ja pidev linna infrastruktuuri laiendamine;
3. Pidev arenduse alade loomine, et meelitada ligi välisinvesteerijaid.
Sellest tulenevalt konstateerib Shangguang et al (2012), et Hiina linnastumise kiirenemine toimub nii kohalike kui ka välisjõudude mõjude läbi. Ühest küljest, siseriiklikult, aitab peamise jõuna linnastumisele kaasa Hiina Keskvalitsust, kelle riiklikuks strateegiaks on olnud juba aastast 2000 linnastumise edendamine. Linnastumist peetakse oluliseks eelkõige seetõttu, et tänasel globaalse linnastumise ja linnade globaliseerumise ajastul nähakse linnu peamiste majanduskasvu mootoritena. Teisest küljest aga nähakse rahvusvahelist mõju linnastumisele seoses globaliseerumisega.
Olenemata kasust, mida linnad ning pidev linnastumine suudavad tekitada tuleb tähele panna, et nagu kõikide kiirelt urbaniseeruvates piirkondades, on ka Hiinas hakanud seetõttu esile kerkima mitmeid probleeme. On ju teada, et linnastumine toimub eelkõige loodusvarade, sealhulgas magevee , kütuse, maa, toidu ja kõikide toorainete kulul, mis toob kaasa ulatuslike keskkonnaprobleeme. Keskkonnaprobleemide kõrval on kujunenud üheks Hiina olulisemaks probleemiks haritava maa kadumine, mida kasutatakse eelkõige linnade laienemise jaoks ( Jiang et al. 2011). Seoses suure hulga haritava maa kadumisega kasvavate linnade alla ning pideva rahvastiku kasvuga seisab Hiina silmitsi probleemiga, kus ta ei suuda enam tagada Ash (2012) kohaselt 95% isemajandamist ning täita kaht olulist ülesannet: kõrvaldada nälga ja rahuldada aina rikastuva ja kasvava rahvastiku toidu nõudmisi. On alust arvata, et sellise stsenaariumi kohaselt võib Hiinat lähitulevikus tabada toidukriis, mis on tingitud suurel hulgal haritava maa kadumisest ja sellest tulenevalt suutmatusest toita enda elanike.
Hiina tumedamaid stsenaariumeid aitab kinnitada üks kõige n-ö rahutuma arenguga maastik ehk Changjiang jõe delta (Yangtze jõe delta) Hiina idarannikul. Yangtze jõe delta on üks kõige rahvarohkem piirkond Hiinas ning ühtlasi ka kõige tihedamalt asustatud piirkond kogu maailmas, nimelt, võib ühelt km2 leida kuni 2,700 inimest. Lisaks eelnevale, on Yangtze delta ka Hiina kõige majanduslikumalt arenenuimaid piirkondi (OECD 2010). Inimesed kutsuvad Yangtze jõe deltat “kasks provintsi üks linn” ehk Šanghai linn, Zhejiang provints ja Jiangsu provints. Jiangsu provints kui “suur” Yangtze jõe delta või “16 linna” ning Zhejiang kui “väike” Yangtze jõe delta. Jiangsu provintsi kuuluvad linnad nagu Šanghai, Nanjing, Suzhou, Wuxi, Changzhou, Zhenjiang ja Nantong, Zhejiangi provintsi kuuluvad Yangzhou ja Taizhou linnad (Shangguang et al. 2012). Aastal 2009 võtsid need linnad enda alla kogu Hiina pindalast 1%, 10,4% kogu populatsioonist, tootsid 18,7% kogu hiina SKP-st, 22% maksutulu ning 28,4% kogu riigi eksporditulust, edukate majandusnäitajate põhjal peetakse Yangtze jõe deltat üheks maailma majanduse kasvumootoriks, näiteks suurem osa “Made in China ” tooteid toodetakse just selles regioonis (OECD 2010).
Changjiangi jõe delta piirkond on ühtlasi ka kõige arenenuma põllumajandusega terves riigis. Piirkond on eelkõige kuulus oma viljaka maa poolest, kus kõige tähtsamaks on riisi kasvatus, mis hõlmab pea veerand kogu niisutatavast ja haritavast põllumaast, 35% Hiina aastasest viljatoodangust toodetakse just seal. Sellest tulenevalt on suurem osa Hiinast sõltuv selle piirkonna tootlikkusest (Yuzhang 2005). Olenemata põllumajanduslikust edust, seisab ka Yangtze jõe delta silmitsi probleemiga, kus linnad aina kasvavad ning haaravad enda alla väärtusliku ja viljakat põllumaad, haritava maa vähenemisele aitavad kaasa ka pidev rahvastiku kasv, industrialiseerimine ning riigi poliitika. Näiteks aastatel 1992-1997 vähenes Zhejiang provintsis põllumajanduslik maa 4,7% 1,69 miljonilt ha 1,61 miljoni ha. Jiang et al (2011) tõdeb, et selline muutus teeb murelikuks, kuna, kui mõelda tulevikule, siis on väga raske ette kujutada, et kord linnadele antud maad saaks tagasi muuta põllumaaks. Nõnda on kujunenud maaressursside vähenemisest ning liig kiirest kadumisest üks Yangtze delta suurimaid probleeme. Põllumaa vähenemisest ei ole puutumata jäänud ka Yangtze jõe delta teine provints, kus Lõuna- Jiangsu provintsis kadus aastatel 1990-2006 ühtekokku 182 485 ha haritavat maad, mis tegi aastaseks kaoks 11 405 ha, samas kui linnalisi piirkondi tekkis juurde ligi 88 000 ha. Riisipõldude muutmine linnalisteks piirkondadeks kasvas aga 1990-2000 37% ning 2000-2006 46%. Jällegi, on sellised muutused kaasa toonud drastilise haritava maa vähenemise ning riisipõldude ja kuivmaa killustatuse (Liu et al 2010).
Yangtze jõe delta tootlikkse vähenemine võib Hiinale kaasa tuua suuri raskusi, kuna just sellest piirkonnast tuleb suurem osa põllumajanduslikust toodangust, mis kindlustab inimeste igapäevast toiduvajadust. Et toita kogu oma elanikkonda vajab Hiina iga elaniku kohta minimaalselt 400 kg toorest vilja, lisaks tuleb arvestada, et kui elanikkond pidevalt kasvab, siis kasvab ka toiduvajadus. Võttes arvesse eeldatavat tulevast elanikkonna kasvu ning vajadust täita 95% isemajandamisest tuleks Hiinal toota 580 miljonit tonni teravilja aastaks 2020, võrreldes tänase toodanguga, mis on 546 miljonit tonni. Selleks aga, et toota vajalik kogus vilja peaks Hiina tagama vähemalt 120 miljonit hektarit haritavat maad (Ash 2012).
Aina halvenev olukord seoses haritava maa seisukorraga on sundinud Hiina valitsust võtma vastu mitmeid maakasutusega seotuid seaduseid ja määruseid, mis on seotud haritava maa kaitsega , sealhulgas on väljakuulutatud ja täiendatud aastate jooksul Põllumajandus seadus, Maakorraldus seaduse, Vee ja Pinnase kaitse seadus. Eelnevast olenemata ei paista, et olukord paraneks. Prognooside kohaselt on oodata, et Hiina haritava maa kogupindala on aastaks 2015 vaid 117 miljonit ha ehk alla kriitilise piiri, mida on vaja enda rahva toitmiseks. Praegusel hetkel on märgata väga suurt vastuolu Hiina püüdlustes tagada 95% isemajandamine, kuna kiiremini kui eal varem rahvastik kasvab ja samas haritav maa pidevalt väheneb. Arvestades Hiina praegust maakasutuse olukorda ja tuleviku püüdlusi ning vajadusi on oluline, et toimuksid suuremad institutsionaalsed muudatused ning mõelda, kuidas propageerida ning ellu viia jätkusuutlikumat linnastumist. Vastasel juhul ei ole Hiina võimeline täitma eesmärki, milleks on 95% isemajandamine sellest tulenevalt ei ole aga võimalik täita kahte olulist ülesannet: kõrvaldada nälg ja rahuldada aina rikastuva ühiskonna toidu nõudlust.
KASUTATUD KIRJANUDS

Ash, Robert 2012. Feeding Billions: Food Security in China. [WWW] http://www.isn.ethz.ch/isn/Digital-Library/ISN Insights/Detail?lng=en&id=128073&contextid734=128073&contextid735=127105&tabid= 1450
691584

Liu, Y.S; Wang , J.Y; Long, H.L 2009. Analysis of arable land loss and its impact on rural sustainability in Southern Jiangsu Province of China.- Journal of Environmental Management 91, 646-653.

OECD.2010. Trends in Urbanisation and Urban Policies in OECD Countries: What Lessons forChina?

Shangguang, Yang; Wang, Mark; Wang , Chunlan 2012. Revisiting and Rethinking Regional Urbanization in Changjiang River Delta, China.- Journal of Applied Sciences 22, 5, 617-625.

Su, Shiliang; Jiang Zhelan; Zang, Qi; Zhang , Yuan 2011. Transformation of agricultural landscapes under rapid urbanization: A threat to sustainability in Hang-Jia-Hu region , China. Journal of Applied Geography .- 31, 439-449.