- Ümberkorraldused Õigustõlke Keskuses - Terminoloogiakeskuse loomine - Loomisel uus terminibaas - Spetsialistide tihe koostöö - Suund õiguskeele ühtlamises ÕIGUSKEELE TÄHTSUS TÄNAPÄEVAL - Aktuaalne kogu maailmas - Õiguskeelepäeva pidamine - Seaduse lihtsus ja arusaadavus - Suhtekorraldajate ja ajakirjanike koostöö - Selge ametikeele liikumine KOKKUVÕTEKS - Muutused riigi ja ühiskonna toimimises - Dominantkeeled surusid peale - Juristide ja lingvistide koostöö - Palju keelelist materjali - Arutelud õiguskeele arusaadavuses KASUTATUD ALLIKAD Vettik, A. 2006. Eesti õiguskeele korraldusest. - Õiguskeel; 4. Toim. Tiiu Erelt, Anu Ilus, Taima Kiisverk, Priit Pikamäe, Virgo Saarmets, Hille Saluäär, Aime Vettik, Karmen Vilms. Tallinn: Kirjastus Juura, 14-20. Koik, M. 2017. Õigus- ja ametikeele arusaadavus. (2017). - Õiguskeel; 1. Tallinn: Kirjastus Juura, 1-4. Tänan kuulamast!
Maailma keeled Maailmas on kõiki keeli kokku 6000-7000. Neid räägib üle 7 miljardi inimese, kes elavad 189 erinevas riigis. Keeled on omavahel suguluses nagu perekonnaliikmed. Suurem osa Euroopa keeltest kuulub suurde indoeuroopa keelkonda, mis jaguneb veel edasi germaani, romaani ja slaavi rühmadeks ning need omakorda alarühmadeks. Lingvistide hinnanguil on praegu maailma keelest ligi pooled hääbumas ja osa neid juba tänaseks päevaks surnud. Nende hulgas ka minu poolt uuritav Liivi keel. Liivi keel Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Nad elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Liivi keel, lähim sugulaskeel eesti keelele, kuulub vanimate läänemeresoome keelte lõunarühma. See on arvatud samasse rühma põhja- ja lõunaeesti murretega ning soome keele
diakroonilise analüüsi jaoks (ning süntaksiteooria arendamiseks vähem kasulik). 3. Tähendust, eriti seda, mitu tähendust sõnal on, kuidas neid tõestada, eristada ja seletada, on uuritud keelefilosoofide ja semantikute poolt vähemalt Aristotelesest alates. Tavainimesele on asi selge: tuleb vaid avada sõnaraamat ja järele vaadata - enam levinud ehk põhitähendus on harilikult kohe esimesena kirjas. Lingvistide, eriti aga filosoofide jaoks on küsimus pikka ja põhjalikku arutlemist väärt. Enam-vähem ühel meelel ollakse, et tähendust väljendatakse enamasti keele abil, ent mis on sõna tähendus? Jätan siinkohal kõrvale filosoofide tähendusõpetuslikud arutlused ja püüan, kui see üldse võimalik on, piirduda keeleteadusega, tegelikult veelgi kitsamalt, sõnaraamatuga. On teada, et deskriptiivne lingvistika "vihkas" tähenduse kriteeriumi,
Sõnaraamatud, arhiivid jne). * Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod – üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod – sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). * Katsed – psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine - antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles, Vana- India: Panini) * VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. * HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. * KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4.
koloniseerima Lewis Henry Morgan – teine idee edasiarendaja Franz Boas – historism e ajaloolis-kriitiline koolkond e partikularism e Franz Boase koolkond. Evolutsionismi vastu võitlemine, selget teooriat endal ei olnud. Boas hakkas tugitoolitarku kritiseerima, et pole vaja välja mõelda, vaid reaalselt kohale minna ja uurida. See oli toona väga uus idee, et küsida põlisrahva käest midagi. Pidi rohkem uurima, mida see kultuur endast kujutab ja kuidas areneb. Lingvistide relatiivsuse hüpotees e Boas-Sapir-Whorfi hüpotees, mille mõte seisneb selles, et mingi rahva maailmatunnetus ja taju on sõltuvuses nende keeleterminoloogiaga. Difusionism – koolkond, mis oli pärast evutsionilistliku, mis püüdis välja pakkuda suuri seletusi kultuuri arengule kogu maailmas, ühe teooria raames. Idee on see, et kultuurinähtused levivad ühest ühiskonnast teise. Mitte nagu evolutsionismis,
Analüüsime poliitilist retoorikat Martin Reisigl Sissejuhatus Pikka aega on vähe uuritud poliitilist retoorikat ja kui, siis kõrvaltööna, poliitteadlaste poolt, kes on huvitatud keelest ja lingvistide ja retoorikute poolt, kes on huvitatud poliitikast. Tagajärjeks on lingvistika, retoorika ja poliitteaduste uuringute sagedane amatöörlikkus nende arengus ja teooriakasutuses, metodoloogias ja meetodites. Oma töös püüan näidata, et puudujääke selles vallas saab parandada poliitlingvistilise lähenemisega ühendades retoorika, kriitilise diskursuse analüüsi ja poliitteaduste kontseptsioonid. Mis on poliitiline retoorika?
3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles); b) keskaja Euroopas; c) XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt, noorgrammatikud) d) XX sajandil (strukturalism - Saussure) ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale – defineeris substantiivi ja verbi, substantiiv on see, mille koha midagi öeldakse ja verb on see, mida substantiivi kohta öeldakse. Aristoteles (4
Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike. Eesti ja soome keeles esineb sellist sõnavara rohkem, kui lähemates indoeuroopa keeltes. Loengu materjal, küsimused loengute põhjal 1. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Mõiste keeleteadused ühendab kõiki keelt lingvistilistest aspektidest uurivaid teadusharusid. Kõigi lingvistide ühine lähtekoht on, et keel on süsteem, kuid eelkõige on ta sotsiaalne objekt. Üldkeeleteadus käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid. Põhiliselt tegeletakse loomuliku keele analüüsiga üksikkeelte omaduste baasil. Eesmärgiks on vastata küsimustele: Mis on loomulik keel? Missugused on loomuliku keele iseloomulikud tunnused
Uriel Weinreich: iga keelekasutusjuhtumit ei saa siduda ainult ühe keelega: koodivahetus, koordinatiivne ja segatüüpi kakskeelsus. Dell Hymes – kommunikatiivse kompetentsi mõiste (rmt 1971) Hymes’i SPEAKING-mudel • (näit aeg ja ruum) - ümbrus• osalejad• eesmärgid• kõneaktide järgnevus• modaalsus • suhtluskanal• normid• (nt religioosne) - žanr 1960. aastate alguses tekkisid mitmel pool lingvistide rühmad, kes hakkasid reaktsioonina Chomsky generativistlikule teooriale tegelema keelelise variatiivsusega Weinrich: iga keelekasutusjuhtumit ei saa siduda vaid 1 keelega. Koodivahetus, koordinatiivne ja segatüüpi kakskeelsus. 23. William Labov ja mikrosotsiolingvistika Labov • „The Social Motivation of A Sound Change“ - ühe saare elanike ja puhkajate sotsiaalne eristumine häälikulisel alusel.
- Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). - Katsed psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil. ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4. saj eKr) arendas
- Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). - Katsed psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil. ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4
litereerimine korpused sõnaraamatud, arhiivid · Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid, mis uurivad üksikjuhtumeid kvantitatiivsed meetodid, mis määravad sagedust · Katsed 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine antiikmaailmas (sh Vana- India: Panini) VANA-INDIA: Panini (3saj eKr) Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Filosoofiline periood. Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probl üle sümboli teke, tähendused. Ta pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv,verb) Aristoteles arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse(liikmete) kohta (alus, öeldis) Aristoteles lõi peagi ammendava
..) Sapirist ja Whorfist sõltumata analüüsib keele semantikat ja jõuab samade tulemusteni, näidates, et iga keele semantiliste suhete maatriks on unikaalne ja üleminek ühest keelest teise ei ole anult formaalsete vahendite vahetamine, vaid üleminek ühest maailmapildist teise. Glossemaatika on kirjeldanud mitmeid grammatilisi funktsioone nagu käänded, sugu jne. Hjelmslev formuleerib sellele toetudes oma teooria grammatilisest opositsioonist, mis erineb Praha lingvistide variandist. Analüüsib tähendust, lisaks märkidele keeles ka tähendust sõnas ja saavutab selles vallas mõned olulised tulemused, samuti vaatleb tähenduse struktuure ja nende väljendusi. Väidab, et keeles on tähistaja ja tähistatava vahelised suhted palju loogilisemad kui kõnes, kuid viimases tekivad kultuurile iseloomulikud unikaalsed alamstruktuurid. Näiteks jagunevad vikerkaarevärvid eri keeltes isemoodi, kusjuures põhjapoolsemates maades eristatakse rohkem värve
sellisega. Keeleteaduse meetodid: 1.ANDMETE KOGUMINE: *salvestus, lindistus *litereerimine *korpused *sõnaraamatud, arhiivid 2. ANDMETE TÖÖTLEMINE: *kvalitatiivne meetod: uuritakse üksikjuhtumit *kvantiatiivne meetod: uuritakse sagedust 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles, Vana- India: Panini) *Vana-India: Panini (3saj eKr) - Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. *Vana-Kreeka Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses „Kratylos” keeleteaduslike probleemide üle – sümboli teke, tähendused. Ta pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv,verb). Kas keel on väljamõeldud või loomulik. Aristoteles arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse(liikmete) kohta (alus, öeldis)
..) Sapirist ja Whorfist sõltumata analüüsib keele semantikat ja jõuab samade tulemusteni, näidates, et iga keele semantiliste suhete maatriks on unikaalne ja üleminek ühest keelest teise ei ole anult formaalsete vahendite vahetamine, vaid üleminek ühest maailmapildist teise. Glossemaatika on kirjeldanud mitmeid grammatilisi funktsioone nagu käänded, sugu jne. Hjelmslev formuleerib sellele toetudes oma teooria grammatilisest opositsioonist, mis erineb Praha lingvistide variandist. Analüüsib tähendust, lisaks märkidele keeles ka tähendust sõnas ja saavutab selles vallas mõned olulised tulemused, samuti vaatleb tähenduse struktuure ja nende väljendusi. Väidab, et keeles on tähistaja ja tähistatava vahelised suhted palju loogilisemad kui kõnes, kuid viimases tekivad kultuurile iseloomulikud unikaalsed alamstruktuurid. Näiteks jagunevad vikerkaarevärvid eri keeltes isemoodi, kusjuures põhjapoolsemates maades eristatakse rohkem värve
aastatel tekkisid erinevad koolkonnas strukturalismis: · (Genfi koolkond) pole nii tähtis. Eksiteerib ka praegu ja kuulsaim esindaja on Patrick Sériot (1949). Selle koolkonnas pööratakse tähelepanu ,,puuduvale märgile" 0-märk on olemas, aga puudub. o Charles Bally (1865-1947) o Albert Sechehayw (1870-1946) o Sergei Karcevsky (1885-1955) o Henry Frey (1899-1980) o Robert Godel (1902-1994) · Praha lingvistide ring o Vilém Mathesius (1882-1945) Nagu on olemas potentsiaalne ja geneetiline energia, nii on see olemas ka keeles. Potentsiaalne energia on olulisem kui geneetiline potentsiaalset e kasutatakse geneetilise realisserimiseks. Aktuaalne süntaks. o Vladimir Skalicka (1909-1991) esimene kes lõi strukturaalse grammatika. Ta
Kuna ka eesti lingvistikas levinud lähenemised meie praegust eesmärki ei rahulda, anname seal ülevaate oma arusaamadest. Eraldi osas vaatleme ka lühidalt keelemuutuste probleeme sotsiolingvistilisest vaatekohast. Ja viimases osas seostame sotsiolektide problemaatika normikeelega. Käesoleva ülevaate esimese osas kirjutamisel on kasutatud keskseid rahvusvahelisi uurimusi ja kokkuvõtvaid õpikuid. Teise osa kirjutamisel on toetutud eesti lingvistide uurimustele ning siinse töö autori enda uurimustele, millest osa on trükis ilmunud, osa aga käsikirjalised materjalid. Teksti üldteoreetilise osa kohta on tekstiviiteid toodud ainult juhul, kui on vaja osutada mingile konkreetsele allikale või tekstikohale. Üldjuhul leiab kirjeldatavaid seisukohti klassikalistest uurimustest ja õpikutest, mille nimestik on ära toodud kirjanduse loendis. Eesti uurimuste puhul on osutatud kasutatud allikatele tekstis. Kui seal viited puuduvad, on
• nii mõnedki keeleteadlased märkavad, et norm on pigem mitmekeelsus kui ükskeelsus ja keeleline suhtlus nõuab muidki teadmisi kui grammatika ja sõnavara • Uriel Weinreich Languages in contact 1953: iga keelekasutusjuhtumit ei saa siduda ainult ühe keelega: koodivahetus, koordinatiivne ja segatüüpi kakskeelsus. Tänapäeval selgete tüüpide olemasolus kaheldakse. • 1960. aastate alguses tekkisid mitmel pool lingvistide rühmad, kes hakkasid reaktsioonina Chomsky generativistlikule teooriale tegelema keelelise variatiivsusega 23. William Labov ja mikrosotsiolingvistika TERMINID: William Labov - Ameerika keeleteadlane mikrosotsiolingvistika - keelenähtuste täpne empiiriline analüüs vastavalt erinevatele varieerumiskontekstidele. William Labov • Weinreichi juhendatav • 1963 artikkel "The social motivation of a sound change" (põhines tema MA-tööl): ühe saare elanike ja
a seaduse pealkirja). See vastab eeskätt Mandri-Euroopa terminikasutusele, nt Saksa seadustik tunneb tänapäevalgi vastavat terminit. Firma on aga üsna algusest peale omandanud ka ettevõtte tähenduse ja näiteks inglise või vene keeles on see tähendus muutunud valdavaks. Eesti äriseadustik võttis seepärast kasutusele omasõnalise termini ärinimi. Keeleliselt kuuluvad ärinimede alla nii puhtakujulised nimetused kui ka nimed, seepärast on lingvistide hulgas termin ka kummastust tekitanud (Saari 1998a, 1998b). 5.2 Ärinimekorralduse areng Enne Nõukogude perioodi reguleeris ettevõtluses tarvitatavaid nimetusi 1927. aastal vastu võetud firmade seadus (RT 1927, 36, 26). Nimetatud seaduses ei kehtestatud ärinimele mingeid keelelisi piiranguid. Asutuste ja organisatsioonide nimetuste keelelist korraldamist suunasid 1920. 1930. aastatel Akadeemiline Emakeele Selts ja Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond
Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest, algkodust nagu ka uurali keelte kujunemise kujutamisviis keelepuuna on viimasel aastakümnel tekitanud elavaid vaidlusi lingvistide seas. Tänaseks ollakse ühel meelel, et keelesugulus ei tähenda seda, et kõik uurali rahvad oleksid omavahel veresuguluses või kultuuriliselt sarnased. Ka seatakse üha enam kahtluse alla uurali keelte ühtse algkeele ja kitsal territooriumil asunud algkodu olemasolu.2 Uurali keeli on olnud tavaks jaotada suurematesse rühmadesse järgmiselt: läänemeresoome (liivi, eesti, vadja, soome,
on aidanud oluliselt kaasa õiguses uue ja kõikehõlmava normi- ja struktuuriteooria ülesehitamisele. Baasiks, siinjuures õiguse keelefilosoofilised uuringud. (R. Narits. Jurisprudents ja keel. – Õiguskeel.) 2. Struktureeriv õigusõpetus 2.1. Praktilise semantika juriidilise aspekti tähendusest Eesti õiguskorras Põhiallikas: R. Narits Juriidiline semantika ehk õiguskeel Eesti õiguskorra kontekstis Keele ja õiguse vahekorda puudutavaid probleeme ei saa lahendada ainuüksi lingvistide või juristide eraldi jõupingutustega. Hädavajalik on konstruktiivne koostöö. Kohtusse minnakse mitte seadust, vaid õigust otsima. Mandrieuroopalikus õiguskultuuris on õigusele vastava otsustuse tegemine seotud otseselt õigustloovate aktide tekstidega. Need tekstid on normatiivne (siduv) alus õigusele vastava otsustuse leidmisel. Praktilise semantika uurimisobjektiks on seejuures keelereeglid, mis on omakorda aluseks keelekommunikatsioonis osalejate käitumisele
annaabi.ee 
