Liivimaa ristisõda (22)

Liivimaa ristisõda
12saj hakkas jõudude tasakaal Läänemere piirkonnas muutuma . 1140 hoogustasid saksid ja taanlased sõjategevust Läänemere lõunakaldal elavate paganlike slaavlaste vastu. Kuna samal ajal jutlustati kõikjal ristisõda, st kutsuti kristlikke sõjamehiandma oma relvad kiriku teenistusse, lubas paavst Põhja-euroopa kristlastel suunduda Püha Maa asemel sõjaretkele kohalike paganate vastu. Ligi 4aastakümmet kestnud ulatusliku vallutussõjaga, mida peeti ristiusu levitamise lipu all, liideti Läänemere lõunakallas Elbe jõest Odeni suudmeni kristliku Euroopaga. Uued vallutused avasid kaupmeestele uusi teid Vene turu poole.
1196 aastal suri piiskop Meinhard ning tema järeltulijaks sai Berthold , tänu kellele algasid ristisõjad. 1198 saabuski Liivimaale 1000meheline ristisõdijate vägi praeguse Riia alla. Seal toimus lahing kus Berthold hukkus. Vaatamata sellele olid Saksimaa ja Vestfaali rüütlid väga ristisõdade poolt. Liivimaal olid nendeks tsistertslased ning nendest moodustati hiljem Mõõgavendade ordu eesotsas piiskop Theoderich-iga. Ristisõjad sai korraliku hoo sisse ja esile tõusis järjekordne piiskop Albert von Buxhoeveden (1199). 1201 aastal alustas Albert Riia linna ehitamist, kuhu viis üle piiskopkonna keskuse. 1202 asutati eliitväeosa Kristuse Sõjateenistuse Vendade ordu ehk Mõõgavendade ordu.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208 jõudsid ristisõdijate retked eesti pinnale, tabades esialgu peamiselt Sakala ja Ugandi maakonna. Nad kaitsesid end vapralt ning korraldasid vasturetki latgalite ja liivlaste aladele . Sama tegid ka läänemaalased ja saarlased . Probleeme tekitasid idanaabrid Novgorod ja Pihkva. Lõpuks olid nii ristisõdijad kui ka eestlased sõnast kurnatud , ja konnad sõlmisid liidu venelastega ning peagi jõudis Otepää linnuse alla vanalaste, saarlaste, harjulaste ja sakalaste ühisvägi. Pärast 20päevast piiramistpidid ugalased ja sakslased alla andma ning sakslased kohustusid kogu eestist lahkuma . Eestlased püüdsid Otepää all saavutatud suurt võitu edasi arendada ja plaaniti minna koguni Riiat ründama. Aelleks asuti Sakala vanema Lembitu juhtimisel kiirest vägesid koondama. Kokku saadi 6000meest. Kuuldes Eestlaste plaanist, püüdsid vastased kiirustada, et ennetada venelaste saabumist. Peagi jõudis kohale 3000-meheline sakslaste, liivlaste ja latgalite vägi. Otsustav lahing toimus 1217 Madisepäeval (21sept) Viljandi lähedal ja lõppes eestlaste allajäämisega, ehkki mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi.
1219 sekkus Baltikumi pärast peetavasse ristisõtta Taani kuningas ValedamarII. Pärast võidukat lahingut Tallinna all lasi Valdemar ehitada Tallinna kivilinnuse ja määras Eestimaa asehalduri, kelle ülesandeks sai kehtestada Taani võim Eestis, rahvas tuli ristiusustada ja organiseerida maa halduslik korraldus. Sel ajal üritas ka Rootsi kuningas oma osa saada, aga rootslaste väga löödi kohemaid puruks.
1222 maabus Taani vägi koos Valdemar II-ga Saaremaal, kus hakati ehitama kivilinnust. Kui kuningas lahkus, asusid saarlased kohe aktiivselt tegustema. Ehitati 17 kiviheitemasinat ja taanlased löödi Saaremaalt minema. Teade võidust kutsus ka ülejäänud Eestimaa ülestõusule. 1223 ründasid eestlased kõikjal sakslasi ja võtsid linnused üle. Vastuhaku käigus hävitati kõik mis vallutajad olid rajanud, pesti maha ristimine, pöörduti tagasi vanade tavade juurde. Taaselustati suhted vene vürstidega, kellelt saadi arvestatavat sõjalist toetust. Riia peapiiskop ja mõõgavennad kogusid end ja alustasid peagi järkjärgulist tagasivallutamist. 1227 aastaks oli taas kogu Eesti ristitud.