Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Liblikad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
liblikad, liblikas, röövikud, robin, karel, laiad, sale, pealmine, kirev, tagasihoidlik, elupaigad, jaotumine, suurliblikad, muneb, kaitsekohastumused, troopikas, siruulatussuurliblikaid. Eestis enamlevinud päevaliblikad on pääsusaba, lapsuliblikas, suur kapsaliblikas. Ööliblikateks on levinud kõige enam öölased, mis sisaldab metsa-, aia ja põllukahjureid. Liblikad (2) Liblikate tiivamuster on nagu mosaiikpilt, mille moodustavad tiibu katvad värvilised soomused. Osa liblikaid on aktiivsed päeval, teised jälle õhtuhämaruses. Esimesi nimetatakse päevaliblikateks, teised on hämarikuliblikad. Liblikad arenevad täismoondega. Päevaliblikad Päevaliblikate tiibade alakülg on tumedam. Kokkupandud tiibadega liblikas sarnaneb taimelehele ja jääb märkamatuks. Päevaliblikatel on tundla tipp nupuga. Hämarikuliblikad Hämarikuliblikate hallikirjud tiivad lamavad puhkeolekus keha peal. Nemad jäävad märkamatuks, kui istuvad puude tüvedel ja taimede vartel. Toitumine (1) Liblikad toituvad õienektarist ja puumahlast, mis
eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega. Talvitumine
Märslased Psychidae Pisitiiblased Micropterygidae Punnpealased Hesperiidae Põualibliklased Pieridae Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae Suur- ja pisiliblikad Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väi kesi röövikuid võib sageli leida
LIBLIKALISED Liblikad on täismoondega putukad. Liblikalistel on pea, tundlad, rindmik, tagakeha, tiivad, tagakeha ja imilont (muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu). Liblikate tiivad on kaetud tillukeste soomustega, mis asetsevad üksteise peal nagu katusekivid. Liblikad toituvad iseäraliku painduva imilondiga. Nad on peamiselt taimtoidulised, kuid mõned röövikud toituvad ka nahast või villast. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Liblikalisi on jaotatud suurliblikateks ja pisiliblikateks, suurliblikaid omakorda päevaliblikateks ja ööliblikateks. MARDIKALISED Mardikad on kõige mitmekesisem ja arvukam putukarühm. Nende hulgas on röövputukaid, kõdu- ja taimtoidulisi, parasiite ning raipesööjaid. Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts
LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad
välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised
Karvad aitavad säilitada kehasoojust. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. 3 Toitumine Liblikad on taimtoidulised. Liblikad toituvad imilondi abil, mis on tavaliselt spiraalselt kokku keerdunud, kuid õienektari imemiseks keerdub lahti. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. 4 Liblikad arenevad moondega Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanuteks liblikateks. 5 Talvitumine Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena. Vaid väga vähesed
............................................................................. 7. Kasutatud kirjandus................................................................................................................. 1 Sissejuhatus 2 Valisin selle teema uurimistöö tegemiseks, sest mu isa leidis 2013.aastal põualiblikate sugukonna (Pieridae duponchel) Eestis kõige haruldasema liigi esindaja ja ma tahtsin teada, millised liblikad veel sellesse sugukonda kuuluvad ja millised nad välja näevad. Liblikatest üldiselt on tehtud uurimistöösid Eestis palju, aga kindlat sugukonda välja valimata. Seega mina otsustasin keskenduda ainult ühele sugukonnale ja selle sugukonna Eestis elavatele liblikatele. Minu eesmärgiks oli teha kirjanduse abil kindlaks, millised põualiblikate liigid elavad Eestis. Vaatlesin liblikate lendamise aega ja arvukust. Ma kirjutasin iga liblika liigi kohta eraldi kirjelduse ja
........................................................................7 3. Lisa....................................................................................................8 3.1. Põhiandmed Pääsusaba kohta...................................................8 3.2. Pildid...........................................................................................9 2 SISSEJUHATUS Referaadi koostasin ma liblikalistest. Valisin liblikad kuna nad on nii võrratult ilusad. Kui väljas on näha liblikaid siis on teada, et suvi pole enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng
karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab
ELUVIIS/KOHT Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel. 22. O. Trichoptera – ehmestiivalised Eestis 170 liiki MORFOLOOGIA 1-43 mm Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel. ELUVIIS/KOHT Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised. Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki 0,2-110 mm Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad ja on eestiibadega konksukeste abil seotud. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. 25. O. Diptera – kahetiivalised Eestis ~ 4500 liiki 0.5-60 mm
rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik. Admiral armastab samuti puuviljamahla, põhiliselt maha kukkunud ja pisut käärinud puuviljade oma. Seda maiust on ta tavaliselt sunnitud jagama teiste koerlibliklaste ja herilastega. Kõikidel koerlibliklastel on eesjalad lühenenud ning harjataolised ja neil paikneb eriline maitsmiselund. Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole
Liblikad on putukad Liblikal on sale karvadega kaetud keha(soojus) Liblikad on 2 paari laiasid tiibasid Liblika tiivad on soomustega kaetud- lendamine ja muster Tiibade alumine pool on tagsihoidlikumates toonides Liblikad on taimetoidulised Enamikel liblikatel on imilondid,millega nad vedelat toitu imevad(nektarit) Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele Puhkeolekus on imilont spiraalselt kokku keeratud Nektari maitset tunnevad liblikad jalgadel olevate maitsmiselunditega Lõhna tunnevad liblikad tundlatega Liblikad on tähtsad tolmeldajad Liblikatel on avatud vereringe, kuid see ei transpordi hapnikku 85% liblikatest on hämarikuliblikad, 15% on päevaliblikad Paljunemine/Areng Munevad munad taimedele, millest röövikud(vastsed) toituvad Munast areneb röövik liblika ussikujuline vastne Röövik nukkub. Nukk liblika liikumatu arengujärk, kellest areneb valmik Valmik täiskasvanud liblikas
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma
Laiad tiivad puhkeasendis keha peal Otsast paksenevad Röövikud elavad rohkem varjus nuiakujulised tundlad Eestis üle 2000 liigi Eestis üle 100 liigi Hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju Kõhtmine närvikett Torujas seedeelundkond läbib kogu keha Puudub eritusava Avatud vereringe Hingamiselunditeks on trahheed Lahksugulised Arenevad täismoondega Emane liblikas muneb munad kooruvad röövikud nukkumine kujuneb täiskasvanud liblikas Üks esimestest liblikatest varakevadel Talvituvad valmikutena Isased sidrunkollased Emased rohekaskollased Röövik toitub paakspuul ja türnpuul
· Jässaka kehaga · Moodustavad enamiku Eluviis · Näeb suhteliselt hästi · Lõhna tunneb tundlatega · Maitsmiselundid paiknevad jalgadel · Taimtoidulised · Toituvad imilondi (suisest kujunenud toru) abil, mis õienektari kogumiseks keerdub lahti ( pikkus vastab taimele, mida külastatakse) · Puhkeolekus panevad tiivad selja peale kokku, alumine osa on tuhmimas värvis ning tänu sellele jääb liblikas märkamatuks. · Arenevad täismoondega: o Muna -> röövik-> nukk - > valmik · Munad munetakse nendele taimedele, millest toituvad nende röövikud. · Röövikud kestuvad mitu korda · Maailmas on teada u 165 000 liiki · Elavad kohtades, kus õitsevad taimed. · N. Admiral, pääsusaba, võrktiib, lapsliblikas, koerliblikas. · Suurimad: linnutiivad tiiva siruulatus kuni 18 cm. Roll looduses ja inimese elus · Tolmeldavad õistaimi
raske avastada, jälgige perioodiliselt põõsaste keskosa. Põõsa aluste harimine, umbrohtude hävitamine. Kuiva ilmaga aitab puutuha raputamine põõsastele (mai lõpp, juuni algus). Karusmarja-tähnvaksik - Abraxas grossularia Kevadel söövad kollakad, musta peaga röövikud arenevaid karusmarja- ja sõstrapungi, seejärel närivad noortesse lehtedesse auke ja hiljem söövad täiskasvanud lehed peaaegu täielikult. Liblikad munevad munad üksikult või väikeste kogumikena lehe alumisele poolele. Täiskasvanult on röövikud kuni 30-40 mm pikad, kehal mustad nelinurksed laigud Nukkuvad harvade võrgendiniitidega kokku veetud lehtede ja okste vahel vms kohas. Teise põlvkonna röövikud kooruvad augustis - kahjustus väiksem kui kevadisel põlvkonnal. Röövikud, kes on veel väikesed talvituvad koorepragudes jm ning hakkavad toituma uuesti järgmise aasta kevadel.
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
· Nende keha on karvane(hoiab sooja) ja jalgadel on maitsmismeel, lõhna tunnevad tundlatega. Liblikad jagunevad kaheks: Hämarliblikad(öine eluviis, jässakas keha, tagasihoidlik värvus) Päevaliblikas. · Libliklikad on taimetoidulised, toituvad imilondi abil, mis on tavaliselt spiraalidest kokku keerdunud, kuid õienektari imemiseks keerdub lahti. · Imilondi pikkus vastab liblika külastavate õite sügavusest. · Puhkeolekus panevad liblikad tiivad selja peale kokku. Muna->röövik->nukk->valmik- liblika areng. Ornitopterite(linnutiib) tiibade siruulatus küünib kuni 18 cm'ni. Liblikade roll looduses ja inimese elus: · Tolmeldavad õistaimi · Siidiliblikate röövikutelt saadakse siidi · Riidekoi rikub inimeste riideid · Paljude liblikate röövikud toituvad taimedest ja on taimekahjurid. Mardikad- · Mardikad asustavad maismaad kui ka vett. · On rööv-, taim-, sõnniku-, kõdu- ja laibatoidulisi.
kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6. Vähkide hulka kuulub ......................................... Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n�
Nad kasvavad laia ribana Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Aastaajad Parasvöötmealadel on neli aastaaega. Puud ja enamik teisi taimi metsas alluvad aastarütmile. Kevadel kasvavad uued lehed, suvel taimed õitsevad ja neil tekivad uued lehepungad, sügisel valmivad seemned. Aastarütmile allub ka metsloomade elu. KEVADEL kasvavad puudele uued lehed. Paljud loomad poegivad. SUVEL õitsevad paljud metsataimed. Nende nektarist toituvad mesilased ja liblikad, kes samal ajal neid ka tolmeldavad. Pärast tolmlemist hakkavad kasvama seemned. SÜGISEL söövad paljud loomad, näiteks mägrad, mõnuga küpseid vilju, marju ja seemneid. Puud langetavad sügisel lehed. TALVEL on lehtpuud raagus ja loomade jaoks on vähe toitu. Paljud neist sooritavad pikki rändeid soojematele toitumisaladele, kus ka talvel toitu jätkub. Mõned loomad on kevadeni talveunes. Mure metsade pärast
Kasutades Pegasus 250 SC-d, võib pritsida kolm korda, kuid ooteaeg koristuseni olgu siis 7 päeva. Hästi pihustatud pritsimislahus suunake alati lehtede alaküljele. Öölased- Tegemist on suurima liblikasugukonnaga, praeguseks on teada juba üle 30 000 liigi. Eestist on leitud üle 350 liigi öölasi. Suuruselt on selle sugukonna liigid äärmiselt varieeruvad, väikseimate siruulatus on vaevalt 1 cm, kuid samal ajal kuulub öölaste hulka ka maailma suurim liblikas, Lõuna-Ameerikas elav Thysania agrippina, kelle siruulatus on kuni 30 cm. Kuigi sugukonna nimetus viitab öisele aktiivsusele, on terve rida liike päevase või ööpäevaringse eluviisiga. Öölaste tiivakiri on väga mitmekesine, lihtsaimatel juhtudel on tiivad ühevärvilised, kuid esineb ka väga kirevate tiibadega liike. Parasvöötmes on enamiku liikide tiivad nn "puukooremustriga", st eestiibadel on mitmesugused triibud, vöödid ja
12 Tiivutud putukad e. apterügoodid on valdavalt ürgsed vormid ja neil pole evolutsiooni käigus tiibu kujunenudki. Siia rühma kuuluvad mõned väheste liikide arvuga ürgsed putukaseltsid nagu näiteks tõukjalalised ja hooghännalised. Individuaalse arengu käigus areneb putukate tiib rindmiku külgedelt väljakasvava kotikujulise kitsa sopistisena. Selle alumine ja pealmine külg ühinevad ja nende vahele jäävad kanalid, mis on ühendatud kehaõõnega. Valmikueas moodustub neist kanalitest putukate tiivasoonestik. Tiivasoonestiku ülesandeks on tiivale toe andmine, soonte vahele jäävad membraansed alad, mida nimetatakse tiivasulgudeks. Putukate tiibu on palju erinevaid tüüpe. Läbipaistvaid tiibu nimetatakse membraanseteks. Selliste tiibade peamine funktsioon on lendamine. Membraansed tiivad on
täiskasvanud vähile iseloomulikud tunnused. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Massilise sigimise korral omavad olulist tähtsust veekogu aineringes. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema sale keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad pearindmiku ja tagakeha. Pearindmik on kaetud ühtse pearindmiku kilbiga, mille külgmise, vaba serva all, keha külgedel, paiknevad hingamiselundid lõpused. Jõevähi iga kehalüli kannab ühte harunenud, mitmest osast koosnevat jäsemete paari. Pea jätketest on kujunenud tundlad (antennid) ja lühemad tundlakesed (antennulad). Järgnevatest lülidest moodustuvad suised, üks paar ülalõugu ja kaks paari alalõugasid
SELGROOTUD II KORDAMISKÜSIMUSED 1. Nimeta lülijalgsetele iseloomulikud tunnused Keha on lüliline, kitiinainest kest, lülilised jätked(jalad, tundlad jm.) 2. Nimeta lülijalgsete põhirühmad, too näiteid (igast rühmast 3) VÄHID nt: jõevähk, mullakakand, krabi ÄMBLIKULAADSED nt: tarantel, ristämblik, vesiämblik PUTUKAD nt: sipelgad, mardikad, liblikad, lepatriinud, sääsed, kirbud 3. Kus elavad vähid, too näiteid. Meres-homaar, krabi, krevett Magevees- jõevähk, vesikakand, vesikirp Maismaal- mullakakand, keldrikakand, kookosevaras ja TRIINU 4. Kirjelda jõevähi välimust (katted, kehaosad, nende osad) Nende keha katab kitiinist koorik, mis sisaldab lupja, värvuselt rohekas-pruun, keha koosneb 2. osast-pearindmik(2p.tundlaid, nokis, 1p liitsilm, suu, käimisjalad) ja tagakeha(6 lüli, 5p. ujujalgu,
ümbritsevatel kombitsatel asetsevad arvukad kõrverakud, mis on vajalikud saagi püüdmiseks ja enesekaitseks. Seedimine: toimub kehaõõnes. Närvisüsteem: võrkjalt paiknevad närvirakud, mis omavahel jätketega ühendatud. Meeleelundid: polüüpidel puuduvad, meduusidel täppsilmad. Neil on koed olemas, kui organid ei ole eristunud. Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt. Ainuõõssetel on neli suuremat rühma: hüdrad, meduusid, meriroosid ja korallid. Hüdra on sale, umbes 1 cm pikkune keha. Ülemises otsas on suuava ümbritsevad kombitsad, millega püüab toitu ja suunab suuava poole. Ta elab polüübina. Toiduks on väikesed ujuvad loomad: sõudikud, vesikirbud ja teised väikesed vähid. Hüdra sigib nii pungudes kui ka suguliselt. Meduusid on mereloomad, kelle lai kumer keha meenutab vihmavarju. Liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates. Tal on omapärane paljunemisviis. Tema elutsüklis on nii meduusi- kui ka polüübistaadium. Nt millimallikas
torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine.
torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine.
arvukate retseptoritega. Suured liitsilmad asuvad pea külgedel; koosnevad kumbki 300 lihtsilmast; nägemisteravus madal. Üksikud lihtsilmad puuduvad. Eesrindmik keskrindmikuga väga liikuvalt seotud. Esinevad tiivad. Esitiivad lühenenud, nahkjad, soonestumata; katavad tagarindmiku ja tagakeha esimest lüli. Tagatiivad laiad ja lehvikjad, eesservas sarvplaadike; puhkeolekus volditakse mitmekordselt kokku. Käigujalad; lühikesed ja kolmelüliliste käppadega. Kasutatakse liikumiseks ja keha puhastamiseks. Tagakeha väga liikuv; koosneb 11 lülist; emastel on kaheksas ja üheksas lüli kokku kasvanud. Tagakeha tugevate kitiseerunud plaatidega; liitekohad moodustavad küljel siksakjoone. Tagakeha kümnenda lüli seljaplaadil asuvad lülistumata urujätked; isasputukatel arenenum
Kahetiivalised Kristel Raat Sirly Tamberg 8.b Iseloomulikud tunnused Normaalselt arenenud kilejad eesmised tiivad, tagatiivad muutunud sumistiteks. Sääseliste tagakeha koosneb 7-8 lülist, kärbseliste tagakega koosneb 4-st lülist. Kahesugused tundlad. Pea väga liikuv, peenekaelaga rindmikule kinnitunud suhteliselt suured liitsilmad, võib esineda ka 2-3 täppsilma. Tugev rindmik, rindmikulülid tugevasti kokku kasvanud. Keha pikkus 1mm-5cm. Pilt Elupaigad Hooned Eluruumid Aed Veekogud Raiestikud Metsad Karjamaad Niidud Toitumine Kahetiivalisi näeb tihti toitumas õitel kuid nende seas on ka palju verdimevaid parasiitputukaid. Sääselised - toituvad teiste loomade, enamasti selgroogsete verest. Kärbselised - toituvad seentest või taimeosadest: viljadest, lehtedest, nektarist. Parm ja sääsk Kärbselised Mõned liigid on väga viljakad ja kiire elutsükkliga. Näitek
annaabi.ee 
