lühendamiseks ja pöördtuletuseks ning sel teel võib keelde lisanduda uusi lihtsõnu. 12. Sõnamoodustus on kõige tavalisem sõnavara rikastamise viis. Muud viisid on nt laenamine, uute juursõnade e tehissõnade loomine ja olemasoleva sõna tähenduse muutmine. Tuletamine 13. LEKSEEM on semantiline sõna, millel võib olla üks v mitu fonoloogilist v grammatilist kuju, mis kokku moodustavad selle lekseemi vormistiku e paradigma. Kui SÕNA on lekseem, siis fonoloogiline kuju on SÕNAKUJU, grammatiline väljendusvorm aga SÕNAVORM. 14. Vormitunnustele eelnevat sõnaosa nim SÕNATÜVEKS. 15. MORFEEM on väikseim tähenduslik üksus keeles. Jagunevad juurmorfeemideks ja afiksiteks. JUURMORFEEMID on leksikaalse tähendusega morfeemid, AFIKSID on kategoriaalse tähendusega morfeemid.
keelendid, mida kasutab ainult laps ja millest saab aru oma perekond). Sõna olemusest Sõna olemust annab kõige paremini edasi Mattehewsi esitatud arusaam, millele toetub ka EKG sõnaliigikäsitelu. Sõnal on kolm kuju: prosoodiline sõna (varem termin fonoloogiline sõna) grammatiline sõna (ehk üldiselt sõnaliigikäsitelu) lekseem Prosoodilist sõna ehk kõlalist sõna ei seota selles teoorias tähendusega: tee on üks prosoodiline sõna, mis vastab kolme lekseemi teatavaile esinemiskujudele (tee ja way ehk tsai ja doroga vaste ainsuse nimetav, do/make ehk delatj/sdelatj vaste käskiv kõneviis). Põhimõisteid III Lekseem Lekseem on abstraktsioon, mis vastab inimese argiarusaamale sõnast, lekseem on justkui kokkukuuluvate sõnavormide kogum, üldistus konkreetsetest sõnavormidest. Eesti keele sõnavormid varvas, varba, varvastel kuuluvad samasse kogumisse ehk esindavad sama lekseemi.
• kognitiivne leksikoloogia Leksikoloogia uurimisobjekt Leksikaalsed üksused: • leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited) • leksikaalsed sõnad e. lekseemid • sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks) Lekseem, semeem Lekseem võib olla • lihtne: jalg • tuletatud: -jalg/ne • liitne: lauajalg = laua + jalg • mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’ Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem. Polüseemia korral kuulub ühte lekseemi rohkem semeeme. Lemma ja lemmatiseerimine • Terminiga lekseem rööpselt kasutatakse ka terminit lemma (< kr. ‘aluseks võetu, eeldatu'). Lemma tähistab kokkukuuluvate sõnavormide hulka. • Lemmatiseerimine: kokkukuuluvad sõnavormid viiakse ühe lemma (algvormi) alla. Paralekseem Tekstis realiseerub lekseem alati mingi konkreetse sõnavormina
Nii realisatsioonide kui ka sõnavormitüüpide kohta kasutatakse keeleteaduslikus kirjanduses terminit sõnavorm, samuti terminit sõna. Eesti keeles kasutatakse sõnavormide kohta ka terminit sõne, mis tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid. Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid, mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele. Lekseemi sõnavormi esindajat sõnaraamatutes nimetatakse sõnaraamatuvormiks või algvormiks. Fonoloogiliste sõnade all mõeldakse sõnavorme, mille sõnaks klassifitseerimisel kasutatakse fonoloogilisi kriteeriume. Näiteks eesti keele esimesele silbile langev seotud pearõhk annab märku sellest, et selle (pearõhulise) silbi ees on sõnapiir. Seotud pearõhk
1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus,
korrektne. Üksikesinemine ja permutatsioonivabadus ei ole piisavad sõna kriteeriumid. (nt ing k. a ja the) Kolmas kriteerium on sõna teriklikkus e kohesioon (st et sõna koosseisu ei saa tuua teisi lauses esinevaid sõnu). See aga ei ole üldkehtiv, kuna eksisteerib inkorporatsioon e grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa. Sõnavormid e sõnade esinemisjuhud (sõne e sõnavormi konkreetne esinemisjuht tekstis) Lekseem e algvorm e sõnaraamatuvorm. Muutevormid e lekseemi teisendid e sõna eri vormid Fonoloogilised sõnad - sõnavormid, mille sõnaks klassifitseefimisel kasutatakse fonoloogilisi kriteeriume Morfoloogiline junktuur e morfoloogiline piir Liesoon e seostus (nr prantsuse keeles sõnad on kõnes justkui seotud omavahel) Ortograafilised sõnad - koosnevad põhiliselt tähtedest, tähemärkide järjend, mille kummalgi pooolel on vahe/kirjavahemärk/lause algus või nende kombinatsioon. Sekundaarsed ortograafilised sõnad - lühendid
kombinatsioonides aga esinevad helilised allomorfid. Morfeemide liigid Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem esineb ainult koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Selle kohta kasutatakse ka terminit afiks. (Juured ja) tüved mis tahes sõnaosa, millele afiks liitub; juurmorfeem tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Leksikaalne morfeem Grammatilised morfeem Afiks liitub tavaliselt tüvele (seotud morfeemid) Prefiks tüve ees asuvad afiksid (eesliited, mis muudavad sõnatähendust) Sufiks tüvejärgsed afiksid (ee tunnused ja lõpud) Tsirkumfiks prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon (nt ge+komm+en) Infiks tüve sees paiknevad afiksid Nullmorfeem erandlik morfitüüp, mis ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru ei foneemide
Ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab, st oma grammatilise tähenduse poolest, nimetatakse sõnavormideks. Näiteks õde, õe, õesse, õed, õdede on ühe sõna eri vormid, sest neis kõigis säilib sõnatähendus `kellegagi samadest vanematest sündinud naissoost isik', aga nende kasutusvõimalused lauses on erinevad. Sõnal võib olla ka ainult üks vorm, nt eile, noh. Ühe lekseemi kõigi muutevormide kogum on paradigma. Näiteks eesti käändsõna paradigmasse kuulub vähemalt 28 vormi, kuna keeles arvukategooria kahe liikmega (ainsus ja mitmus) ning käändekategooria 14 liikmega (nimetav, omastav jne). Pöördsõna vormistik on palju suurem, kuna verbil on eesti keeles viis morfoloogilist kategooriat: tegumood, kõneviis, aeg, pööre ja kõne liik. Morfoloogia pole kõigis keeltes ühesuguse ulatusega. Seda, mida ühes keeles väljendatakse
Bioloogias: organismide ja nende osade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Astronoomias: taevakehade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Folkloristikas: rahvajuttude struktuuri uurimine Morfoloogia teistes teadustes Geomorfoloogia: Maa pinnavormide uurimine Morfoloogia teistes teadustes Jõemorfoloogia: jõgede voolusängide muutumise uurimine Morfoloogia põhimõisted Lekseem on sõnavara põhiüksus, eri vorme sisaldav üldistatud sõna. Paradigma on lekseemi kõigi muutevormide kogum. Sõnavorm e muutevorm on lekseemi konkreetne esinemisjuht tekstis, nt majadeni, majale. Morfoloogia Morfoloogia põhimõisted põhimõisted Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. jõgedes jõge +de +s Probleeme morfeemi määratlemisel Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. Kommunikatiivne ideaal oleks üks tähendus üks vorm. Aga: (sa) jooksid, (nemad) jooksid majasid, majja kibedale, habemele Morfoloogia põhimõisted
Morfoloogia – vormiõpetus, mis uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtudes. Morfeem – väikseim tähendusega üksus Morfotaktika – morfeemide järjestuse uurimine Operatsioonitest – sõna omadus üksi esineda Permutatsioonitest – sõna omadus kohta vahetada Kohesioon – sõna terviklikkus Inkorporatsioon – sõnast saab teise sõna osa Sõne – sõnavormi konkreetne esinemine tekstis Lekseem – sõnaraamatusõna, leksikaalne sõna Sõnaraamatuvorm/algvorm – lekseemi sõnavormi esindaja sõnaraamatus Liesoon – seostus Grafeem – täht Homonüümia – struktuuriline mitmetähenduslikkus Homofoonia – fonoloogiline mitmetähenduslikkus Homograafia - ortograafiline mitmetähenduslikkus Morf – iseseisva tähendusega või vähemalt grammatilise funktsiooniga Segmentimine – morfianalüüsi meetod, foneemi- või tähejärjendi liigendamine. Junktuur – morfi piir
nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud, tegemaks .. on sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus. Lekseemi tüvi kannab tema mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt `maja', `valge', `ehita-' vms, sõnavormide muutetunnused aga grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Sõnavormid võivad aja jooksul muutuda abisõnadeks, st grammatilisteks üksusteks. Sellist protsessi nimetatakse grammatiseerumiseks. Grammatiseerumise vastandprotsess on leksikaliseerumine. See on nähtus, kus
Üldiselt on produktiivsete muutmiskategooriate tunnuste järjestus niivõrd väljakujunenud, et valikuvabadust ei ole. Erandlik on mari keel. 19. Eesti keeles tänapäeval rakendatav sõnaliigitus. Mis on liigituse esmaalus? Nimetada sõnaliigid. 20. Terminid lekseem, tekstisõna, sõnavorm, sõne. LEKSEEM- sõna kui sõnaraamatu või sanavara üksusest. Kuna paljudes keeltes esinevad sõnad mitmes eri vormis, on keele kirjeldamisel otstarbekas valida lekseemi esindajaks mingi algvorm. Praktikas esinevad sõnad on alati mingi lekseemi mingid vormid. TEKSTISÕNA- kasutatakse selguse mõttes siis, kui sõnu vaadeldakse kõneldud või kirjutatud teksti osana. SÕNAVORM- praktikas olevad lekseemi vormid. SÕNE-iga üksik tekstis esinev sõnavorm. 21. Mis on etümoloogia? Sõnapäritoluõpetus. Etümoloogia uurimisel on juba ammusest ajast keskendutud sõnatüvedele. Inimelu seisukohalt keskseid põhimõisteid ning neile vastavaid sõnu on
väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline mutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole sugugi selge. 13. Sõna ja lekseem - Sageli on öeldud, et sõna on keele vähim vaba vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt. Tekstis realiseerub lekseem alati mingi sõnavormina. Eesti keele sõnavormid varvas, varba ja varvastel kuuluvad samasse kogumisse ehk esindavad sama lekseemi. Keele sõnavara põhiosa moodustavad leksikaalsed sõnad ehk lekseemid. Lekseemi kõige tähtsam omadus on selle sõnaliik. 14. Sõnaklassid ehk sõnaliigid vormiõpetuses - Sõnade liigitamisel on kogu aeg kasutatud kolmesuguseid kriteeriume: a) muutmist, b) sõnade omatähendust, c) süntaktilist funktsiooni ehk seda, mis lauseliikmena kõnealust sõna saab kasutada.
Osata lihtsamaid näiteid glossida ja glosse lugeda. Glossimine – morfeemtõlkimine. Esitatakse kõik sõnas esinevad morfeemid ja sõnavormi grammatilised kategooriad. Glossimine on laialt levinud rahvusvahelisele auditooriumile mõeldud teadusartiklites ja – ettekannetes. Kolm rida: Esimesel real on algne tekst Teises reas on morfeemtõlge, milles iga esimeses reas eraldatud morfeem saab grammatilise kategooria märgendi. Leksikaalsele morfeemidele esitatakse lekseemi tõlge. Kolmandas reas on näite tõlge Näiterida on kursiivis. Morfeemilühendite märkimiseks kasutatakse kapiteelkirja. Kõige suurem eristatav üksus saab olla sõna, see tähendab igale tekstisõnale peab morfeemtõlkes leiduma vaste. Kokku ei saa märkida verbi liitaegu või verbi ja adverbi ühendeid. kollas-te-le kassi-de-le Töö sa-i teh-tud. yellow-PL-ALL cat-PL-ALL job get-3SG.PST do-PASS.PST.PTCP
palju üldsõnu, partikleid, asesõnu ja määrsõnu. Teiseks, kasutatakse palju keelemängi, millel ei olegi konkreetset tähendust enne ütlemist. Kolmandaks, ka tavalisi nimisõnu või verbe saab kasutada argikeeles laiemas ja teistsuguses tähenduses kui kirjakeeles. Samas on ta ka järeldas, et slängisõnavaral on ühised jooned. Kõigepealt, sõnavaras on eelkõige tegemist vormilise ja semantilise markeeritusega. Teiseks, slängi iseloomustab variatiivsus ehk sama lekseemi või tähenduse kohta paljude häälikuliste või sünonüümsete variantide olemasolu. Lõpuks, osa slängi on üsna kujundlik(metafoor, eufemism võidüsfemism). See tähendab seda, et släng omab tugevat hoiakulisust, hinnangulisust ja irooniat. Mitte ainult Tiit Hennoste vaid ka Mai Loog on kirjutanud peaaegu ühe skeemi järgi. Mai Loog (1991: 10) on jaganud slängisõnavara kolmeks rühmaks:kõige sagedasemad slängisõnad, alfabeetilises järjestuses kesmise sagedusega ja vähe
filosoofilises loogikas sõna eksemplar. See on kirjatähtede jada või kõneühik. Eksemplarsõnade loendamine tekstis tähendab tühikutega eraldatud kirjatähejadade loendamist. Lekseem - sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma; sõnavara põhiüksus, mis hõlmab teavet sõna kuju, muutmise, lauses kasutamise ja tähenduse kohta ning säilib pikaajalises mälus tervikuna; sõna kui keele struktuuri element vastandatuna sõnale kui kõne elemendile; Lekseemi põhiülesanne lauses on situatsiooni komponentide tähistamine. Kui lekseem kannab mõistesisu ehk leksikaalset tähendust , nt 'kodu', 'must', 'koristama' vms, siis sõnavormide muutetunnused kannavad grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Seega ei ole kõik sõnad lekseemid. Homonüüm – samakujuline, kuid eri tähendusega sõna; Homofoon – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõna;
Morfofoneem – foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige – saatke (tunnuses) = foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Paradigma – morfoloogiliste kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid eri sõnaliikidesse kuuluvatel sõnadel võib olla. Nende vormide täielik sari moodustab lekseemi muuteparadigma. Defektiivne paradigama (või vormistik) – kui paradigmast osa vorme täielikult puudub, nt üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära – ärge(m) – ärgu. Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu
missugused mitte, nt laps : lapse : *lapst > last. Morfeemide vaba vaheldus sama funktsiooni täitmiseks on keeles mitu erinevat samaväärset võimalust, nt sisseütlevas kivisse e kivvi või mitmuses tänavatel e tänavail. 11) Paradigma kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid eri sõnaliikidesse kuuluvatel sõnadel võib olla. Nende vormide täielik sari moodustab lekseemi muuteparadigma. Paradigmamudel WP (Word and Paradigm), taksonoomiline strukturaalne mudel IA (Item and Arrangement), generatiivne reeglipõhine mudel IP (Item and Process), kahetasandiline morfoloogiamudel. Defektiivne paradigama (või vormistik) kui paradigmast osa vorme täielikult puudub, nt üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära ärge(m) ärgu. Algvorm tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel
annavad verbid (Loogi Tallinna koolilaste slängisõnastiku alusel arvutatuna on nimisõnade/verbide suhe ca 80/20). Kolmanda olulise rühma moodustavad kinnisfraasid, mida kasutatakse rituaalides ehk suhtlussõnad (tervitused, hüvastijätud, käsud, sõim ja hellitused). Slängisõnavara iselooomustavad mõningad ühised jooned: - slängis on tegemist sõnavara vormilise või/ja semantilise markeeritusega, st mitteneutraalsusega; - slängi iselomustab variatiivsus, st sama lekseemi või tähenduse kohta paljude häälikuliste või sünonüümsete variantide olemasolu. Ühel slängismil palju variante; - osa slängi (eelkõige sotsiaalne ja varjav) on kujundlik (metafoor, eufemism või düsfemism), talle on omane tugev hoiakulisus, hinnangulisus, eriti huumoor või, iroonia. Slängis on olulised need valdkonnad (asjad, kohad, teemad, tegevused jms) mis on vastava kasutajarühma elus olulised, st slängi pole mitte igasugustest leksikaalsetest väljadest. Nii
kirjeldamiseks ei pea (markerid). Väitsid, et süntaktiliselt õige lause võib semantiliselt olla täiesti vale. (Nt kuulus Chomsky lause 'Rohelised värvitud ideed magavad tormakalt') Hierarhilisuse võib eraldi välja tuua tähenduse mõõtmes, kus saab eristada järgmisi tasandeid: 1) seem elementaartähendus 2) lekseem (Greimas semeem) sõna tasand 3) lause/ütlus/propositsioon Nt lekseemi vanapoiss seemideks on meessoost, vallaline, lõbus jne Elementi võib uurida kahest aspektist: seestpoolt (morfoloogia, sisemine struktuur) ning väljastpoolt (süntaks), tema suhestatuses teiste tervikutega. Hierarhilised reeglid on seotud paradigmaatilistega, st et mitte kõik seemid ei saa omavahel ühineda. Charles Morris toob ära reeglid, mis keeles valitsevad, vastavalt semioosi kolmele mõõtmele:
annaabi.ee 
