Mis sinuga juhtus, Ann? (1)

Aidi Vallik
Mis sinuga juhtus, Ann?
„Akna taga on vihm . Muudkui vihm. Tundide kaupa“. Nende süngete sõnadega algab veelgi süngem raamat „Mis sinuga juhtus, Ann?“. Aidi Valliku triloogia kolmas osa räägib Anni perest ja suhetest teispoolsusega.
Anni peresse on oodata juurdekasvu . Ta vanemad on väga hõivatud ning Ann leiab, et temal puudub koht siin ilmas. Sellest hetkest, kui ta satub satanistide saidile internetis, saab elu täiesti uue pöörde. Hoogu lisab ka Anni uus klassiõde Maya. Ann soovib oma väikese venna surma ning uskumatul kombel hakkab kõik liikuma selles suunas nagu, ta tahtis. Loomulikult hakkas Ann seda palvet lõpuks väga kahetsema, aga siis oli juba hilja. Väike vend oli juba Soomes arstide hoole all, elu ja surma vahel kõikumas.
Nagu kõikidele omapärastele raamatutele kohane, algas seegi teos lõpuga, mis väga kutsub lugema, sest just seal on kõik loos esinevad sündmused põgusalt mainitud. Ann on haigla palatis ning mõtleb väga sügavalt. Mõtleb kõige üle- tulevik, minevik, olevik . Ta laseb kõik tunded, sündmused väga masendavas toonis peast läbi. Peale sellist algust on lugeja pea piisavalt sassis, et raamatu käest panemine ei tule kõne allagi. Seepärast võibki algus tunduda keeruline, aga lõpuks saab kõik selgeks. Lugemine läheb nii ladusalt, ei suuda pidamagi jääda. Ma võiksin öelda, et ma lausa neelasin selle raamatu.
Raamatu lõpp on üsna ootamatu . Annil on reaalsus ja ebareaalsus täiesti segi. Ta ei tee enam vahet päris elul ja unenäol. Üsnagi õudne on seda lugeda, sest ise ei tahaks eales midagi sellist kogeda. Kõige hirmuäratavam koge teose juures ongi lõpp. Alguses ei suudaks absoluutselt arvata, et kõik nii lõpus läheb, nagu läks. Ma arvan, et just selline ootamatu, sünge ning täiesti uskumatu lõpp teevadki selle teose üheks parimaks, mida ma lugenud olen.
Mulle väga meeldib, et raamat on väga lihtsalt ja konkreetselt kirjutatud. Ei ole tohutuid keerutusi ja üleliigseid seletusi. Sisse on toodud väga head võrdlused, mis aitavad lugejal selget pilti silme ette luua. Kõik ilusad sündmused on ilusti kirjeldatud ning kõik õudsed just nii jubedalt, nagu nad ongi.
Raamtu juures meeldis mulle kõige enam ebatavaline sisu. Mulle tundub, et siiani ei ole noorteromaanid sellist teemat kästitlenud nagu Ann’i raamat. Tegelikul ma kohtasin esimest korda satanismi teemat. Veel on minuarust väga hästi välja tulnud raamatu kaane illustratsioon, sest just tänu sellele ma võtsin raamatu kätte, lugesin sisukokkuvõtet ja otsustasin, et seda ma tahan lugeda.
Kiitust väärib ka selle teose puhul autori oskus väga hästi tegelaskujusid luua. Kuna ta on ise juba 8 aastat olnud õpetaja Haapsalus , teab ta üsna täpselt noorte hingeelu ning selle keerdkäike. Ta on tegelaskujude mõtted kirja pannud just nii nagu hädas ja põhjas olevad noored mõtlevadki.
Raamatut soovitaksin kõigile, aga ma usun et kõige paremini mõistavad seda raamatut just samaealised noored. Noorematel ning ka väga palju vanematel on võibolla veidi keerulisem mõista, aga oleneb inimesest. See ei käi kohe kindlasti kõigi kohta.
Üldiselt ma võiksin seda raamatut taevani kiita, aga eks igal lugejal on oma maitse.