Läänemere maad peale Esimest Maailmasõda (1)

Läänemere maad
Rootsi
Tõsiasi, et MS muutis oluliselt Euroopa kaarti, kajastus ka Läänemere ääres. Rootsi suhtus uute riikide, eriti Eesti, Läti, Leedu tunnustamisesse ettevaatlikult. Üldiselt vaadati uute riikide peale siiski heatahtlikult, nende teket peeti Rootsile julgeolekupoliitiliselt isegi soodsaks. 1929.aastal külastas Rootsi kuningas Gustav V Eestit ja Lätit, kus ta väga soojalt vastu võeti. Rootsile oli sõdadevaheline ajajärk edukas. 1920.aastal pandi alus Rootsi kujunemisele heaoluriigiks. Kuulsust kogusid Rootsi masinad ja tööriistad, samuti puidutooted , eriti TULETIKUD . Samuti sai tuntust Rootsi laud ja ka Rootsi kardinad . Erinevalt teistes Euroopa riikides paistis Rootsi silma sellega, et seal kogusid diktatuuride asemel hoopis toetust sotsiaaldemokraadid. Seejuures jäi Rootsi demokraatlikuks ja mitmeparteiliseks riigiks.
Soome
Soome oli maha pidanud lühikese, kuid üsna verise kodusõja. Soome kaalus tõsiselt kuningriigiks saamist. Kuningaks pidi saama üks saksa prints . Kuid siiski jäi soomlastel kuningriik loomata, sest Saksamaa kaotas sõjas ja troonipretendent loobus 1919.aastal otsustasid Soomlased vabariigi kasuks, kehtestasid põhiseaduse (mis kehtib tänaseni) ja valisid presidendi. 1920. Sõlmiti Tartus rahu Nõukogude Venemaaga.1920-1930.aastail sai Soomest Skandinaavia riik. Võrreldes Rootsiga , oli Soome sisepoliitiline elu märksa pingelisem. Kodusõda ei olnud kommunistide mõju kaugeltki kaotanud. Vastukaaluks tekkis 1920.aastate lõpul rahvuslik-parempoolne Lapua liikumine. Lapua liikumise mõjul suruti kommunistid Soome poliitikaelust kõrvale. Siiski ei õnnestunud lapualastel riigipöördekatse. Siiski säilis Soomes demokraatlik riigikord , ainult et ilma äärmusteta. On väidetud, et just püsima jäänud demokraatia oli see, mis hoidis ära 1939.aastal Soome alistumise NSV Liidule ja tagas iseseisvuse säilimise.
Poola
1920.aastal Poola riigijuht marssal Jozef Pilsudski käskis okupeerida oma sünnilinna Vilniuse ja ümbruskonna, et nihutada Poola piiri Lätini. Leedulased pole seda poolakaile kunagi andestanud, sest poolastunud Vilnius oli nende ajalooline pealinn ja Leedu riikluse häll. Sõja Nõukogude Venemaaga lõpetas Poola 1921.aastal Riia rahuga. 1922.aastal kaotas Pilsudski võimu. 1926.aastal tegi Pilsudski riigipöörde, kuulutas end peaministriks ja kehtestas nn sanatsioonirežiimi. Pilsudski jäi Poola diktaatoriks kuni oma surmani 1935.a. Poola oli Versailles ´ rahulepingute alusel saanud endale mitu Saksa ala. Need asjaolud tekitasid natsionalistlikes sakslastes , Poola vastu sügavat vimma. Kuid mingeid sooje tundeid polnud Poola vastu ka Moskvas. Olle jahedates suhetes mõlema ajaloolise vaenlasega, üritas Pilsudski esialgu ajada tasakaalupoliitikat. 1934.aastal otsustas Pilsudski läheneda Saksamaale, kellega sõlmiti liiduleping. Esialgu näis asi ennast õigustavat, kuid 1939.aastaks oli selge, et Saksamaa Poolat võrdväärseks partneriks ei pea ja kavatseb ta hoopis alla neelata, mispeale Poola hakkas abi otsima Prantsusmaalt ja Inglismaalt.
Eesti
1920.aastate algul olid Eestis kommunistlikud meeleolud veel üsna levinud. Neid jahutas otsustavalt kommunistide 1924.aasta 1.detsembri mässukatse, mida dirigeeriti Moskvast. Kogu ühiskonnale meenutati, et kommunistide võimulepääs kas või üheks päevaks viib Eesti NSV Liidu rüppe, ja see hirmutas kõiki. Järgmiselt suhteliselt edukatel aastatel vahetati mark välja krooni vastu ja majandus asus tõusuteele. Tähtsaimad riigitegelased olid jätkuvalt Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson. Riigikorraldus oli ülimalt parlamentaristlik-Riigikogust sõltumatu Presidendi institutsioon puudus. Riigipeaks oli riigivanem , kes ühendas peaministri ja presidendi ülesandeid. Majanduskriis , krooni devalveerimine ja valitsuse suhteliselt kiire vahetumine , tekitasid rahva hulgas rahuolematust. Vabadussõjalaste ehk vapside liikumine hakkas nõudma kõva kätt ja korda. See nägi ette tugeva presidendivõimu loomist. Uue põhiseaduse võimalusi kasutas ära-sealhulgas vapside endi vastu-Päts, kes sundis 1934.aastal Riigikogu „vaikivasse olekusse“, keelas erakonnad ja kehtestas autoritaarse režiimi. Järgnes nn Pätsi aeg, mis oli teiste diktatuuridega võrreldes leebe, pealegi majanduslikult edukas.
Läti ja Leedu
Ka Läti valis 1920.aastatel tugevalt parlamentaarse riigikorra, kuid erinevalt Eestist oli Lätil olemas võrdlemisi piiratud volitustega president . Sealgi hakkas majanduskriis kuhjama rahulolematust, nii majanduslike olude kui ka riigivalitsemise süsteemiga. 1934.järjekordselt peaministriks saanud Karlis Ulmanis , otsustas järgida Pätsi ja teostas riigipöörde, hakkas kehtima autoritaarne võim. 1936.aastal võttis Ulmanis endale presidendi tiitli ja volitused . Nii Päts kui Ulmanis nägid oma riigi majanduse ja ühiskondliku elu tähtsaima alusena talusid ning põllumajandust.
Leedus tugevnesid 1920.aastate keskel vasakpoolsed meeleolud, võimule tuli vasak-tsentristlik valitsus, kes andsid kommunistidele avarad tegutsemisvõimalused ja alustas lähenemist NSV Liidule. Rahvuslik- parempoolsed jõud ei jäänud ootama ja teostasid riigipöörde. Võimule tuli Antanas Smetona, kes jäi tugeva võimuga presidendiks, kuni 1940.aastani. Leedu spetsiifilisteks probleemideks olid esiteks Poola hõivatud-Vilnius, teiseks Leedu hõivatud Saksa piirkond- Memeli linn ja ümbrus. Tulemuseks oli leppimatu tüli Poolaga ja pingelised suhted Saksamaaga. Sellest kõigest lõikas ainsana kasu NSV Liit, kes sai esineda Leedu suure sõbrana.