Läänemere maad peale II MS (0)

Läänemere maad
Peale Esimest maailmasõda olid tekkinud uued riigid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Ainus vana riik Rootsi suhtus nende iseseisvumise tunnistamisse ettevaatlikult ja poliitilisi suhteid ei tahtnud siduda, piirdus vaid kaubanduslike ning kultuurisidemetega. 1929. aastal külastas Rootsi kuningas Gustav V Eestit ja Lätit. Sõdadevaheline aeg oli Rootsile edukas, Rootsi kujunes peagi heaoluriigiks. Tuntuks said Rootsi masinad ja tööriistad oma kvaliteedi poolest. Lisaks veel mitte mürgised tuletikud , Rootsi laud ja Rootsi kardinad . Toetust kogusid sotsiaaldemokraadid, kes tulid 1932. aastal võimule ja püsisid seal väikese vaheajaga 44 aastat. Rootsi jäi demokraatlikuks ja mitmeparteiliseks riigiks.
Soome oli pidanud maha verise kodusõja ja kaalus kuningriigiks saamist, kuid sakslasest troonipretendent loobus. 1919 kehtestati põhiseadus, mis on siiamaani jõus, ja valiti president . 1920 sõlmiti Tartus raha Nõukogude Venemaaga. Varem Baltimaade hulka liigitatud, nüüd aga Skandinaavia riik – Soome sõlmis 1922. aastal Varssavis Soome-Eesti-Läti-Poola liidu. Tegelikkuseks see liit aga ei saanud. Sisepoliitikas tegutsesid veel kommunistlikud erakonnad , mille vastu tekkis Lapua liikumine. Lapualased marssisid 10 000 inimesega Helsingisse, millega suruti kommunistid poliitikast kõrvale. Siiski riigipöördekatse ei õnnestunud ja see liikumine keelustati. Soome säilitas demokraatliku riigikorra.
Poolakad arvasid end mineviku pärast suurriigiks. 1920. aastal andis Poola riigijuht marssal J. Pilsudki leedukatele andestamatu käsu okupeerida ümbruskonnaga Vilnius , et laiendada riigi piiri Lätini. Nõukogude Venemaaga lõpetati sõda järgmisel aastal Riia rahuga. 1922 kaotas küll Pilsudski võimu, kuid nelja aasta pärast tegi riigipöörde ja kehtestas enda diktatuuri oma surmani 1935. aastal. Versailles ' rahulepingute alusel sai Poola tagasi nn Poola koridori, mille suudmes olev kaubalinn Danzig jäi vabalinnaks. Pilsudski pidas tasakaalupoliitikat Venemaa ja Saksamaaga. Viimasega sõlmiti 1934 liiduleping, mis 1939. aastaks oli kaotanud oma tähenduse ja hakati abi otsima Prantusmaalt ja Inglismaalt.
1924. aasta 1. detsembril toimus Eestis Moskva juhtimisega kommunistide mässukatse, mis hirmutas elanikkonda. Tähtsamad tegelased riigis olid Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson, majandus oli tõusuteel ja iseseisvale riigile omane. Kuid tulid majanduskriis , krooni devalveerimine ja valitsuse vahetumine , tekkis vapside (vabadussõjalaste) liikumine ning taheti muuta põhiseadust. 1934 sundis Päts Riigikogu „vaikivasse olekusse“, keelas erakonnad ja kehtestas autoritaarse võimu. Järgnes nn Pätsi aeg, mis oli suhteliselt leebe ja vabameelne ning ka majandus ekspordile orienteerudes heal järjel.
Lätil oli olemas piiratud volitustega president ja parlantaarne riigikord, kuid ka sinna jõudis majanduskriis. 1934. aastal järgis järjekordselt peaministriks saanud Karlis Ulmanis Pätsi eeskuju ja teostas riigipöörde, mille järel hakkas kehtima tema autoritaarne võim. Kahe aasta pärast omandas endale ka presidendi tiitli ja volitused . Ulmanis ja Päts nägid oma riigi majanduse ja ühiskondliku elu tähtsaima alusena talusid ja põllumajandust. Leedus oli autoritaarne võim juba aastast 1926. 1920. aastate keskel oli võimul kommunistid ja läheneti NSV Liidule, kuid parempoolsed teostasid riigipöörde ja võimule tuli Antanas Smetona, kes jäi presidendiks 1940. aastani. Leedul oli Vilnuse vallutamise pärast tüli Poolaga ja hõivatud Saksa piirkonna pärast pingeline suhe Saksamaaga.