Oma väiksuse tõttu ei ole Kuul märkimisväärset atmosfääri, sest ta ei suuda seda kinni hoida. Sõna märkimisväärne on siin oluline, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul. See on aga nii hõre, et maistes laborites taolist vaakumit saada ei õnnestu: ta on 10000 miljardit korda hõredam õhust merepinnal. Kuu on meile lähim taevakeha. Ta asub nii lähedal, keskmiselt vaid 384 400 km kaugusel, et iga inimene võib sealt palja silmaga näha sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsil. Kuna Kuu orbiit on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha. Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt. Suurim näiv nurkdiameeter on 33'40. Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022 kg. Keskmine tihedus on 3,3 g/cm3.
"Mered" ja "mandrid" Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Asend Maa suhtes Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Kuid seejuures esineb teataval määral libratsiooni – optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk
Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Maa kaaslasel atmosfääri leitud ei ole. Elu tekkeks ülisoodsatest tingimustest hoolimata ei ole leitud veenvaid tõendeid elu olemasolust Maal, kuigi kaudselt kinnitab seda pinnase värvuse sesoonne muutumine. Mõned entusiastid kipuvad Maa raadiokiirguse kasvu seletama mõistuslike olendite tegevusega, kuid tõenäoliselt leitakse sellele usutavam seletus." Umbes nii võiks iseloomustada Maad kujuteldav Marsi astronoom, kelle käsutuses oleksid samasugused teleskoobid koos lisaseadmetega nagu tema maistel kolleegidel. Kindlasti oleks tal veel lisada mitmeid hüpoteese ja teooriaid Maa ja sellega seotud nähtuste kohta, samuti võiks ta palju põhjalikumalt kirjeldada mandrite kontuure ja paiknemist. Lisame veel, et kõnealune raadiokiirgus pärineb televisooni ja ultralühilaine saatjatelt. Raadiokiirgus saadab arvatavasti ainsana maailmaruumi teateid tsivilisatsiooni olemasolust Maal. Kui
...............................................................................6 1.3. Kuu pinnaehitus...............................................................................................................8 1.4. Kuu sisemus.....................................................................................................................9 1.5. Kuu tekkimine................................................................................................................10 2. REISID KUULE................................................................................................................... 12 2.1. Apollo 11....................................................................................................................... 12 2.2. Armstrongi samm Kuu pinnale......................................................................................12 2.3. Apollo 12.....................................................................................................
· Mass: Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022 kg · Pöörlemis- ja tiirlemisperiood: Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga. · Raskuskiirendus: Kuu pinnal on 0,17g Välisilme. Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on
"Mered"" ja "mandrid Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Asend Maa suhtes Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Kuid seejuures esineb teataval määral libratsiooni optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk
Kuu Kuu on meile lähim taevakeha. Ta asub nii lähedal, keskmiselt vaid 384 400 km kaugusel, et iga inimene võib sealt palja silmaga näha sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsil. Kuna Kuu orbiit on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha. · Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549. · Orbiidi kalle ekliptika suhtes on 5,1454°. · Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine
Kuust endast tingitud kuuvärinad on haruldased, kuni miljard korda võimsamad ja toimuvad vaid 25 kuni 300 km sügavusel. Huvitaval kombel ei esine peaaegu üldse kuuvärinaid sügavusel 300 kuni 600 kilomeetrit. Mõlemat tüüpi kuuvärinate epitsentrid koonduvad vaid paari Kuu piirkonda. Kuuvärinaid tekitavad ka kraatrite külgedelt allaveerevad kivid ja pinnale langevad meteoriidid. Kunstlike kuuvärinaid tekitati programmi "Apollo" käigus, kukutades kasutatud maandumismoodulid Kuule. Kuu mõõtmed: Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt. Suurim näiv nurkdiameeter on 33'40. Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 10 22 kg. Keskmine tihedus on 3,3 g/cm3. Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda väiksem kui Maa pinnal. Esimene kosmiline kiirus on 1,7 km/s 3
udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. Kuu esikülg on väga mereline ja tagakülg palju tasapinnalisem, seal on ainult kaks merd. Kuul lähimal vaatlusel on näha seal mitmeid mäeahelikke, orge, lõhesid ja kraatreid. Mägedele on nimed pandud Maal asuvate mägede järgi, nt Alpid, Kaukasus jms. Kraatritel on eelkõige teadlaste kuid ka mõnede muude tuntud isikute nimed .( Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve) Kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on väga palju. Meredes hõredamalt, mandri osas tihedamalt. Kraatrite põhjuseks on meteoriidid.
9 Apollo 11 lk. 10 Apollo 12 lk. 12 Apollo 13 lk. 20 Kuul käinud inimesed lk. 24 Kasutatud kirjandus lk. 25 1 2 Kuu kui põhjus Kuu on meile lähim taevakeha. Ta asub nii lähedal, keskmiselt vaid 384 400 km kaugusel, et iga inimene võib sealt palja silmaga näha sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsil. Kuna Kuu orbiit on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha. Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul üks kuu, täpsemalt 27 päeva ja 8 tundi. Kuu paistab selle aja jooksul väga erinevalt ja pole teatava ajavahemiku vältel üldse näha.
Kahe täiskuu vaheline periood 29 päeva 12 tundi ja 43 minutit e. Raskusjõud pinnal 1 /6 Maa raskusjõust f. Heledus 1 /425 000 Päikese heledusest g. Keskmine tihedus 3,3 g/cm3 2. Välisilme: Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul meteoriitide poolt puruks. Regoliidi paksus ulatub mõnest meetrist noortel meredel
mööda ekliptikat liikudes täistiiru. Aasta pikkus on 365 ööpäeva 5 tundi 48 minutit 46 sekundit Juuliuse kalender(vana kalender) Koostas Sosigenes (Aleksandria astronoom), kehtestas Gaius Julius Caesar 46 a. e.m.a. Aastas on 365 päeva, igal neljandal aastal (liigaastal) on 366 päeva. Keskmine aasta on pikem tegelikust, iga aastaga jääb pisut maha(3 päeva 400 aastaga). Praegu 13 ööpäeva. Gregooriuse kalender Kalendriparanduse tegi Rooma paavst Gregorius XIII astronoom C. Claviuse arvutuste kohaselt. Täpsustati liigaastate reeglit (need, mille kaks viimast numbrit jagunevad neljaga, liigaastad ei ole need, mille täissajaliste arv ei jagu 4-ga). Seda kalendrit nimetatakse gregooriuse ehk uueks kalendriks. Uus kalender kehtestati eri maades erinevatel aegadel -- esmalt Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Belgias (1582). Nõukogude Venemaal ja Eestis toimus üleminek alles 1. veebruaril 1918, millele järgnes kohe 14. veebruar. Astronoomiline aeg. Vööndiaeg
Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km. Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. Välisilme, pinnaehitus, atmosfäär Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel on kraatritega kõige tihedamalt kaetud mandriline lõunaosa,
Universumi paisumine, mis on justkui tingitud ammusest suurest plahvatusest. Astronoomid nimetavad seda plahvatust Suureks Pauguks. Aeg sai alguse Suurest Paugust, mistõttu ei saa ,,ennet" olemas ollagi. Meie päikesesüsteemi kuuluvad kaheksa planeeti ja nende kaaslased (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ja rõngad. Päikesesüsteem on taevakehade süsteem, millesse kuuluvad Päike ja selle gravitatsiooniväljas tiirlevad väiksemad taevakehad. Arvatakse, et päikesesüsteem moodustus normaalses tähetekkes. Täheteke on protsess, mille käigus molekulipilved muutuvad tähtedeks. Planeedid tiirlevad ümber Päikese erineval kaugusel. Nad ei liigu mitte piki täpset ringjoont, vaid ovaalset teed mööda. Planeetidel on olemas ka teinegi liikumine: nad pöörlevad ruumis liikudes ümber oma telje. Kõik planeedid liiguvad ühes suunas. On olemas nii väikeplaneete (nagu Maa)
Merkuuri päritolu Merkuur on moodustunud umbes samamoodi nagu Maa. Planeedid moodustusid umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru, mis oli järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid
Sellest ajast on Maal rauast tuum. [10] Huvitavat Kuu pinnal on tumedaid laik, mida kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal Kuu vasakul poolel näha olevat laiku kutsutakse koguni ookeaniks (Tormide ookean- 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse madriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist mandritel domineerib anortosiit. Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Astronoomid on avastanud Kuul ,,igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid
domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. ,,Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti 1994 kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73- kilomeetrise Peary kraatri serv oli päikese käes terve ööpäeva. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi.
ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt, kuna kõigil ,,Mariner 10" lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoobiga saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib ,,Mariner 10" poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist lähtuvad kiired. Niisamuti on Merkuur kahepalgeline üks poolkera on tihedalt kaetud kraateritega, teisel poolkeral leidub aga ulatuslikke tasaseid alasid, mis sarnanevad Kuu meredega. Loomulikult pole neis tilkagi vett, nagu arvasid kunagised Kuuuurijad, vaid tegemist on hoopis tardunud laavaväljadega. Kraatrid Merkuuri ja teiste planeetide ning nende kaaslaste pinnal on tekkinud kokkupõrkel meteoriitidega
jumalate käskjala Mercuriuse järgi. Ju siis sellepärast, et ta liigub kiiremini, kui teised planeedid. Väga omapärane on Merkuuri pöörlemis- ja tiirlemisperioodide vahekord ühes Merkuuri ööpäevas on kaks Merkuuri aastat. Merkuuri pöörlemistelg on orbiidi tasandiga risti, seetõttu puudub aastaaegade vaheldumine. Merkuuri maastik on troostitu kivikõrb täis meteoriidikraatreid, olles äravahetamiseni sarnane Kuu maastikuga. On suuri, üle 200km läbimõõduga kraatreid. Ainulaadseteks pinnavormideks on kuni 2km kõrged ja sadu kilomeetreid pikad astangud. Maa elaniku jaoks oleksid tingimused Merkuuril üsna karmid. Pinnaühikule langeb seal 6 korda rohkem päikeseenergiat kui Maal. Ööpäevane temperatuurikõikumine on suurim Päikesesüsteemis. Atmosfäär Merkuuril praktiliselt puudub, seega pole seal mingit kaitset ei Päikese UV-kiirguse ega meteoriitide eest. Veenus
põhikomponent on lämmastik. Peale Maa on Titan ainus keha Päikesesüsteemis, mille pinda katavad talvel külmuvad ja suvel sulavad ookeanid. Tihti sajab vihma ja lund, ainult vee osa täidab Titanil metaan. Rhea jäi "Voyager1" kaameratest ainult 72000 kilomeetri kaugusele ja ta pinnal pildistati kuni poolteisekilomeetrilisi objekte. Rhea pind sarnaneb Kuu mandritega, ta on kõige tihedamalt kraatreid täis pikitud keha Päikesesüsteemis. Reljeefi ilmestavad veel ka kaks sirget kanjonit. Ta pinnavormid on nimetatud eksootiliste rahvaste peajumalate või maailma loomise tegelaste nimedega. Kuna Taaroa esindab polüneeslasi ja Torum hantemansse, on eestlasi esindamas piksejumala Uku kraater. Aasia rahvaid esindavad 26 nime, aafriklasi esindab 8 nime, Austraaliat ja Okeaaniat 7 nime, lõunaameeriklasi 5 nime. Iapetus on huvitav kahepalgeline kuu
ja tõde Kuust planeedist, mis on Maa lähim naaber. Referaat koosneb sissejuhatusest, seitsmest peatükist, kokkuvõttest ja kasutatud kirjandusest. 3 . 1. Kuu lähim naaber Kuu (lad Luna) on meie lähim taevakeha. Asub meile keskmiselt vaid 384 400 kilomeetri kaugusel, et iga inimene võib näha palja silmaga sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsilt. Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s. Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul 27 päeva ja 8 tundi, see on sideeriline Kuu. Kuu faasid korduvad iga 29, 5 ööpäeva tagant ja seda pikkust nim. sündooliliseks Kuuks. Läbimõõduga 3476 km ja massiga 7,35 x 1022 kg on Kuu läbimõõdult ligi neli korda ja massilt 81 korda väiksem kui Maa. Raskusjõud erineb Maaga võrreldes kuue kordselt, seega iga asi kaalub Maal kuus korda rohkem kui Kuul.
ainsat möödalendu Merkuurist 1974. a. ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestub pildistada umbes poolt kuna kõigil "Mariner 10" lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib "Mariner 10" poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist lähtuvad kiired. Niisamuti on Merkuur kahepalgeline üks poolkera on tihedalt kaetud kraatritega, teisel poolkeral leidub aga ulatuslikke tasaseid alasid, mis sarnanevad Kuu meredega. Loomulikult pole neis tilkagi vett, nagu arvasid kunagised Kuu- uurijad, vaid tegemist on hoopis tardunud laavaväljadega. Kraatrid Merkuuri ja teiste planeetide ning nende kaaslaste pinnal on tekkinud kokkupõrgetel meteoriitidega. Kraatreid
Aeg-ajalt mõned neist laienevad ja ühinevad teistega, vahel osa kaob. Kõik laigud on tegelikult atmosfäärikeerised ning tuletavad meelde maiseid tsükloneid ja antitsükloneid, mida tugevad tuuled edasi kannavad. Tumedad vööndid saavad oma värvi ammoniaagilt ja metaanilt. Ja need alad paiknevad sügavamal, kus temperatuur on kõrgem. Kõige huvitavam objekt Jupiteri nähtaval pinnal on Suur Punane Laik. Esimesena märkas seda itaalia rahvusest prantsuse astronoom Giovanni Cassini 1666. aastal. 1878. aastast tänaseni vaadeldakse teda pidevalt. Laik on ellipsikujuline, selle pikem läbimõõt võrdub 50 000 km-ga, lühem pikkus on 30 000 km. Laigu suurus ja heledus muutuvad aja jooksul, kuid päris ära ei kao kunagi. "Voyageride" 1979. aastal tehtud fotod näitavad, et tegemist on tõepoolest hiiglasliku antitsükloniga. Punase värvi annab laigule fosfiin (PH3). 3 Suur Punane Laik.
Kuu. 3. Maa haaras temast liiga lähedalt möödalennanud juba "valmis" Kuu enda ümber tiirlema. Praegu loetakse kõige tõepärasemaks nn. hiiglasliku kokkupõrke teooriat. Selle järgi põrkas üle 4,6 miljardi aasta tagasi umbes Marsi suurune keha kokku Maaga.Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. Kuu ajalugu Roomlased panid Kuule nimeks Luna, kreeklased Selene jaArtemis, ning tal on palju teisi nimesid erinevates mütoloogiates Kuud külastas esimesena Vene kosmoselaev Luna 2 1959. aastal Esimesena maandusid kuule Neil Armstrong ja Edwin Aldrin 20. juulil 1969. Kuu faasid Kuu loomine (kuud ei ole näha) Noorkuu Poolkuu (esimene veerand) Kasvav kuu Täiskuu Kahanev kuu Poolkuu (viimane veerand) Vanakuu. Kuu pind Palja silmaga on Kuul näha tumedaid laike, astronoomid kutsuvad
planeetidevahelise automaatjaama ,,Mariner 10" kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt kuna kõigil Mariner 10 lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib Mariner 10 poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kkuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist lähtuvad kiired. Niisamuti on Merkuur kahepalgeline üks poolkera on tihedalt kaetud kraatritega, teisel poolkeral leidub aga ulatuslikke tasaseid alasid, mis sarnanevad Kkuu meredega. Loomulikult pole neis tilkagi vett, nagu arvasid kunagised kuu-uurijad, vaid tegemist on tardunud laavaväljadega(1). Mariner 10 avastas, et Merkuuril on proportsionaalselt tunduvalt suurem metallist tuum, kui teistel planeetidel. See fakt viis
Vulkaanilise tegevuse käigus täitusid need augud laavaga, tekitades meredele tüüpilised tumedad tasandikud. Ka kaatrid (Bailly ja Flavius) on meteoriitide poolt tekitatud. Kui kaatri läbimõõt on suurem kui 300km, siis nimetatakse neid basseinideks( Idamere bassein, Niiskuse mere bassein, Nektari mere bassein)... Luna3 1959. aastani ei olnud keegi Kuu tagakülge näinud. Sama aasta oktoobris lähetas Vene tehiskaaslane Luna 3 (all) Maale esimesed Kuu tagakülje fotod. Kuule laskumine Esimese juhitava laskumise Kuule tegi 1966 NSV Liidu kosmosesõiduk Luna 9. Kolm aastat hiljem, 1969. a juulis, väljus USA astronaut Neil Armstrong Apollo 11 kuumoodulist ja tema oli esimene Kuu pinnale astunud inimene. Kuu eemaldub... Kuu liigub maast iga aastaga 4cm võrra eemale 4cm Kuu mõju Maale Muutke teksti laade
Kool Nimi Klass Päikesesüsteem Referaat Tallinn 2008 Mis on Päikesesüsteem? Päikesesüsteem moodustub Päiksest ja tema ümber tiirlevatest taevakehadest. Tegelikult on Päikesesüsteem üks tohutu suure tähtede ja planeetide süsteemi- Galaktika osake. Galaktikaid on universumis miljardeid. Meie Galaktikat nimetatakse Linnuteeks. Päikesesüsteem on umbes 5 miljardit aastat vana. Sel ajal tekkis gaasipilv, mille mass oli umbes kaks Päikese massi. See pilv sisaldas vesinikku, heeliumit ning peale nende veel 1- 2 % raskemaid elemente.
Päikesesüsteemi kuuluvad Päike, kaheksa suurt planeeti koos kaaslastega (Merkuur, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Veenus Uraan ja Neptuun), asteroidid ehk väikeplaneedid, Mõõtmete poolest sarnane Maaga, heleduselt 3. kääbusplaneedid, komeedid ja meteoorkehad. Päike on taevakeha peale Päikest ja Kuud, seda uuritase kosmosest süsteemikeskne keha, mis moodustab umbes 99,6% kogu pildistades ja radaritega. Maa pealt pole Veenuse pinda süsteemi massist, päikesesüsteem tekkis u. 5 miljardit a kunagi näha, seda varjab tihe atmosfäär. Pilvekihtide tagasi. vahel puhub tuul kiirusega 300-400 km/h. Pinnatemperatuur on 480C, rõhk on 9 Mpa, pinnas on Päike tasane, kivine ja vesi puudub, seal leidub tuhandeid
SISSEJUHATUS Juba väiksest peale on mind imestama ning vaimustama pannud kogu see müstika, mis kosmose avarustes peitub. Nüüd on taas käes olukord, kus oleks vaja leida vastus ühele küsimusele: mis on Päikesesüsteem? Sellele küsimusele püüangi antud töös vastust leida. Teadsin ammusest ajast peale ,et on olemas planeedid ja ,et Päike on üks tähtsamaid taevakehi, enamvähem teadsin ka kuidas süsteem tekkinud on, kuid sügavamaid teadmisi pole mul senini Päikesesüsteemist olnud. Töö koostamiseks kasutasin peamiselt interneti ning erinevate raamatute abi. Et tööd oleks lugejal huvitavam lugeda, lisasin ka pilte, mis antud peatüki kohta käivad. Kergemaks
Marss 12 Marss paistab taevas punase tähesarnase punktina, ta on verega ühte värvi. Läbi teleskoobi paistavad Marsi polaarsed jäämäed, mis sisaldavad külmunud vett. Aastaid tagasi uskusid astronoomid, et Marsil võib olla arukas elu, kuid praegu teame, et see pole õige. Marsi pind on väga külm ja kaetud igas suurusjärgus kaljudega. Marsil on palju erinevaid pinnavorme - kraatreid, mägesid ja orge ning kõrgeid vulkaane. Marsil on kaks kuud. Mõlemad on väikesed, vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga. Need on Phobos ja Deimos. Phobos Deimos Jupiter Väljaspool väikeplaneetide piirkonda asub Jupiter - suurim planeet Päikesesüsteemis. Nagu teistelgi gaasilistel planeetidel, puudub ka Jupiteril tahke pind. Jupiteri vaadeldes on näha planeeti ümbritsevad pilvevööndid. samuti on näha
Io on küllaltki hele taevakeha, ta albeedo on 0,6. Keskmine pinnatemperatuur ekvaatoril on -50°C, kuid on avastatud alasid, kus temperatuur tõuseb kuni kahekümne soojakraadini. Pinna värvus on valdavalt punakasoranz, polaaralad paistavad rohkem tumepruunikatena, ekvatoriaalaalad heledamatena. Iol on avastatud 7 tegutsevat vulkaani. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid - nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 km, kuid on ka paarisaja-kilomeetrise läbimõõduga vulkaane. Europa on samuti küllaltki hele. Suurkuu pinnatemperatuur on öösel -190°C, keskpäeval -150°C. Pinna värvus on valdavalt kollakas, polaaralad on ekvatoriaalaladest heledamad. Europa pind on ämblikuvõrgutaoliselt kaetud suhteliselt tumedate "kanalitega" (albeedo 0,45). Pind "kanalite" vahel on väga hele (albeedo 0,7)
Planeedi pooluste läheduses leidub laike harva. Kõik need laigud on tegelikult atmosfäärikeerised ja tuletavad meelde maiseid tsükloneid ning antitsükloneid, mida tugevad tuuled edasi kannavad. Tumedad vöödid saavad oma värvi ammoniaagilt ja metaanilt. Need alad paiknevad sügavamal, kus temperatuur on kõrgem. Kõige huvitavam objekt Jupiteri nähtaval pinnal on Suur Punane Laik. Teda nähakse juba üle kolmesaja aasta. Esimesena märkas laiku itaalia rahvusest prantsuse astronoom Cassini 1666. aastal. 1878. aastast tänaseni vaadeldakse Suurt Punast Laiku pidevalt. Laik on ellipsikujuline ja ta pikem läbimõõt on neli Maa läbimõõtu -- 50 000 kilomeetrit, lühem 30 000 km. Laigu suurus ja heledus muutuvad aja jooksul, kuid päris ära ei kao ta kunagi. Suur Punane Laik asub planeedi lõunapoolkeral, umbes kakskümmend kraadi ekvaatorist lõuna pool. 6 "Voyageride" poolt 1979
Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku- Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus normaalses tähetekke protsessis, mis tekitas ka Päikese enda, mitte mingis erilises protsessis (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrkes), nagu kunagi arvati. Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilve gravitatsiooniline kollaps, mille tulemusena tekkis tiheneva ja pöörlemise tõttu lapikuks muutuva gaasipilve keskele prototäht. Kui prototäht tõmbus niivõrd
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
