Kumu kunsti verstapostid (1)

Eesti rahvakultuur pole arenenud ainult omaette või endasse sulgununa. Juba kiviajast peale on Eesti alal põimunud eri suundadest lähtunud kultuurimõjud ja eesti rahvakunsti on täheldatud mitmeid väga kaugele laenatud motiive . Eestlaste hulka sulas teiste rahvaste esindajaid. Siiski on sajandeid püsinud külaühiskond ladestanud need välismõjud soomeugrilikule aluspinnale nõnda, et on et on säilitanud eesti rahvakunsti omapärane ilme. Ka baltisakslaste teoseid läbivad narratiivid põhinevad suurel osal Eesti ajalool ja olustikul. Pikka aega, või õigemini suurema osa Eesti ajaloost on kunsti ja kultuuri mõjutanud erinevate maade okupatsioonid. Sellepärast saame päris Eesti kunstist kui rahvuslikust kunstist rääkida alles peale eestlaste vabanemist feodaalsest pärisorjusest ehk perioodist, mis algab Köleri kunstilise tegevusega. Antud essee keskendub Kumu ekspositsiooni „pärlitele“ Eesti kunstis, mida saaks periodiseerida Köleri tegevusest kuni 1930ndateni.
Kuni 19. sajandi teise pooleni domineerisid Eesti kunstimaastikul baltisakslased , ning eestlastest suuri kunstnikuid enne Kölerit ei eksisteerinud. Laiemateks põhjusteks olid võõrvõim, rahvuslikul rõhumisel põhinev pärisorjuslik kord, vaene ühiskond ja puudulik kunstiharidusesüsteem. Ka Köler sai alustada oma kunstilist tegevust tänu talurahva pärisorjusest vabastamisele, millega tekkisid eeldused eesti rahvusliku kultuuri sünniks. Köler omandas hariduse küll Peterburis, ning veetis seal ka suurema osa oma elust, kuid Eestis käies sai ta talurahva olukorrast tohutult inspiratsiooni ning see kajastus ka tema loomingus. Köler oli ka suur ärkamisaegsete rahvuslike ürituste toetajana. Kumu kollektsioonis leiduvatel teostel võib leida palju viiteid Eesti maastikele ja kunstniku päritolule. Juba see, et Köler oli esimene eestlasest kunstnik, muudab tema teosed Kumu ühtedeks väärtuslikemateks ja tähelepanuväärsemateks taiesteks. Muuseumi üks funktsioon on illustreerida kunstiajalugu , ning ilma Köleri teosteta jääks see ülesanne täitmata. Kumust võib leida juba postkaartidelt tuntud Köleri ema- ja isa portree. Mind sümpatiseeris pigem monumentaalne kristliku sisuga õlimaal. Köler oli hinnatud portretist ning seda maali vaadates ei ole selles kahtlustki. Ta oli ka eesti monumentaalmaali rajaja.
Eesti skulptuuri teerajajad on Weizenberg ja Adamson. Mõlemate kunstnike teosed on esindatud ka Kumus . Nagu ka Köler, sai Weizenberg kunstihariduse Peterburis (aga ka Berliinis), sest Eestis puudus võimalus kunsti õppida. Ta meisterdas allegoorilisi kujusid . Amandus Adamson oli esimesi monumentaalskulptuuri viljelejaid Eestis. Kumus on esindatud näiteks „Koit“ ja „Hämarik“. Muide asub Adamsoni teine "Russalka" Krimmi rannas. 1904 . a. avati Adamsoni skulptuur "Uppunud laevade monument " Sevastoopolis. ''Koitu ja Hämarikku'' vaadates tekivad ainult positiivsed mõtted ja tunded , sest juba pealkiri tõotab midagi head. Skulptuur on suhteliselt heades mõõtmetes. On näha et kunstnik on tükikese oma hinge teosesse pannud . See teos oli ka üks minu lemmikutest just nimelt selle suurese ja mõtte poolest.
Teine eesti skulptuuri rajaja Weizenberg esindab seda hilisklassitsismi, mille lähtekohaks oli Thorvaldseni looming, mis huvitaval kobel püsis nii kaua elujõulisena. Weizenbergi tööde paremik on loodud rahvusliku mütoloogia ainetel .
Nii Köler, Weizenberg kui ka Adamson tegutsesid suurelt jaolt väljaspool kodumaad. Sajandi lõpul aga asusid mitmed kunstnikud peale välismaal veedetud õpinguaastaid elama kodumaale ja on iseseisva Eesti kunstielu teerajajad. Düsseldorfis õppinud Paul Raud, kes viljeles portreemaali, on järjekindel realist. Maalides enamjaolt saksa aadelkonnale, jäid tema tööd laiemale avalikkusele tundmatuks. Kumus olev töö ''Ema viis hälli heinamaale'' jäi hinge sooja ja südamlikuna. Tema kaksikvend Kristjan Raud osales rahvakunsti kogumisel. Tema tööde tipuks olid Kalevipoja-ainelised tööd.
Järgmiseks verstapostiks olen valinud Ants Laikmaa, kes siirdus impressionistlikule käsitlusviisile saksa vaimus . Ta on loonud nii portreid kui ka maastikke pastellitehnikas. Kumus olev ''Autoportree'', mis on samuti maalitud pastellidega, paneb hämmastama kui suurepäraselt on võimaliku joonistada inimesi silmi, justnagu nad pildi sees oleks keegi, kes vaatabki otse silma.
Keskse tähendusega revolutsioonieelse kunstnike põlvkonnas väärivad märkimist maalijad Mägi ja Triik ning skulptor Koort.
Konrad Mägi loomingut iseloomustab erksate toonide rakendamine. Tema kunsti lähtkohtadeks olid impressionism ja neoimpressionism , kuid hiljem hakkas tema töödes domineerima ekspressionistlik käsitlusviis. Mägi maalis peamiselt maastikke. Konrad Mägi ''Meditatsioon'' ning ''Soomaastik'' näitavad kunstniku julgust kasutada väga erinevaid ja erksaid värvitoone. Mägi unustas kindlad piirjooned ja ta tundis vabadust teha nii, kuidas ta nägi loodust enda ümber.
Nikolai Triik sarnanes oma teostelt Konrad Mägiga. Talle oli iseloomulik stiliseerimispüüd ja kontuuride ilmekuse taotlus (väga hästi on sellest aru saada teosel ''Immgard Menning'') Samuti jugus kasutada nt. Sinist värvi inimese näo maalimisel näitas tahet ning vabadustunnet teha oma töid just nii, nagu talle meelepärane oli.
Jaan Koorti kunsti lähtekohaks on prantsuse mooda skulptuuri algusjärgu meistrite laad. Arhailine kreeka ja egiptuse plastika on talle samuti tugevaid impulsse andnud. Koorti vormikäsitlus on kindel ja selge, seejuures siiski tundeküllane. Koorti skluptuurid võrreldes näiteks Adamsoni skulptuuridega jäävad kuidagi tühiseks. Nad on lihtsamad ja ebareaalsemad, kuid ometigi väga osavalt valmistatud.
Iseseisvusajaga algab eesti kunsti arengus uus periood. Kunstnike arv kasvas märgatavalt ning selleks ajaks oli eesti kunstini ukatunud radikaalsed moodsad kunstivoolud, nagu kubism ja futurism , samuti ekspressionism . Nende teerajaks oli Ado Vabbe , kelle lemmikvahendiks olid õlivärvid ning akvarell . Vabbe on kindlasti üks verstapostidest Kumus, kuid minu jaoks ta niivõrd suurt mõju ei avalda. Vabbe Seine 'i jõgi jätab kuidagi külmaks ja jääb arusaamatuks.
Erinevalt Vabbele puges hinge aga tuntud ja armastatud Wiiralt , kes on iseseisvusaja graafikutest kõige tuntum. Ta on saavutanud suure meisterlikkuse peaaegu kõigil graafilise tehnika aladel. Aastast 1925 tegutses Wiiralt Pariisis. Wiiralti loomingut iseloomustab suur fantaasiaküllus, mis mulle tema teoste juures kõige rohkem meeldibki. Tema varasemates töödes on märgata sidet ka ekspressionismiga, 1930ndates aastates pöördub kunstnik aga realismi poole, milles saavutab ta klassikalise selguse ja vormikindluse. Wiiralti teosed olid Kumus pandud musta raami sisse, see andis piltidele mõjuvama efekti. '' Istuv naine ja mees'' , ''Söömar'' ja kindlasti ka ''Põrgu'' – rahvas armastab seda.
Järgmiseks Kumu verstapostiks võib pidada Paul Burmani , kelle elutee ei ole mitte lihtsamate killast. Burmani jaoks oli maalimine sama paratamatu nagu elamine ise. Maalimine maandas ta sisemusse kogunenud ängi ja pingeid, sellest kujunes olulisim kunstniku suhtlemisvahend. Maalija palavikulisele loomustungi rahuldamiseks sobisid looduses nähtud motiivid, kuid eriliselt kiindunud oli kunstnik loomadesse. Just üks pilt kahest tiigrist on sööbinud mu mällu, kuid pildi nimi on sealt kadunud. See ei ole küll nii eriline, kuid temas on siiski midagi, mis jääb meelde pikaks ajaks.
Kokkuvõttes võib öelda, et kuni 1930.a. domineeris Eestis kunst , mis rahulikult , aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud “ realistlik reaktsioon ” ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus , et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset käekirja. Looduslik aine oli põhiliselt ainult ettekäändeks kauni, isikupärase vormi loomisele. Enamik kunstnikke ja ka suur osa publikust harjus just sellel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud, et “kuidas” on palju olulisem kui “mis”.
Kasutatud kirjandus:
1) Voldemar Erm - ''Lähtemeistrid''
2) Voldemar Vaga - ''Üldine kunstiajalugu''
3) Kumu Kunstimuuseumi artiklid
4) Internet