Kultuurilood (4)

Kultuurilood I
Eksamiessee
Kultuurilugu on inimestele ja inimese loodud, kas siis käte või vaimuga. Kultuuriloos esineb järjepidevus, see on üleelanud võimuvõitlusi ja nälga ning läbi rahva suu püsima jäänud. Kultuurilugu on “suur lugu”, sest see räägib suurtest tegudest ning kangelastest, olgu need siis inimesed või jumalad. “Väikeste inimeste” lugu, sest nemad on selle edasi kandjad . Suur osa kultuurilugudest ongi säilinud tänu suulise kultuuritraditsiooni olemasolule. See on kunstiteos , mis kasutab oma keelt võimalikult kõrgel tasemel, kandes edasi väärtusi.
Üks olulisemaid on kahtlemata , 2050 aastat tagasi rootükiga savitahvlile kirjutatud, vana-sumeri eepos . Alles 19. sajandil avastas arheoloog Layland põrunud mineva linnast Gilgameshi tükid, mis aegamisi taastati . Sellise huku läbiteinud eepos , mille keskmeks on problemaatiline kuningas, väärib kahtlemata esiletõstmist. See on õpetlik lugu sellest, kuidas metsikuses saab hakkama tsiviliseeritud Gilgamesh ning metsik Enkidu. Sõbra surm ajendabki Gilgameshi otsima tarka Utnapithimi, kellelt loodab saada surematuse saladust. Tark viib Gilgameshi transsi ja räägib talle loo looduskatastroofist. Veeuputus näitab loodusnähtuste olulisust igas kultuuriloos. Lugu, mida on aastasadu jutustatud, räägib piiridest ja nende järgimisest (tuleb näidata kus jookseb piir ja anda edasi mnemotehnikat).
Trooja sõja ajal kirjutatud eepos, Ilias , on säilinud peamiselt suulisel traditsioonil. Iliast hakati kirjutama ajal kui oli tekkinud harjumus sõjast, teos ise on väga verine ning näitab sõja kultuuri, mis sisaldab ka käitumiseetika tundmist (näiteks kuidas ümber käia tapetuga). Selle eetikakoodeksi vastu Iliase kangelane eksiski. Lohistades, oma sõbra tapnud , vastase kuninga poja laipa , enda järel ümber Trooja linna. Eeposes ongi välja toodud kaks vastandit Kleos ja Eleos . Esimene neist tähistab hiilgust või valgust, teine inimlikku halastust . Sealt ka probleemipüstitus, et kumb on olulisem. Kui aga Hektori isa Priamos tuleb Achilluse juurde ja palub oma poja laipa tekib kolmas väärtus sophosyne e mõõdutunne.
Eluloo puhul on tegemist ajalooga . Mihhail Lotman on loengus öelnud: “Ajalugu ei ole mitte minevikus toimunud sündmused, vaid ajaloo kohta kirjutatud sündmused.“ Järelikult on lugu väga subjektiivne. Kindlasti ei muuda see, et allikas ei ole "objektiivne" teda kasutuskõlbmatuks. Kõik mis öeldud või kirjutatud on tõene seni kui ei ole tõestatud vastupidist.
Elulugude kirjutamist ajendavad erinevad põhjused. Menocchio puhul olid selleks tema drastilised vaated ning dramaatiline elu. Menocchiole sai saatuslikuks maailmapilt, mille järgi maailm on samamoodi tekkinud nagu vaglad – juustusse. Sügaval keskajal mõisteti ta vangi, kus ta kirjutas kaitsekirja, mille puhul jäi kaheldavaks, kas tema on selle autor. Ehk oli Menocchio keha ja vaim tõepoolest nii murtud , kuid samas võib see olla ka erinevate allikate poolt moondatud. Eluloo puhul on objektiivsus alati kaheldav.
Guillaume le Marechal oli väärikas rüütel, kelle elulugu on pandud lugulauluna kirja andeka kirjaniku Jeani poolt ning tellitud vanemalt pojalt, peamiselt lähedastele lugemiseks. Le Marechali suguvõsa hääbus kiiresti, kuid lugulaul jäi läbi juhuse püsima ning on nüüd vägagi oluline ajalooline biograafia. Seda tänu sellele, et see oli kirja pandud keeles, mida mõistis ka lihtrahvas . Kuna le Marechal oli inimeste seas (nii kõrgemast kui madalamast klassist) väga populaarne , siis kanti seda rahvasuus edasi. Lugulaulu teksti peamiseks allikaks oli Marechali ustav sõber Jean d’ Early , kes püsis ta kõrval surmani. Kiidulaulu on kahtlemata ilustatud (osade ajalooallikate sõnul ei olnud le Marechal sugugi nii „puhas“), kuid ainulaadsel viisil kirjeldab ta rüütlikultuuri, kajastades ka kristlust (sh pühaisade nahaalsust).
Varauusaegne palgasõdur Ernst von Minden, oli üks Tallinna palgasõduritest, kelle kohta esimesed andmed viivad 1501. aastasse . Hoolimata sellest, et ta oli Tallinna teenistuses 1503. aastani, annab tema lugu põgusa ülevaate sõjanduse korraldusest Wolter von Plettenbergi ajal peetud Vene-Liivi sõja päevilt. Palgasõdurite peamisteks ajalooallikaks on erinevate kroonikute kirjutised (üheks oluliseks piiskop Christian Bomhower), indulgentsid ning peamiselt töölepingud, mis tol ajal olid väga põhjalikud. Palgasõdurilepingud kajastasid relvastuse laenamist, vigastusi, sotsiaalseid tingimusi. Ernst von Mindeni muutis värvikaks ajalootegelaseks skandaal (väidetavalt oli ta levitanud laimu, et Tallinn tahtis rünnata Taani kuningat, mida ta ise eitas) ning tema elu dramaatiline lõpp, kus ta mõisteti surma.
1969. aasta Eduard Bronhöhe romaanil „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“, põhinev film kajastab kristliku ordu kultuurilugu. Kirik ning klooster olid üliolulised institutsioonid ning nendele vastuhakkamine lubamatu. Filmi kangelanna sakslasest aadlipreili Agnes otsustab, et ta ei soovi abielluda „ Liivimaa parima ratsutaja “ Hans von Risbieteriga (kes lubas abiellumise korral kloostrile anda kultuuripärandi) ning kangelaslikust Gabrielist kujuneb tema päästja, mistõttu hakkab neid jahtima klooster. „Viimne reliikvia“ omab olulist tähtsust meie kultuuriruumis. Tema hea jälgitavus ja lihtne süžee on muutnud ta rahva seas populaarseks mõjutades iga eestlast, kes seda filmi on näinud. Ilmar Raag on öelnud: „Eestlaste identiteedi diskursuse kohaselt me oleme “mässavate talupoegade” järeltulijad.“ Gabrieli tegelaskuju seda kajastabki.