positsioonist. Naine annab Hektorile strateegilist nõu, kuidas sõda peaks minema, et see oleks parim pere jaoks. Soovitab kaitsestrateegiat. Kleos hiilgus. Teha niivõrd suuri tegusid, et sinust jäädaks laulma suuri lugusid, pead olema vapper, et lähed ka kindlameelselt surma, et saada hiilgust, sõnab Hektor vastuseks abikaasa kõnele. Võitlus Kleose nimel peaks siiski päästma kõik. Kuigi tulevik võib olla tume, jääb alles aukõla. Eleos kahjutunne, väärtustab lähisuhteid (abikaasa vaade). Nad on mõlemad nõus, et surm tuleb kindlasti. Eleose mõte, et jää meie kõrvale. Kultuurkonna seisukohalt jääb määravaks Kleos. Kaks erinevat vaadet, peale jääb Kleos. Hektor annab järgi mehelikule aukõlale. Arete ülimväärtus. Naiselik Arete? Eeposest võetuna, naise Arete on püsida omal kohal, kasvatada lapsi jm. Naiselik Arete ei kuulu kokku Kleosega, naise Arete on olla tasa, mitte teha midagi suurt.
09.2009 Sõda,rahu ja eepos Hektori ja tema nais ekohtumine justkui üks väikene rahu koht.Kas sõjal on mõtet?Kuidas sõdida,Andromake annab sõjastrateegilist nõu- kaitse,mitte ära ründa.Sest ta ei taha Hectorit kaotada.Hektor vastab argumendiga - au ei luba paigale jääda,linna müürid kaotada.Väike poeg kuuleb seda jutuajamist pealt.Hector ei taha poja ees häbisse jääda ja ei taha et tema naisest saaks orjatar.Kas on võimalik sõjale vastu hakata? Eleos - halastus,hoolimine Kleos - aupaiste Surra ei tohi põlvili,anumise läbi,haigusesse.Surema peab lahingu käigus.Endale armu paluda on väga ebaväärikas,kuid naistele on see lubatud. Iliase viimane vaatus lööb selle ümber: Priamos kaotas poja Hectori Achilleuse käe läbi ja läks tema laagrisse laipa tagasi paluma,et teda väärikalt matta.Sõjas/sõdalasel on võimatu kleost ja elost kokku viia - sophrosyne - mõõdutunne,moraalne ja emotsionaalne ristumine.See on just
Kultuurilood, 30. Sept (vt wikipediast Ilias ja Hector) Kleos (valgus) aupaiste kangelasele, kes on vapralt võidelnud. See on see, mida Hector kartis kaotada. Eleos halastus, hoolimine. Kuulub kangelasele, kellel on solidaarsust oma kaasvõitlejatele, teda seob kirjutamata aukoodeks. Neid kahte on võimatu sõjas kokku viia. Suremise viis on oluline: surra ei tohi põlvili, anudes (kr. k supplikant). Loos: Hectori isa tuleb Achilleuse juurde anuma oma poja keha eest. Sophrosyne piirides püsimine, enese üle valitsemine, enesekontroll. Arete sõjaline hiilgus, tegelik tegu, sõjamehe osavus. Naisel vaikus.
Trooja sõja ajal kirjutatud eepos, Ilias, on säilinud peamiselt suulisel traditsioonil. Iliast hakati kirjutama ajal kui oli tekkinud harjumus sõjast, teos ise on väga verine ning näitab sõja kultuuri, mis sisaldab ka käitumiseetika tundmist (näiteks kuidas ümber käia tapetuga). Selle eetikakoodeksi vastu Iliase kangelane eksiski. Lohistades, oma sõbra tapnud, vastase kuninga poja laipa, enda järel ümber Trooja linna. Eeposes ongi välja toodud kaks vastandit Kleos ja Eleos. Esimene neist tähistab hiilgust või valgust, teine inimlikku halastust. Sealt ka probleemipüstitus, et kumb on olulisem. Kui aga Hektori isa Priamos tuleb Achilluse juurde ja palub oma poja laipa tekib kolmas väärtus sophosyne e mõõdutunne. Eluloo puhul on tegemist ajalooga. Mihhail Lotman on loengus öelnud: "Ajalugu ei ole mitte minevikus toimunud sündmused, vaid ajaloo kohta kirjutatud sündmused." Järelikult on lugu väga subjektiivne
saj.). Aischylos /Laios, Oidipus,/ Seitse Teeba vastu (467 eKr.) Sophokles Kuningas Oidipus (u. 428 eKr., Oidipus Kolonoses (401 eKr.). Euripides Foiniiklannad (u. 411/409 eKr.) Oidipus elab Teebas, Iokaste elab. Seneca Oedipus (1. saj. AD) paatoslik, vägivaldne, isa vaim. Keskaeg: Le Roman de Thèbe (1150). Renessanss: Giovanni Boccaccio De mulieribus claris (1362). L' Edipo Tiranno (Teatro Olimpico 1585.a. Vicenza). Aristotelese Poeetika mõju: sündmustik, kaastunne ja hirm (eleos, phobos), katharsis, karakterid, hamartia. Pierre Corneille Oedipe (1659) ; Voltaire Oedipe (1719); Dryden, John, Lee, Nathaniel Oedipus (1679) Heinrich von Kleist Der zerbrochene Krug (1803-4). von Platen, August Der romantische Oedipus (1829), naljamäng viies vaatuses. Hugo von Hofmannsthal Ödipus und die Sfinx (1906); André Gide Oedipe (1930) Jean Cocteau La machine infernale (1932); Igor Stravinski
annaabi.ee 
