Kultuuriga ja kultuurita (1)

Kultuuriga ja kultuurita.
Mida tähendab Eesti kui vaimne isiksus? [-] Arusaama, et see rahvuslik vaimu-vara, mida me tunneme oma kirjanduses, kaunites kunstides, laulupidudes, kul-
tuuris tervikuna , on sõjakoledused ja lõpmatud muud katsumused üle elanud tänu meie vanemate ja eellaste hingejõule ja ohverdustele nii kodumaal kui suures maailmas. Et selle edasiandmine järgmistesse sajanditesse on väärikaim üritus, mida üks inimkollektiiv või põlvkond korda saata saab. Et kodu- ja isa-maa- armastusest ei tule väsida- kui tahes valla ei oleks maailm.
Jüri Talvet
Ameerika märkmed ehk Kaemusi Eestist
Elame tarbimisühikonnas, kus on peamiseks näidata, missuguse autoga keegi sõidab, missugusel soojal maal puhkamas käis, missuguses uhkes paigas oma sünnipäeva pidas ja missuguses riigis töötab või õpib. Tõsi küll, viimased kaks masu -aastat on meid pilvedelt maa peale tagasi toonud ja pannd arutlema asjade üle, mis tunduvad nii loomulikena, aga on kiired kaduma, kui me neid ei hoia või ei kaitse.
Ma arvan, et kultuur algab kodust. Suur tähtsus on sellel, mida perekonnas väärtustatakse, tähtsustatakse ning missugused on pere traditsioonid.
Praeguse aja inimesi iseloomustab kiirus. Sageli ei saa vanemad ja lapsed kokku, et rääkida möödunud päevast või nädalast ühises õhtu- või lõunasöögi-lauas. Veelgi harvem jõuab kogu pere minna koos kalmistule, sünnipäevadele,
vanavanemate juurde.
Olen kindel, et järjest vähem teatakse või peetakse kodudes lugu rahvakalendri tähtpäevadest. Kunagi oli rahvapärimusel suur tähtsus ja seda püüti säilitada, anda edasi põlvest põlve. See lähendas ja hoidis rahvast koos.
Järjest rohkem eemaldume loodusest.
Loomulikult ei ole pärimuskultuur ka praegu kuhugi kadunud: sellest räägivad
hulgalised folkloorifestivalid, muuseumitunnid, korraldatavad üritused, mis on seotud pärimusega. Osalejatest neil päevadel puudu ei ole. Küsimus on selles, kas ja kuidas väärtustavad osavõtjad kuuldud -nähtut kodus, oma peres ja miks mitte ka suguvõsas?
Kultuuri hoidmisel on suur osa lasteaial ja koolil. Kindlasti on palju õpilasi, kes
saavad oma teadmised kultuurist põhiliselt koolist, suheldes teiste õpilaste ja õpetajatega. Kedagi ei saa sundida võtma omaks asju, mida nad ei taha, kuid võimalus teha valikuid peaks igaühel olema.
Noored peavad väga tähtsaks erinevate keelte valdamist, mis avab tee Euroopa Liidus ja mujal maailmas. Olen ise elanud kogu elu Võrumaal ja ei pea sugugi tähtsusetuks võru keele valdamist ja selle rääkimist või kõnõlõmist igal võima-likul juhul. Minu arvates viib kohalik keel edasi kõike seda, mis võrukesele omane ja kallis. Keel on omamoodi side mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Iseasi on see, kas ja kui kaua me ise suudame ja tahame kogu seda kultuuri-pagasit kaitsta ja säilitada.
Üks praeguse aja väärtustest on sallivus. Üha rohkem tuleb meil suhelda teistest kultuuridest pärit inimestega, seega peame teadma ka teiste rahvaste ajalugu, kombeid, traditsioone. See rikastab ja avardab meie silmaringi. Mõnikord tunduvad võõrad traditsioonid ja kombed palju huvitavamad ning tahaksime võtta omaks asju, mis ei kuulu meile. Siin peaksime olema ettevaatlikud, et võõra kultuuri austamisega ei mindaks liiale, sest vastasel juhul kaoks meie endi kultuur. Oleksime kõik üks hall mass, kes sööks kiirtoitu ja räägiks ainult ühte keelt, mõtlemata sellele, kust tuleme ja kuhu läheme. Teiste mõistmiseks tuleks arutleda iseenda üle, sest siis oskame hinnata ka teisi.
Kultuuri edasikandmisel on kahtlemata suur osatähtsus riigil, sest palju oleneb sellest, missugused eesmärke ja väärtusi ta tähtsustab, missuguseid meetodeid kasutab oma eesmärkide saavutamiseks. Ilma kultuuri ja rahvata ei saa olla head riiki.
Tean paljusid noori, kellele on tähtis oma riigi ja rahvuse säilimine. Ühinen nendega ja loodan, et oma elus tegelen edasi kultuuriga, sest kultuurita elu on minu arvates tühi, mõttetu ja lootusetu.