Kuningas oidipus (12)

Apollon oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata, kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu olend pidi peagi surema. Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal tulevikku ette näha. Kuningas tapeti aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema surm kinnitas Apolloni tõde. Kõneldi, et Laiose tappis röövlijõuk, kes jättis ellu vaid ühe mehe, kes sõnumi koju tõi. Juhtumit polnud tol ajal võimalik hoolikalt uurida, kuna Teeba oli sel ajal suurte segaduste keerises. ( Hamilton , 1975)
Ümbruskonda terroriseeris hirmuäratav koletis , sfinks, kellel oli lõvi keha, kotka tiivad, naise rind ja nägu. Ta luuras teelisi ja esitas neile, kelle kinni püüdis, mõsitatuse, lubades kõiki, kes ülesande ära lahendavad, vabaks lasta. Kuna ükski ei osanud õigesti vastata, hävitas hirmus olevus inimesi, kuni linn jäi lõpuks piiramisolukorda: seitse suurt linnaväravat, mis olid teebalaste uhkuseks jäid suletuks ning näljahäda hakkas linnarahvast piinama . (Hamilton, 1975)
Sel ajal ilmus nuheldud maale ülijulge ja -arukas võõras, kelle nimi oli Oidipus ja kelle lahkumise põhjuseks oli Delfi oraakli ennustus , et temast saab isatapja. Oidipus oli maha jätnud kodulinna Korintose, kus teda peeti kuningas Polybose pojaks. Kuna Oidipus oli kodutu inimene, kellele tema rahutu elu kuigi palju ei tähendanud, otsustas ta sfinksi üles otsida ja püüda tolle mõistatust lahendada. Koletis esitas Oidipusele järgmise mõistatuse: “Missugune olevus käib hommikuti neljal jalal, lõuna ajal kahel ja õhtul kolmel jalal?” – “Inimene,” vastas Oidipus. Vastus oli õige. Seletamatul põhjusel tappis sfinks enese kohe ja teebalased olidki hädast pääsenud. Tänulikud linlased kuulutasid Oidipuse oma kuningaks ja ta abiellus kadunud kuninga lese Iokastega. Palju aastaid elasid nad õnnelikult. (Hamilton, 1975)
Kui aga Oidipuse ja Iokaste kaks poega olid meheikka jõudnud, tabas Teebat hirmus nuhtlus . Kogu maal suri ohtralt inimesi, lõppesid karjad ja metsloomad ning ikaldusid viljapõllud. Kõik need, kes polnud veel hinge heitnud, seisid näljasurmaga silm silma vastu. Kuningas Oidipus saatis nüüd Iokaste venna Kreoni Delfisse jumalalt abi paluma. Kreon pöördus tagasi Apolloni kuulutusega, et katk lõpeb ühel tingimusel: tuleb karistada seda, kes tappis kuningas Laiose. Oidipus tundis kergendust, sest oli kindel, et leiab üles mõrvari(d). (Hamilton, 1975)
Kuningas laskis kohale kutsuda ka Teiresiase, vana pimeda ennustustarga, keda Teebas kõige enam austati, ja küsis tollelt, kas too võiks nõu anda, kuidas süüdlast leida. Üllataval kombel ei tahtnud rauk esialgu vastatagi, mistõttu Oidipus sai pahaseks ja hakkas esimest süüdistama osavõtus mõrvas. Seepeale ägestus ennustaja ja üle ta huulte langesid sõnad: “... selle maa su oma roim on reostanud.” Oidipus arvas , et rauk on arust ära, ja keelas tal edaspidi tema silme ette sattumise . (Hamilton, 1975)
Ka Iokaste suhtus ettekuulutusse põlglikult ja jutustas oma abikaasale, kuidas Delfi oraakel oli ette kuulutanud, et Laios sureb oma poja käe läbi, ja kuidas nad Laiosega olid otsustanud selle vältimiseks lapse surma saata. Lõpuks kuulutas Iokaste võidurõõmsalt, et Laiose tapsid röövlid kolme maantee risti peal. Oidipus küsis seepeale, kui palju endise kuninga surmast aega on möödunud, ja Iokaste vastas, et teade toodi veidi enne Oidipuse saabumist. Kuningas päris, kui palju oli Laiosel mehi kaasas, ning kuulnud , et viis, kellest kõik peale ühe tapeti, ütles Oidipus, et peab seda meest nägema. Nüüd tahtis Iokaste kuulda, mis koorem tema abikaasat vaevab , ning Oidipus jutustas, et oli käinud Delfi oraakli juures enne Teebasse tulekut, kuna keegi purjus mees oli öelnud talle näkku, et ta polevat Polybose poeg. Oraakli käest ei olnud ta küll saanud vastust oma küsimusele, kuid kuulis midagi hoopis hirmsamat: “ma emaga heitvat ühte – hõim sest sündivat, kes kõige rahva silmis jälk on vaadata – ja isa, kes kord mu soetas, saatvat surma ma.” Oidipus jätkas, et seepeale võttis ta nõuks Korintosest kaugele hoida. Oma teel jõudis ta paika, kus vürst Iokaste jutu järgi oli hukkunud ja kus talle vastu sõitis vanker, kus oli kokku viis meest. Need olid tahtnud teda teelt kõrvale ajada ja rauk oli löönud teda astlaga. Vihahoos oli Oidipus tülitajad tapnud . Iokaste lohutas seepeale teda öeldes, et ainus ellujäänu oli rääkinud röövlitest, mitte röövlist. (Hamilton, 1975)
Kohale jõudis sõnumitooja Korintosest, et teatada kuningas Polybose surmast. Teate ära kuulanud hüüdis Iokaste: “Oo, kus küll te viibite, kõik taevaended? Eks ju läinud Oidipus maapakku, kartes tappa meest, kes surnud nüüd oma loomulikku surma, jättes süüst ta priiks.” Sõnumitooja muigas kuuldu peale paljuteadvalt ja ütles Oidipusele: “Ei voola surnud vürsti verd sus tilkagi . Tea, et ta sai su kingiks kord mu enda käest.” “Su andis mulle keegi teine karjane ... Nii öeldi, et tal Laios olla käskijaks.” (Hamilton, 1975)
Iokaste näos peegeldus hirm. Ta lausus Oidipusele, et ei maksa kõike, mis on öeldud, uurida, kuid Oidipus ei saanud selgusetuks jätta oma sünnilugu. Meeleheitele aetuna tormas kuninganna paleesse. (Hamilton, 1975)
Samal ajal jõudis kohale keegi rauk. Oidipus sai teada, et too rauk oligi see karjane, kes Oidipuse sõnumitoojale kinkis . Vanamees ei tahtnud kuninga küsimustele kuidagi vastata. Ta lausus: “Ära – hoidku taevas – rohkem uuri, käskija!” “Sa kõik võid teada saada lossis enda naise käest.” Lõpuks kinnitas rauk, et ta sai lapse Iokastelt surma saatmiseks, sest halb enne, et ta isale saavat mõrvariks, teinud hirmu. (Hamilton, 1975)
Viimaks oli kuningas kõigest aru saanud. Tema, Oidipus, oli tapnud oma isa, abiellunud oma isa naise, emaga. Teda ei saanud enam keegi aidata, samuti tema naist ja ema, nende lapsi. Kõik olid neetud. (Hamilton, 1975)
Pöörane Oidipus otsis lossis oma naist. Ta leidis otsitu viimase kambrist surnuna. Tõde kuuldes oli Iokaste murdunud ja enese surmanud. Surnu kõrval seistes torkas Oidipus enesel silmad peast, et jääda igavesse pimedusse. Pilkane maailm oli talle pelgupaigaks. (Hamilton, 1975)