Kreeka ja Rooma kultuuri erisused (0)

Kreeka ja Rooma kultuuri erisused
Kreeka maakonnad on sajandite vältel kiivalt kaitsnud oma iseseisvust, püüdes samal ajal jõudumööda välissuhetest kasu lõigata. Tänu oma asukohale Lähis-Ida tsivilisatsioonide ja märksa vähem arenenud Euroopa vahel täitis Kreeka vanal ajal pideva kultuurivahendaja rolli. Kreeklased võtsid varmalt üle ida kultuuri silmapaistvamaid saavutusi, mugandasid neid ja arendasid nende najal oma originaalse tsivilisatsiooni. Kreeka tsivilisatsioon omakorda on otsustavalt mõjutanud kogu Euroopa hilisemat ajalugu ja kultuuri.
Kreeta saarel Egeuse   mere lõunaosas kujunes omapärane kõrgkultuur, mis kandus aastatuhande keskpaiku  Kreeka maismaale, omandades seal uusi jooni. Egeuse ehk Kreeta-Mükeene kultuur jaguneb omavahel tihedalt seotud, kuid teatud mõttes siiski ka erinevateks osadeks .
Kreeklaste bürokraatlikus lossimajanduses võib näha sarnaseid jooni Sumeri linnriikide templimajapidamise kui ka Egiptuses talupoegade igapäevase töö üle kehtestatud range riigipoolse kontrolliga. Kindlasti leidub egiptuse mõjusid ka minoilises kunstis. Kuid tervikuna oli kreetalaste kultuur kahtlemata algupärane.
Nende kiri polnud üle võetud ei Egiptusest ega Mesopotaamiast, vaid leiutatud kohapeal, ja nende elulaadi rõõmsale rahumeelsusele ei leia vastet kummastki nimetatud tsivilisatsioonist. Kreeklased omakorda võtsid suurel määral üle nii keetalaste  materiaalse kultuuri kui ka nende lossimajanduse ja kohandasid selle kõik oma sõjakale ühiskonnale ning meelelaadile. Kreeta-Mükeene  kultuur on küll Idamaade tsivilisatsioonidest mõjutatud, kuid samas siiski omanäoline ja originaalne sulam kahe eri päritoluga rahva kultuurist. Ühtlasi tähistab Kreeta-Mükeene ajastu Euroopa tsivilisatsiooni algust.
Linnriiki valitsesid ning ka selle põhilise kaitsejõu moodustasid kodanikud. Paljudes linnriikides loeti kodanikeks kõiki vabu põliselanikest mehi. Naised, orjad ja võõramaalased jäid kodanike seast välja. Kuid osas polistes ei kuulunud ka kõik meessoost põliselanikud kodanikkonda, et kodanikud pidid suutma linnriiki kaitsta, siis nõuti kodakondsuse eeltingimusena piisavat jõukust raskerelvastuse hankimiseks. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Rikkamad sõdisid ratsaväe, keskmiselt jõukad kodanikud raskerelvastusega jalaväeosades ja vaesed vibulaskurite ning lingumeestena.
Muistsed kreeklased ei kandnud tänapäevasel kombel lõigatud ja õmmeldud rõivaid, vaid piirdusid ühe või kahe üle keha heidetud riidetükiga. Kõige tavalisem oli napilt põlvini ulatuv õlgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokkutõmmatud kitoon , mida kandsid nii mehed kui ka naised. Külmema ilma puhul tõmmati sellele peale paksem üleriie - himation. Toiduks pruugiti rohkesti puu- ja köögivilju, sealhulgas eriti küüslauku ja kala. Liha sõid kreeklased nähtavasti suhteliselt harva - peamiselt siis, kui jumalatele ohvreid toodi. Ohvrilooma toiduks kõlbmatud osad põletati jumalatele, liha aga söödi ise.
Kreekas puudusid kodanikuõigused naisel. Naised pidid alluma alati oma mehele, isale või teisele meessugulasele. Abielu otsustati peigmehe ja isa vahel. Abielu eesmärk oli hankida endale seaduslike järglasi.
Rooma rannajoon polnud sedavõrd liigendatud nagu Kreekal .
Itaalia hõimud tegelesid peamiselt põlluharimisega, pidasid omavahel ühendust maismaad mööda ja sõitsid merd märgatavalt vähem kui kreeklased.
Linna kujunemine kestis roomlastel mitu sajandit. Rooma linn ümbritseti lõpuks müüriga.
Rooma eesotsas seisis rahvakoosolekul kinnitatud kuningas. Kuningas valitses koos nõukoguga - senatiga, mille koosseisu kuulusid tähtsamate sugukondade vanemad. Rooma kodanikkond jagunes sugukondadeks ja need omakorda perekondadeks. Pereisal oli piiramatu võim oma kodakondsete üle. Rooma perekondlik ja sugukondlik jagunemine kajastus nende nimetraditsioonis. Igal roomlasel oli kolm nime: eesnimi , sugukonnanimi ja liignimi.
Rooma riigis oli valdavalt talupojaühiskond. Ainult maavaldaja oli kogukonna täisväärtuslik liige. Maavaldus tagas ka majandusliku ning isikliku sõltumatuse, samuti piisava jõukuse oma  kodanikukohustuste, esmajoones sõjaväekohustuse täitmiseks. Igaüks pidi vajaduse korral ilmuma sõjaväkke ettenähtud relvastuses, mille muretsemine oli tema enda ülesanne. Kõige jõukamad teenisid sõjaväe ratsanikena, keskmiselt jõukad ja vaesemad roomlased aga erinevas relvastuses jalaväelastena. Kõige vaesemad, maata kodanikud, olid sõjaväekohustusest vabastatud.
Roomlastel oli parem sõjaväevarustus.
Roomlased hindasid väga kõrgelt oma esivanemate vaimset ja kõlbelist pärandit. Vallutussõdade tagajärjel aga sattusid nad suurel määral kreeklaste kultuurimõju alla. Õpiti kreeka keelt, loeti kreeka kirjandust, võeti omaks kreeka kombeid ja uskumusi.  Roomas oli seisuslik ühiskond.
Perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi pereliikmete üle. Need olid tema naine, vallalised tütred ja pojad koos oma lastega. Isegi täiskasvanud pojad allusid oma isale.  Naistel puudusid roomas poliitilised õigused. Ka kohtuasjades olid nad ühe või teise meessoost isiku hoole ja eeskoste all. Naise peamiseks vooruseks peeti abielutruudust.  Roomas suhtuti naistesse mõnevõrra vabameelsemalt.
Roomlaste igapäevane alusrõivas oli tuunika. Külma ilma puhul kanti sageli kahte või enamatki tuunikat ülestikku. Piduliku pealisrõivas oli rooma meestel aga tooga. Suur valge poolringikujuline riidetükk mähiti ümber keha nii, et parem käsi jäi vabaks.
Vaesemad roomlased sõid enamasti leiba ja jahust valmistatud putru, sekka aeg-ajalt ka kala, juur - ja puuvilju . Jõukamate menüüs olid seevastu olulisel kohal lihatoidud . Rikas roomlane sõi tavaliselt kolm korda päevas. Kergele hommikueinele ja lõunale, mil söödi sageli eelmise päeva peo jääke, järgnes suur õhtusöök. See koosnes kergemast eelroast, praest ja magustoidust.
Mina arvan, et roomlaste elu oli parem kui kreeklaste oma.