Egiptuse kunst, Mesopotaamia kunst, Ürgaja kunst. (0)

Egiptuse kunst
Vana-Egiptuse riigi alguseks loetakse Põhja- ja Lõuna-Egiptuse ühendamist umbes 3000. aastal e.m.a., lõpuks aga riigi vallutamist roomlaste poolt aastal 30 e.m.a. Oli küll ajajärke, mil riik lagunes kas välisvallutajate hoopide all või siis sisemiste vastuolude tõttu. Vaatamata sellele oli vanade egiptlaste loodud kultuur väga püsiv ega muutununud märgatavalt ligi kolme tuhande aasta jooksul.Laias laastus võib Egiptuse ajaloo jagada kolme perioodi:
1. Vana Riik - 2850-2052 e.m.a. - just siis valitsesid vaaraod (kuningad) Džoser, Cheops , Chephren, Mykerinos ning püstitati kõigile tuntud püramiidid.
2. Keskmine Riik - 2052-1570 e.m.a.
3. Uus Riik - 1570-715 e.m.a. - Egiptuse suurima võimsuse aeg. Vaaraodest tuleb kindlasti ära märkida Hatšepsut, Echnaton ( Amenhotep IV), Tutanchamon ja Ramses II. Eriti Echnatoni ajal saavutas egiptuse kunst kõrgusi, mida hilisematel aegadel on imetletud. Tutanchamoni nimi on jällegi tuntud tema hauakambri tõttu - see ainuke terviklikult meie päevini säilinud egituse vaarao matmispaik. Egiptus sarnaneb Mesopotaamiaga. Eluandva vee allikaks on maailma pikim jõgi Niilus, mille orus põhiline asustus paiknes. Niiluse iga- aastaste üleujutuste ajal mudaga väetatud põllud andsid piisava niisutamise korral rikkalikku saaki.
Kui tarvitada piltlikku väljendit , siis võib öelda , et euroopalik kultuur on tõusnud Vahemerest , samuti ka kunst kui üks osa kultuurist. Just Vahemere-äärsetes maades tärganud kultuur sai kaugeks eellaseks tänapäevasele Euroopa kultuurile . Mitu tuhat aastat tagasi alustas inimkond siin oma nn. ajaloolist aega – see toimus küll väljaspool Euroopat, praeguse Iraagi aladel asunud muistses Mesopotaamias.
Mesopotaamia kunst.
Tõlkes tähendab see nimetus Kahejõemaad , sest andsid ju sealsetele kuivadele lagendikele elu kaks jõge – Tigris ja Eufrat . Mesopotaamia tekkisid esimesed riigid; neis tegid suurema osa tööst ära orjad . Seal elas mitmeid eri rahvaid, kellest sumerid pärandasid järelmaailmale kiilkirja , mida võib pidada üheks meieaegse tsivilisatsiooni nurgakiviks. Imetlusväärseid tulemusi saavutasid mesopotaamlased ehituse alal. Sealsed suured linnad olid tihtipeale korrapärase tänavatevõrguga ning isegi kanalisatsiooniga. Linnakindlustused hämmastavad oma suurejoonelisusega, näiteks Uruki linna ümbritsev 5 m laiune topeltmüür oli 9 km pikk ning seda liigendas 800 torni. Kindlusi meenutasid ka tolleaegsed pühakojad - templid. Kaitseks suurvee vastu ehitati need kõrgetele alustele . Templite juurde kuulusid tsikuraadid – nurklikud astmeliselt tõusvad ja ülespoole ahenevad tornid. Mesopotaamia suurimas linnas Babülonis asunud Marduki templi seitsme astanguga torn vapustas kaasaegseid oma tohutute mõõtmetega. Mälestuse tornist säilitas hilisem ristiusu legend Paabeli tornist. Kaasajani on osaliselt säilinud tsikuraat Uri linnas. Mesopotaamias sai tavaks , et iga valitseja laskis endale uue palee ehitada. See võis koosneda kuni paarisajast siseõuede ümber koondatud ruumist. Väljastpoolt vaadates oli palee massiivne akendeta telliskiviloss, mida piirasid sakilised müürid. Mõnes mõttes ennetasid mesopotaamlased teiste maade ehitajaid. Nad õppisid tegema kaari, samuti võlve – kumeraid tellistest laotud lagesid suurte ruumide katmiseks, mille juures ei kasutatud ei laetalasid ega ka lagesid toetavaid sambaid. Mesopotaamlased lihtsalt olid sunnitud leiutama võlvid , sest neil polnud ei puitu ega ka looduslikku kivi lage toetavateks sammasteks. Et aga enamasti kasutati päikese käes kuivatatud, mitte põletatud tellist, murenes see hiljem ilmastiku mõjul ning praeguseks ongi kunagistest paleedest ja templitest säilinud vaid suured savikuhilad. Siiski on teadlased suutnud välja selgitada nende ehitiste endised kuju. Paleede seinu kaunistasid saviplaadid eenduvate kujutistega inimestest , loomadest , taimedest või muust . Mõnel paleel oli neid nn. reljeefe koguni nii palju , et ridamisi asetatuna oleksid need jätkunud sadade meetrite viisi. Reljeefidel kujutati võidetud lahinguid või õukonnaelu . Valitseja , keda peeti jumalate sugulaseks , pidi olema palju suurem ja võimsam kui ta alamad . Neis sageli külgvaates valitsejakujudes on suursugusust ning jõudu. Väga osavalt on edasi antud üksikasjad , samal ajal aga tunduvad inimesed tervikuna siiski veidi kohmakad ja liikumatud. Hoopis teistsugused , hoogsad ja loomulikud on jahistseenide loomad. Nende võrratut täiuslikkust pole seda laadi reljeefides enam ületada suudetud. Kaastunnet äratavad ilmekusega on loodud lõvijahi – reljeefide surmapiinades vaevlevad loomad. Värvilise glasuuriga tellistest moodustati välisseintele mustreid ja figuure . Nende hulgas korduvad karikakrataolised õied, härjad, lõvid ning igasugused fantastilised olendid kurjade vaimude peletamiseks. Selliseid võis näha ka jumalanna Ištarile pühendatud väraval Babülonis. Armastus igasuguste imeloomade vastu jõudis hiljem Idamaadelt ka Euroopasse ning püsis kuni meie sajandini. Tarvitseb vaid tähelepanelikult kas või läbi Tallinna jalutada , et märgata näiteks kuskil mõnda maja kaunistavat tiibadega lõvi, nn. greifi. Loodi ka ümarplastilisi skulptuuriteoseid – savist voolitud või kivist raiutud kujusid (kivi selleks toodi Mesopotaamiasse sisse teistest maadest ). Eelistati luua võimsaid valitsejakujusid. Kuigi nägudes taotleti sarnasust , on juuksed , habe ja rõivad antud erilise stiilipüüdega: lihtsustatud , isegi nagu puise vormiga , kuid samas dekoratiivselt kujundatud pinnaga. Juuksed ja habe moodustuvad ühesuurustest , nagu tardunud lokkidest , rõivaste pinda on süvendatud peened voldid või kaunistavad seda mitmesugused ornamendid. Ümarplastilised olid ka väravate juures seisvad ähvardavad loomakujud või siis templites asuvad nn. palvetajad – inimene leidis endale kujus “ asendaja “ , kes tema eest pidevalt sõnatus palves jumalate poole pöördus. Üsna omapärased leiud on nn. pitsatsilindrid. Sellist kõvast kivist sisseuuristatud reljeefidega silindrikest kandis iga vaba sumer kaelas, selle savitahvlile rullitud jäljend asendas allkirja. Vanimad Mesopotaamias leitud kunstiteosed olid tehtud juba VI aastatuhandel enne meie ajaarvamist. Ülimale õitsengule tõusis kunst aga 6. sajandil e. m. a. Babülonis. Sealsele kõrgkultuurile tegi lõpu samal sajandil toimunud pärslaste kallaletung .
Ürgaja kunst.
Vanimad säilinud kunstiteosed loodi juba ürgajal, umbes 60 000 aastat tagasi. Et tollal ei tuntud veel metalle ja tööriistad tehti kivist, siis tuleb siit ka selle ajastu nimetus kiviaeg. Kiviaja inimesed andsid kunstipärase välimuse oma igapäevastele tarbeesemetele - savinõudele ja kivist tööriistadele, kuigi selleks mingit praktilist vajadust polnud. Miks nad seda tegid? Selles küsimuses valitsevad tänaseni vaid oletused. Üheks kunsti tekke põhjuseks peetakse inimese tarvet ilu ning loomisrõõmu järele, teiseks aga tolleaegset usundit. Viimasega seostatakse just kauemaid kiviaja kunstimälestisi- koopamaale, samuti kivisse kraabitud joonistusi, millega kaeti maa-aluste koobaste seinu ning lagesid. Tolleaegsed inimesed uskusid maagiat- seda, et piltide ja kujudega saab mõjutada tegelikkust . Arvati, et kui näiteks noolega haavata joonistatud jahilooma, siis juhtub hiljem jahil päris loomaga sama. Koopamaalide maagilisest tähendusest räägib seegi, et nad tehti kõige pimedamatesse koopasoppidesse, kus nad mingil juhul ei saanud olla tavaliseks silmarõõmuks.Koopamaalide tegemise täpset aega ei ole suudetud välja selgitada. Kõige kaunimad neist on praegustel andmetel valminud umbes 20 000- 10 000 aastat tagasi. Siis kattis suurt osa Euroopast paks jääkiht. Inimestele jäi vaid mandri lõunaosa. Vastavalt jää taandumisele liikus asustuspiir aeglaselt põhja poole. Võiks arvata, et tookordsetes rasketes tingimustes kulus kogu inimeste aeg võitluseks nälja, külma ning kiskjate vastu. Ometi loodi tollal vägagi suurejoonelisi maalinguid. Kümnete viisi on koopaseintel kujutatud suuri jahiloomi, on ka selliseid, keda inimene kodustama hakkas: veiseid, hobuseid, põhjapõtru ja teisi. Koopamaalid võimaldavad ettekujutust saada isegi hiljem hoopis välja surnud loomadest, nagu mammut, koopakaru jt. Ürgaja kunstnikud tundsid loomi ülimalt hästi- sõltus ju nendest tollal inimese olemasolu. Kerge ja paindliku joonega anti edasi loomade poose ja liigutusi. Võluvad maitsekad värvitoonid: must, punane, valge ja kollane. Värvide kirkuse tagasid looduslikud värvimullad, mida segati vee loomarasva või taimemahlaga. Nii suurepäraste tööde loomiseks tuli ka tollal õppida. Kiviaja “kunstikoolide” õpilastöödeks olid sissekraabitud loomakujutistega kivikesed. Need sadade kaupa koobastest leitud harjutuskivid näitavad, et isegi ühe poosi kujutamise selgekssaamiseks tuli seda palju kordi uuesti ja uuesti korrata. Imelikul kombel on just lapsed, ja täiesti juhuslikult, leidnud Euroopa kõige huvitavamad koopamaalid. Need asuvad Hispaanias Altamira koobastes ning Lascaux ` koobastes Prantsusmaal. Seni on Euroopas leitud poolteistsada maalingutega koobast ; arvatavasti on neid rohkemgi, kuid veel üles leidmata . Isegi Lascaux` maalid avastati alles 1940. aastal. Inimesi hämmastas ja hämmastab praegugi nende maalide rohkus ja ilu. Algul oli ka kahtlejaid, kes ei suutnud uskuda ürgaja inimeste kunstivõimetesse- maalide imehea seisund viis mõtted isegi võltsingutele. Koopajooniste ja –maalide kõrval valmistati neil aegadel ka mitmesuguseid luust ja kivist kujusid. Nende tegemine algeliste tööriistadega nõudis tohutult kannatlikkust. Ka kujude loomisel oli oma osa kindlasti usundlikel kaalutlustel .Kiviajale järgnes pronksiaeg ( ajastu on saanud nimetuse tollal laialdaselt toodetud ja kasutatud metallisulami pronksi järgi.) Pronksiaeg algas Lääne-Euroopas suhteliselt hilja – umbes 4000 aastat tagasi. Pronks oli hõlpsamini töödeldav kui kivi, sest teda sai valada ja lihvida. Seetõttu loodigi pronksiajal arvukalt kõrge kunstiväärtusega tarbeesemeid, mis kaunistati rikkaliku ornamendiga. Kaunistused koosnesid enamasti ringidest, spiraalidest lainelistest joontest jne. Erilist tähelepanu pöörati ehetele – need olid suured ja silmatorkavad. Pronksehteid on leitud ka Eesti territooriumilt. Pronksiajast pärineb omapäraseid usundiga seotud mälestusmärke. Kilomeetripikkuste ridadena katavad nn. menhirid Bretagne `i poolsaare välju Prantsusmaal. Nende mitme meetri kõrguste looduslike kivisammaste nimi tähendab poolsaare hilisemate asukate keltide keeles pikka kivi. Säilinud on ka dolmeneid – algelisi hauakambreid. Dolmenite püstiasetatud kiviplaatidest seintele toetus raske kiviplaadist katus. Arvukalt püstitati menhireid ja dolmeneid tollal pühaks peetud paikadesse, neist moodustusid keerukad ehitised - kromlehhid. Eriti tuntud on ühe sellise Inglismaal asunud pühapaiga jäänused, mida nimetatakse Stonehenge . Arvatakse, et seal austati päikest ning toodi ohvreid kiviplaadil, mille ümber on 4 võimsatest kiviplokkidest moodustatud ringi. Eriti kõrged on seestpoolt lugedes teine ning välimine ring. Teise ringi 7 meetri kõrgused kivisambad on ülal paarikaupa ühendatud 7 tonni raskuste põikplokkidega. 30 sambaga välisring on samuti ülal kaetud sama arvu põikkividega. Osa põikkive on küll alla varisenud ning osa sambaid ümber kukkunud, kuid siiski jätab see mälestis, kerkides künkal keset lagedat välja, suurejoonelise mulje. Ehitamisel kasutud tohutute kivide tõttu nimetatakse selliseid ehitisi megaliitseteks ( mega +lithos tähendab kreeka keeles suur+kivi). Küllap mõjus ta suurejooneliselt ka omaaegsele inimesele, miks muidu oleks tema püstitamiseks nii palju vaeva nähtud. Siin on tegu juba sihiteadliku planeeringu ja ilutaotlusega. See on aga juba arhitektuur.