Koolikiusamine pole paratamatus (1)

Koolikiusamine pole paratamatus
Kõik on mingil määral kokku puutunud koolikiusamisega. Õnnelikumad meist on pidanud sellele vaid tunnistajaks olema, aga kõigil nii palju ei vea. Koolikiusamine ei ole kuidagi moodi seotud kooli suuruse, asukoha või astmega, kiusaja tegude taga on üldjuhul siiski kehv kasvatus või isiklikud probleemid.
Koolikiusamisel on mitu liiki- verbaalne, füüsiline, kaudne ja viimsel ajal alguse saanud aga kiiresti leviv küberkiusamine. Verbaalne kiusamine hõlmab narrimist, mõnitamist, hüüdnimede panemist ja mõnikord isegi ähvardamist. Sedasorti koolikiusamine on vägagi levinud ja jätab ohvrite hinge kindlasti sügava haava. Kiusamiseks põhjuse leidmine ei ole kunagi probleem- ikka ja alati suudetakse leida kasvõi imepisike detail kellegi juures ja selle kallal lõputult nokkida. Kiusamiseks võib leida põhjuse kahvas päritolus, odavates riietes, seksuaalses orientatsioonis või kasvõi prillide kandmises Kiusatakse järjepidevalt ja halastamatult. Kiusajad ise ei tunnetagi enamasti, kui palju nad tegelikult inimestele haiget teevad aga tõenäoliselt nad lihtsalt ei tahagi sellele mõelda. Enamasti on kiusajad lapsed, kes ei suuda mõelda oma tegude tõelistele tagajärgedele. Füüsiline kiusamine ei pruugi jätta kiusatavate südamesse nii suurt jälge, kui verbaalne, kuigi see kõlab karmimalt. Üldiselt on siinkohal tegu olukorraga, kus vägivald sünnitab vägivalda. Nende inimestega on keeruline kui mitte võimatu asju sõnadega siluda, seega minnakse lihtsama vastupanu teed ja kas talutakse piinamist vaikides või siis hakatakse neile füüsiliselt vastu. Kaudne kiusamine kujutab endast tagarääkimist või boikoteerimist. See on minu arvates kõige leebem ja ka kõige levinum kiusamise vorm. Küberikusamine on ähvardavate e-mailide saatmine , avalik internetis halvustamine, naeruvääristavate kodulehekülgede loomine või ka identiteedivargus. Viimasel ajal on palju kuulda olnud noorte inimeste enesetappudest, kes on teinud enesetapu just küberkiusamise tõttu. Tutvutakse jututubades, esinetakse kellegi teisena , meelitatakse välja näiteks alandavaid pilte ja hiljem ähvardatakse need avalikustada.
Kiusatavad on enamasti madala enesehinnanguga ja ärrituvad kergesti, neil ei ole enamasti häid sõpru, kes nende kaitseks välja astuksid, mõnikord ei võta ka õpetajad probleemi täie tõsidusega seega jäävad nad tihtipeale oma probleemiga üksi. Nii tekibki lõputu nõiaring, millest on keeruline väljuda- kiusaja ise teab, et tema ohvril ei ole lihtne abi leida, seega ta jätkab oma tegevust, mille tagajärjena kiusatava mina-pilt halveneb veelgi, kiusaja saab sellest ainult julgustust juurde ja ohver võib niimoodi pikaks ajaks ohvrirolli kinni jääda. Loodetakse, et kiusaja kaotab huvi või et probleem laheneb iseenesest, aga see on vaid petlik ettekujutlus. Enamasti pääsetakse taoliselt olukorrast drastiliste meetmete abil- minnakse üle koduõppele, vahetatakse kooli, kolitakse, jäetakse kool pooleli või suisa sooritatakse enesetapp. Alati ei pruugi ka kolimine asja parandada, sest kuulujuttudel on komme inimesega kaasas käia, isegi, kui tundub, et see ei ole võimalik.
Koolivägivallas ei ole ainult kaks osapoolt- ka pealtvaatajad on asjaosalised. Alati oleks võimalik ju sekkuda, või öelda kellelegi, kes saaks aidata. Kahjuks sekkutakse harva, sest kardetakse ise ohvriks langeda või kaaslaste seal halba mainet saada või siis lihtsalt ei osata kuhugi abi saamiseks pöörduda. Eelistatakse olla kaasajooksik või lihtsalt eemale hoida.
Kahjuks on koolikiusamine inimkonna jaoks jääv probleem, nagu ükskõik milline muu kuritegevus . Lapsed jäävad lasteks ja tuleb lihtsalt oma silmad lahti hoida ja aidata hädas olijat. Koolikiusamine on vägivald ja sellesse tuleks ka samamoodi suhtuda .