Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kõne teemal "Eestimaa uhkus"". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
külalised, kodanikke, tänuväärt, uhkust, mõnd, toeksmeistrivõistlused. Olen kindel, et Eestimaal ei ole kodu, kus ei tunta huvi sellest, kuidas läheb meie riigi sportlastel. Usun, et ikka hoitakse pöialt ja elatakse kaasa. Praegu on väga suureks sündmuseks muidugi olümiamängud, kus on võistlustules mitmed medalilootused. 24.02.2010 seisuga on Eesti Vancoveri Olümpiamängudelt juba saanud ühe hõbemedali, selle eest võime tänada meie naissuusatjat Kristina smiguni. Eestlased võisid tunda uhkust, pididki tundma, sest see oli suur sündmus, meie väikese riigi kohta. Usun, et rõõmu olid kõik eestimaa kodud täis ja jututeemat jätkus. Meil on ka peale suusatajate teisi häid sportlasi. Gerd Kanteri võib tuua heaks näiteks. Ta on eestile toonud mitmeidki medaleid ja maailma meistritiitli kettaheites. Uhkusega võib öelda, et eeltoodud näited on vaid vähesed, häid ja mainimisväärseid sportlasi on meil veel palju. Meil on veel mitmeid sündmusi, mis ühendavad rahvast
ole ukse ees uputust või väljas ei mölla tornaado. Samuti ei pea kartma, et iga hetk võib purskama hakata mõni vulkaan või et töölt tulles peaks koristama oma maja varemeid, kuna maavärin on purustanud kõik.. Kuigi Eestimaa on pindalalt väga väike- ainult 45 227 ruutkilomeetrit ja rahvaarv on umbes1 342 000, on Eestimaalastel tohutu suur ÜHTEKUULUVUSTUNNE. Kui näiteks kellegil hästi läheb, elab sellele terve eesti rahvas kaasa, tähistatakse pea igas kodus ning tuntakse uhkust oma rahvuse ja meie esindajate üle. Viimane suurem näide on muidugi meie kallis olümpiavõitja Gerd Kanter, kes tõi oma kullaga paljude eestlaste silmisse rõõmu- ja uhkusepisarad. Samuti, kui rahva armastatud ja austatud avaliku elu tegelane sängitatakse mulda, leinatakse teda südamest üle meie maa. Veel on meie isamaal TOREDAD ÜRITUSED JA TRADITSIOONID, mida samuti hoiavad elus meie ühtekuuluvustunne, hoolivus ja kodumaa- armastus. Muidugi ka väga tublid ja rahva poolt
kooli ning oma koolikaaslastega. See on ütlemata raske, sest 9 aastat oleme olnud alati koos. Lõppenud on üks etapp meie elus. Etapp, mis aitas kujundada meid endid, aitas leida just selle, kes me tegelikult oleme. Täna on päev ka tänuavaldusteks. Me poleks jõudnud nii kaugele ilma õpetajateta, kellele me ilmselt tihti peavalu valmistasime, kuid loodame, et pakkusime neile ka hetki, mis meie üle uhkust tunda. Selle ajaga sai teist meie teine perekond. Aitäh teile, et te nii mõistvad olete olnud. Ilma teieta poleks me täna need, kes oleme. Tänuavaldused kuuluvad ka meie vanematele, kes meid iialgi oma muredes üksi ei jätnud ning alati toeks olid. Ka teieta poleks me hakkama saanud. Aitäh teile. On alles suvi, kuid harjumatu on mõelda, et juba sellel sügisel alustab igaüks meist kausagil mujal oma kooliaastat. Oleme uhkusega esimesed üheksandikud, kes lõpetavad meie
Tere, kallid kuulajad! Alati kui tuleb juttu Eestis elamise kohta, siis ainult kuulen kuidas siin on kõik halb. Kas see tegelikult ka nii on? Täna soovin teiega rääkida teemast Eestimaa uhkus. Keelel on oluline koht eestlaste identiteedis. Mõnikord on lausa väidetud, et eestluse tuumaks ongi eesti keel. Kahtlemata kuulub eestlaseks olemise juurde peale eesti keele mitmeid kultuurilisi ja sotsiaalseid tunnuseid, kuid nendegi tõlgendamisel toetume oma keelele. Eestlane tunneb tavaliselt oma keele üle uhkust, oskab kiiresti nimetada selle eripärasemaid nähtusi, nagu kolm väldet või ilmakaarte nimetuste rohkus. Luuletajad muretsevad riimuvate sõnade piiratud hulga ja füüsikud sobilike terminite leidmise raskuse üle, paraku hädaldamist võimaldavate väljendite nappust pole veel keegi tähele pannud. Nagu ütles haridus- ja teadusminister Mailis Reps: "eesti keel on ilus ja omapärane ning seda tuleb hoida," Vaatame korraks oma minevikku ehk on seal oskuseid, mida sa
Vabariigi 93. aastapäeva kõne Austatud direktor, õpetajad, õpilased ja teised, kes te täna siia kogunenud olete. Täna on Eesti Vabariigi 93. sünnipäev. Õnnitlen teid kõiki selle pidupäeva puhul meil on riik, mille üle õigustatult õnne ja rõõmu võime tunda. Saame seda teha siiralt, Eesti Vabariik on maailma riikide seas rahvusvahelises võrdluses heas positsioonis. Seda tasub endale ikka ja jälle meelde tuletada. Eesti kuulub nii Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), Euroopa liitu, NATOsse kui ka OECDsse ja nii edasi ja nii edasi. Eesti Riik areneb pidevalt ja kiires tempos edasi. Need on kõik asjaolud, mis tunduvad juba meile täitsa tavalised, aga nii direktor, õpetajad ja teised vanemad inimesed mäletavad kindlasti, et 20 aastat tagasi ei olnud selline tulevik Eestile sugugi ette kindel. Aga riigi sünnipäeva puhul, võiksime me kõik kasvõi korraks nende asjade peale rohkem mõelda. Ka sel aastal oli E
Samuti ei pea kartma, et iga hetk võib purskama hakata mõni vulkaan või et töölt tulles peaks koristama oma maja varemeid, kuna maavärin on purustanud kõik.. Kuigi Eestimaa on pindalalt väga väike- ainult 45 227 ruutkilomeetrit ja rahvaarv on umbes1 342 000, on Eestimaalastel tohutu suur ÜHTEKUULUVUSTUNNE. Kui näiteks kellegil hästi läheb, elab sellele terve eesti rahvas kaasa, tähistatakse pea igas kodus ning tuntakse uhkust oma rahvuse ja meie esindajate üle. Viimane suurem näide on muidugi meie kallis olümpiavõitja Gerd Kanter, kes tõi oma kullaga paljude eestlaste silmisse rõõmu- ja uhkusepisarad. Samuti, kui rahva armastatud ja austatud avaliku elu tegelane sängitatakse mulda, leinatakse teda südamest üle meie maa. Veel on meie isamaal TOREDAD ÜRITUSED JA TRADITSIOONID, mida samuti hoiavad elus meie ühtekuuluvustunne, hoolivus ja kodumaa- armastus. Muidugi ka väga
julgustas edasi liikumist ning mitte alla anda Teeme neile suure aplausi... Eraldi, soovime tänada oma kallis klassijuhatajat, kes suutis meiega vastu pidada, või pigem, kes suutis meid välja kannatada. Nendel kolmel aastal saime tunda teie karmi tuju, kuid samas ka toredat ja lõbusat meeleolu, mis teist vahepeal välja paistis. Loodame, et oled sama energinline ja lõbus edasi nagu sa meiega olid. Suure kummarduse teeme samuti kõikide vanamate ees, kes olid toeks ja lootsid meie peale. Ka neil oli raske jälgida, kuidas lapsed raskeid koolitöid teevad ja otseses mõttes hulluks lähevad, sest ükski asi pole kerge...rääkimata matemaatikast või mingist võõrkeelest. Aga nad ei andnud alla ja rõhutasid pidevalt, et sa saad hakkama, sa saad hakkama... Lõpetuseks jagan teiega üht mõttetera, millele võiks kõik mõelda. Kord ütles Ralph Waldo Emerson: ,,Ma maksan koolmeistrile, aga just koolipoisid on need, kes mu poega harivad."
hüvasti jätma selle kooli ning oma koolikaaslastega. See on ütlemata raske, sest kõik need aasta koos õppides on muutnud meid palju. Lõppenud on üks etapp meie elus. Etapp, mis aitas kujundada meid endid, aitas leida just selle, kes me tegelikult oleme. Täna on päev ka tänuavaldusteks. Me poleks jõudnud nii kaugele ilma õpetajateta, kellele me ilmselt tihti peavalu valmistasime, kuid loodame, et pakkusime neile ka hetki, kus meie üle uhkust tunda. Selle ajaga sai teist meie teine perekond. Aitäh teile, et te nii mõistvad olete olnud! * Doris Targamaa (Krissu) * Helina Haljaste (Helerin) * Svetlana Bondarevskaja (Krissu) * Heidi Pabor (Helerin) * Meelike Abroi (Krissu) * Liilia Sepp (Helerin) * Liina Leinmets (Krissu)
Lõppenud on üks etapp nende elus. Etapp, mis aitas kujundada neid endid, aitas leida just selle, kes nad tegelikult on ja anda teadmised elu alustamiseks. Nüüd oleks aeg tänuavaldusteks. Ma tahaks tänada minu kalleid kolleege kes on andnud endast tohutult palju selleks, et nendele noortele anda niipalju haridust kui nende võimuses on. Lisaks ma tahaks tänada eriti lõpetajaid kes on meile pakkund palju palju hetki kui võisime nende üle uhkust tunda. Selle ajaga on teist kallid lõpetajad saanud meie teine perekond. Tänuavaldused kuuluvad ka teie vanematele kes on olnud nii tublid ja toetanud teid teie raskel ja pikal kooliteel. Imelik on mõelda et käes on suvi ja juba sügisel alustab igaüks teist oma kooliaastat kuskil mujal koolis. Olete esimsed üheksandikud kes lõpetavad oma kooliaasta uues koolimajas ja ma olen uhke teie üle, et te suutsite seda nii hästi hoida. Loodame siiralt et see
rahvuse jaoks keegi kangelane, siis tänapäeva kangelane, kui seda üldse otsitaksegi, võib iga inimese jaoks isiklik olla. Erinevatel rahvastel on küll oma eepos, mis sageli räägib oma kangelasest, näiteks meil on ,,Kalevipoeg" ja soomlastel ,,Kalevala". Aga kui palju on eestlaste hulgas õieti neid, kes Kalevipoega oma kangelaseks peavad? Parimal juhul öeldakse aitäh inimesele, kes suutis selle eepose kokku kirjutada, et meil nüüd on, mille üle uhkust tunda. Paljud inimesed peavad oma kangelaseks mõnda kuulsust, olgu selleks siis mõni muusik või näitleja. Milles seisneb nende kangelaslikkus, seda ei mõista keegi. Nad ei ole ju enamasti teinud midagi kangelaslikku. No võib-olla on teinud mõni muusik oma isiklikus elus mõne kangelasteo kedagi päästes, aga sedalaadi kangelasteod on tänapäeval ajutise tähtsusega korraks neid imetletakse ja siis unustatakse. Praegu paistab nii, et kui inimene on rikas kuulus
Vabariigi sünnipäeva kõne Austatud direktor, õpetajad, lapsevanemad ja õpilased. Oleme kogunenud siia vabadusamba juurde et tähistada Eesti Vabariigi 96. Sünnipäeva. Just 96 aastat tagasi 1918ndal aastal 24ndal veebruaril avaldatiTallinnas "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. Ma arvan, et igaüks, kes täna siin viibib teab, kui raskelt see iseseisvus on tulnud ja mingil määral on see isegi ime, et me võitsime vabadusvõitluse. See aga näitab, et sada aastat tagasi oli peaaegu igaüks valmis oma eluhinnaga võitlema Eesti vabaduse eest. Kas nüüd oleksime valmis oma riigi vabaduse eest võitlema? Kakskümend aastat tagasi, kui olime värskelt taasiseseisvunud, Vaevalt, et keegi oleks julgenud loota või uskuda, et jõuame nii kaugele kui praegu. "Laulva revolutsiooni" ajal olid kõik nõus ära kannatama mida tahes, peaasi, et vabadus tuleks! Ometi kipume praegu küll
Seda ei saa väga kiirelt toimuda ning see tingib tööjõu väljamineku välismaale. See toob kaasa tööjõupuuduse Eestis ja raske on saada kvaliteetset töötulemust. Euro ja kroon ei pea võistlema omavahel, vaid kui Eesti võtab kasutusele euro, võivad eestlased mõelda, et me oleme saanud endale veel ühe omase raha. Euro kannab samuti väikest osa Eestist endaga kaasas, kuna euromüntide ühel küljel on kujutatud Eesti kaart. Võime uhkust tunda selle üle, et me oleme suutnud tuleviku poole liikuda ja avanud tee millekile uuele. Uus tulevik võib tuua pikas eluvaates palju uusi ja paremaid aegu. Üleminek eurole on alguses kindlasti raske nagu iga uue asjaga, millega inimesed veel hästi tuttavad pole. Kroon on raha, mida oleme kasutanud pikka aega, kuid euro on raha, millega Eesti kavatseb siduda oma tuleviku. Teele Vänto
paigutama ja vaja leida kiiremaid vahendeid. Inimese aja kasutust ja prioriteete on raskem muuta, aga kui ongi elutempo kiire ja seda muuta ei saa, on lihtsam anda kellelegi või kuhugi abivajajast teada. Suurel digiajalstul, leiavad lahendusi veebirakendused. Näiteks on Eestis loodud veebiplatvormil põhinev tugikeskkond Helpific, mille kaudu saavad erivajadustega inimesed vabatahtlikke abivajajaid tellida. Sellised rakendused on väga tänuväärt, aga ei ole leidnud laiemat kasutust. Ei ole tehtud piisavalt reklaami ja võibolla, ei leia Helpific sellepärast laiemas ringkonnas kasutust, et rakenduse kasutamine ja jõudmine aitajani tundub pikk protsess. Arvan, et oluline on aitamine teha võimalikult kiireks ja mugavaks. Aga, kas on veel midagi vaja selleks, et inimene läheks teist aitama? Kas märkamisest, empaatiast ning vabast ajast piisab? “Küll keegi teine aitab.”
kui keegi vajab sind ,ole see.. Ära käi üksi seda teed, lähme koos,siis on kergem see anname käed üksteisele. Kui sa kedagi näed langemas ära halvusta, vaid aita sa võid teinekord ise seal olla maas. See on koolitee,mis meil on ühine, koolile me ühekoos mõtleme. Kooliaeg on see ,mis ei unune, siin on aegu mil tunda võid halvasti end, ja on aegu mil oleme kui õde ja vend, siin on hetki ,mis iial ei unune. Lugupeetud külalised, Täna on kätte jõudnud see päev, mil meie, tänavuaastane lõpuklass, lõpetame põhikooli. Uskumatu on mõelda, et juba oleme jõudnud lõpuklassi. Mäletame, kui alles 1. klassi tulime. Vingusime ja virisesime, et 9da klassini on nii pikk aeg, kuid kui nüüd järele mõelda, siis see aeg läks kohutavalt kiiresti. Nende põnevate aastate jooksul on meil olnud 5 suurepärast klassijuhatajat. Õpetaja Marju-Ly Kaarjärv,Maiu Kaarjärv,Vesta Saare,Ülle Luik ja Eve haab
PRAKTILISETÖÖ KAITSEKÕNE Muusikanädal Tallinna Nõmme Gümnaasiumis Keiti-Katriin Käige, Maarit Olbri, Arida Muru Austatud uurimistööde kaitsmise komisjoni esimees, komisjoni liikmed, juhendaja, kaasõpilased ja külalised. Meie oleme 11 humanitaar klassi õpilased: Keiti Käige, Maarit Olbri ja Arida Muru. Esitame oma praktilisetöö „Muusikanädal Tallinna Nõmme Gümnaasiumis“ kaitsekõne. Teatavasti on aasta 2015 kuulutatud Eestis muusika aastaks. Seda sooviga tõsta sellel aastal Eesti mitmekülgne muusikaelu tähelepanu keskpunkti, sest muusikal on midagi, mis kõiki puudutab. Sellest saime meiegi inspiratsiooni praktilise töö ideeks. Teema on meile endale
Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne iseseisvuspäeva kontsertaktusel Estonias. Head sõbrad, hea Eesti rahvas kõikjal maailmas, oma kodudes ja siin saalis. Mõte Eesti iseseisvusest on täna, Eesti Vabariigi 95. Aastapäeval, taas enesestmõistetav. See ei vaja ei selgitust ega tõlgendust, sest see on alustõde. Nii nagu vabadus pole enam pürgimus, ei ole sellele ka enam meie, Eesti jaoks alternatiivi. Eesti mõtteline iseseisvus on põlistunud. Ja nii see peabki olema. Sellelt aluselt, ise seda sageli teadvustamata, vaatame täna tulevikku. Just sellel seistes muretseme oma rahva elujärje ja elujõu pärast.Sellel alusel seistes võrdleme ennast teistega, aga enam mitte endiste saatusekaaslastega vaid nendega, kelle vahepealne ajalugu, vahepealsed võimalused on olnud hoopis teistsugused kui meil. Ja just nii see peabki olema. Sest kaua me ikka otsime oma probleemide põhjust minevikust nagu mõni endine koloonia, kes jätkuvalt peab süüdlaseks 19. sajandi
Kas Eestimaa võib loota minule ja minu eakaaslastele? Kallid kuulajad! Täna oleme me siia kogunenud, et rääkida taas oma kallist kodumaast. Eesti Vabariik saab 91. aastaseks. Täna, seda tähtsat päeva tähistades peame me eelkõige mõtlema oma esivanematele ja neid tänama. Tänu neile elame me praegu iseseisvas riigis. Nemad võitlesid Eesti rahva ja riigi vabaduse nimel. Nüüd on kasvamas uus põlvkond, kes peab andma oma panuse Eesti riigi jaoks ning hoidma selle vabadust. Kas Eestimaa võib loota minule ja minu eakaaslastele? Enamik arvaksid kindlasti, et tänapäeva noori ei saa usaldada ja nende kätesse tuleks viimse asjana riigi saatus anda. Meist ei ole eriti hea mulje jäänud. Nooruse kohta kuuleme enamasti halvustavaid arvamusi, ikka ja jälle kui hukas see on. Tegelikult on see vaid esmamulje, mida pakuvad inimestele rohkelt massimeediumid. Paraku on just tragöödia see, mis müüb ja inimestele huvi pakub. Tihtipeale aga ülepaisutatult. Is
näida. Näiteks laulu- ja tantsupeod, mis toimuvad iga viie aasta tagant. Iirimaa kui Euroopa folkloorikeskus on sihtkohana teada ja tuntud, ent vaid vähesed teavad, et teisel kohal olemegi meie, tibatilluke Eesti rahvas. Siinne laulude, legendide ja lugude kogum on maailmas unikaalne ning hämmastav on seegi, et nii pisike territoorium nii palju erinevaid võimalusi pakub, Seto leelotajatest saarte vahvate naisteni. Kõige rohkem saame uhkust tunda oma ainulaadse pilli kromaatilise kandle üle, mida ei mängita mitte kuskil mujal riigis. Kui uurida lähemalt Eesti kohta, leiab palju huvitavat, mida pole isegi kooliõpikutes kirjutatud. Ka loodus võib näida algul tavaline, kuid lähemalt uurides võib leida midagi nii erilist, mida esmapilgul poleks aimatagi osanud - see ongi Eestimaa võlu. Meie riik on väike, kuid temas on palju erilist, mida märgata ja seda me ju tegelikult
Heategu minu silmade läbi Pea kõik siin maailmas koosneb kahest aspektist - heast ja halvast. Öeldakse, et nad käivad lausa käsikäes. Sellest leiavad lohutust paljud, kel viltu veab, kuid samas tekitab see muret õnnelikele, kes aimavad, et heaolu on kõigest ettevalmistus millekski halvaks. Seega ei saa päris kindlalt väita, et on olemas nii puhast heategu, mis mitte mingil moel ei põhjustaks mõnd negatiivset tagajärge. Andes järgi kodutu mehe palvetele ja rõõmustades teda mõne rahasummaga, on see küll heategu, kuid iial ei või teada kas heast südamest loovutatud kopikaid ikka õigel moel kasutatakse. Tuleb tunnistada, et ega räbaldunud inimesed tänavanurkadel ning prügikastide vahel ei oska selle vähese rahaga midagi mõistlikku teha ning joovad selle lihtsalt maha, langedes seeläbi veelgi sügavamale lootusetuse maailma
Peame edasi liikuma ehk satume mõnda külla? Vaata ümberringi, tihe udu on tõusmas see tähendab öökülma! Tule nüüd!" Martin haaras tüdrukul käest ja juhatas ta läbi vööni kasvava rohu teadmata suunas. Aegamööda vahetus õhtu ööga ja õhk muutus niiskusest lämmatavalt raskeks. Marii rippus vaevu venna käe ümber, õõtsudes väsimuses kord siia, kord sinna. Viimane aga seevastu marssis vapralt edasi, olles nõrkevale türdukule vankumatuks toeks. Nii nad kõndisid: Martin ees, Marii taga, kuni neile tuli mets vastu. "Mis nüüd, venna?" küsis Marii, olles juba nutu veerel. "Ära karda, oleme ju koos!" püüdis Martin teda lohutada, ent temagi oli nutmise äärel. Järsku kuulsid lapsed kerget ja liikuvat naislaulu, mis kostis eesseisva metsa sügavustest. Mõlemad lapsed võpatasid samaaegselt ja tõmbusid teineteisele veelgi lähedamale. "Kas sa kuulsid seda, Marii?" sositas poiss väriseval häälel
Eestlane olla ei ole uhke ega hea Eestlane olla on uhke ja hea, ütleb laulurida, mis eeldatavasti kõigile teada. Mõnikord on aga tunne, et see ei vasta kohe mitte tõele. Jah, eestlane on uhke, kuid sellepärast ei maksa küll head meelt tunda. Uhkus on hukutav, eriti siis, kui see pole põhjendatud. Kui saaks, tuleks uhke olla oma keele, rahvustunde ja riigi pärast. Kuid nendest kolmest saame oma uhkuse alla seada vaid keele. Sest eesti keel, mille saime hoolimata sakslaste põlgusest, on siiani säilinud. Kahjuks aga sellegi hulk väheneb iga aastaga üha enam. Eestlane tahab saada edukaks, minna välismaale kooli ja tööle. Unustatakse meie keel ning võib-olla isegi meie riik. Siit jõuame aga rahvustundeni. ,,Meil on see rahvustunne kadunud, kujundlikult tundub välismaa parkett mõnusam, kui kodumaa muld," nagu ütles Eesti kirjanik Hando Runnel oma kirjutises. Inimesed lähevad suurima südame rahuga Eestist ära, unustamata kui palju vaeva meie e
Kas eestlastel peaks olema oma eeskujusid või piisab välismaistest? Eesti on väga väike ning ka väikese rahvaarvuga riik, ent siin on palju noori andekaid inimesi, kellel on suured unistused. Selleks, et neid unistusi täide viia on aga vaja eeskujusid, kes motiveeriksid inimesi oma unistuste nimel ka pigutama. Tänapäeval on paljud eesti noored leidnud oma lemmikud ja iidolid just väljastpoolt Eestit, kuid kas eestlastel peaks olema ka eeskujusid oma riigis? Kui mõelda näiteks muusika- või teatrimaailma peale, siis kindlasti meenuvad kõigile esimesena välismaa suured staarid. Eesti oma lauljad ja näitlejad tunduvad nende kõrval suhteliselt tühised, kuid Eestist välja pääseda on üpris keeruline. Siit on vaid mõni üksik pääsenud maailma lavadele, mis võib noorte seas tekitada tunde, et eestlasena on liiga raske maailma vaatevälja pääseda ning oma unistused teoks teha. Samas oleme üliuhked, kui mainitakse Arvo Pärdi ja Neeme Järvi nimesid ja teame, et n
Me oleme jõudnud etappi, kus elanikkond ei usalda oma riigijuhte ja suhtub valitsusse isegi ükskõikselt. Meil on arvamus poliitikutest, et nad on pürginud riigi etteotsa vaid selleks, et elada mugavalt muretsemata kunagi, kuidas toime tulla olemasoleva palgaga kuni järgmiseni. Alles jaanuaris 2012 tõusis riigikogu liikme palk 246 euro võrra. Selline summa on väga suurel hulgal Eesti inimestel terve kuupalk! Lugedes selle teema kohta kommetaare internetist, võib leida tohutul hulgal kodanikke, kellel on häbi olla eestlane. Kurb on tõdeda, et olukord on nõnda käest läinud. Rääkides sotsiaalsest kihistatusest, saab öelda, et keskklass on meie riigis domineeriv. Kuid keskklass vajub iga päevaga järjest madalamale. Alamklassi kuuluvaid inimesi on Eestis ka omajagu, kuid jääb siiski alla keskklassile. Erudeeritud kodanikud liiguvad järjest edasi, et jõuda kõrgklassi. Kõrgklass koosneb samuti ka sellistest indiviididest, kes räägivad suurtest ja kaugetest
Eesti tulevikule mõeldes Kogu maailm on muutumas. Nii on muutumas arusaam vabadusest, õiglusest kui ka majanduslikust toimetulekust. Oleme küll euroopa liidu liige, iseseisev Eesti vabariik, meie rahvaarva on üle 1,3 miljoni elaniku. Samas ka tänases päevas tehakse kokkuvõtteid minevikust ja luuakse vaateid tuleviku suhtes. Millised on aga need probleemid, millega tuleb Eestil tegeleda tulevikus? Meie keel ja kultuur on olnud meie uhkuseks läbi aastasadade. On juba Kristjan Jaak Peterson öelnud "Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Oleme oma keele ja traditsioonide jägijad. Samas keel on muutunud, on muutunud kultuur ja üha vähemaks ja inimesi kes püüavad seda kõike hoida. Üha enam tuleb elus suheldes välismaailmaga kasutada teisi keeli- see jätab jälje meie keeled ja kultuuri, sest suuremad kultuurid mõjutavad meid. Ma arvan, et tulevikule mõeldes on meie tänaste noorte ü
mõttemaailmas sama tõlgendust leida. Seetõttu väldimegi instinktiivselt selliseid olukordi, kus on võimalik valestimõistmine. 5) Temale näib abstraktse mõtlemise õpetamine mõttetu, kuna see tuleb inimesel juba loomupäraselt välja, kellel paremini, kellel halvemini. Kõik muu on liigne. Vastavalt oma mõtlemisvõime tasemele tuntakse kas häbi, et ei osata seltskonnas oma mõttekäikudega välja paista, või võltsi uhkust, kuna abstraktsus on ,,liiga lihtne". 6) Kultuurne inimene ei lase ennast kammitseda ühiskonnas/seltskonnas olemise traditsioonidest, ta paneb välja kõik, mis tal pakkuda on ning ei hooli vastakatest arvamustest. Ta tunnistab, et ülistab abstraktset mõtlemist ja ei häbene, et see on temale ja ka paljudele teistele midagi kõrget ja mõistmatut. Ajalehtedes oleva satiiri näeb ta läbi, kuna see on enamasti kliseelik püüdlus kõrge abstraktse väljendusviisi poole.
SUHTLEMINE Mõned inimesed on introverdid teised ekstraverdid. Kui ollakse seltskonnas, siis on enamasti inimesed, kes veavad vestlust edasi ja teised, kes lähevad lihtsalt kaasa või vaikselt kuulavad. Osad avavad end ainult väga lähedaste tuttavatele, kui sedagi aga mõned on valmis oma isiklikke muresid, läbielamisi rääkima ka inimesele, keda tunneb väga põgusalt. Mina ise võin end pidada avatud inimeseks, leian kiiresti teiste inimestega kontakti. Pole probleemi alustada vestlust mõne võõra inimesega, ning olen isegi teinud tööd, kus on olnudki tööülesandeks võõraste inimestega suhtlemine ning neile toodete müümine, see amet andis mulle väga palju julgust juurde. Kuid on teemasi mida ma räägin vaid väga lähedastele inimestele. Vahepeal unustan end lobisema ja räägin liiga palju, isegi teemadest, mida võiks enda teada jätta. Kipun inimesi liialt ruttu usaldama, mis ei ole eriti hea, sest nii võib tekkida
Eestimaa tundmine Juuni 2011 Sissejuhatus Järgnevalt annan ülevaate Taavi Pae juhendusel aines "Eestimaa tundmine" toimunud ühepaevasest ekskursioonist Kagu- Eestisse. Ulevaate andmisel kasutan reisi käigus kirjutatud märkmeid. Tartust algab sõit Räpina teed pidi Setumaani välja. Maastik, mida läbime on Ugandi lavamaa (Kagu- Eesti lavamaa), mis paikneb Devoni liivakivi platool, kuhu jääaeg on jätnud igasugu setteid ning mis vahepeal on läbitud ürgorgudest. Jõuame Luunjasse, paremat kätt on näha Luunja mõisa. letame Emajoe le silla (mis alguses ehitati kuiva maa peale, pärast alles lasti vesi läbi ). Jouame Põllu kihelkonda. Siinsed põllud on kõik haritud (tänu Kagu- Eesti suhteliselt viljakatele muldadele), ei kohta sööti jäetud põldusid. Asume Lõuna- Eesti murdealal (Tartu murde alal). Keerame Võndu. Võnnu on väärikas Eesti kihelkonnakeskus oma kihelkonnakirikuga. Tegemist on keskaegse kirikuga, mis hiljem on ümber ehitatud. Võnnule annab kultuu
See riik on väike, aga tubli meie kodumaa Eesti. Kuidas see kõik on meil õnnestunud? Pikemat aega juba on otsitud midagi, mida saaks kutsuda "Eesti Nokia'ks". Eesti riigi "Nokia" ongi Eesti kodanikud. Selle riigi elanikud on üheskoos selle riigi sõna otseses mõttes vabaks laulnud. Meid on edasi viinud ja rasketest aegadest läbi aidanud kõike võitev ühtekuuluvus ja tubli koostöö. Eesti rahvas on alati olnud üksteisele igati toeks, ükskõik mis meil läbi aastate ka toimunud ei ole. Me aitasime üksteist kui meil oli mitu rasket sõda. Ja ka mitme aasta tagant on seda kõikke näha kuidas Eesti rahvas hoolib üksteisest. See väljendub sellega, et meil on iga 4 aasta tagant suur Laulupidu ja Tantsupidu, kus on tunda Eestimaa uhkust ja armastust. Ning kui tulla tagasi Eestimaa kaardil painemise juurde, ei pruugi see välja paista suur nende teiste riikide vahel, kui inimesed kes Eestis elavad võivad uhkusega väita, et
Lugupeetud õppejõud, ülikooli esindajad ja külalised. Kallid kaastudengid. Meil on nüüd diplom käes. Kes oli siin vaid diplomi pärast võib endale nüüd öelda tehtud ja elama hakata. Bakalaureus ei ole akadeemilises mõttes küll päris tipp, kuid küllaltki oluline teekond on nüüdseks läbitud. Eks igaüks teab ise kui keeruline siia aulasse jõudmine tema jaoks oli, kuid täna siin istudes võime julgelt öelda, et oleme tublid olnud. 15 ja paljudel ka enam aastat haridusteed on edukalt selja taha jäänud. Viimane osa teekonnast viis meid kokku ilmselgelt liiga väheste pistikutega õpperuumides, tapvate filosoofia kodutöödega, tahvlitäie statistika valemite ja sadade lehekülgede õppematerjalidega, mis tuli läbi võtta tihti järgmisel päeval toimuvaks eksamiks. Nüüd on see siis möödas. Päris hea tunne on. Suur tänu õppejõududele, kes on suutnud suuri, saja ja kohati enama tudengiga loenguid vedada ja meie lõputuid kirjalikke töid parandada. Hetkel siin
Lisaks kõigele ühendab ja liidab laul inimesi Laulukaare all laulmine annab inimestele tunde, et nad on riigile tähtsad, vajalikud, sest laulupeod lähevad alati korda, olenemata ilmast! Seetõttu on nende tegusate inimeste entusiasm kõike seda väärt, sest sel hetkel tunneb meist igaüks uhkust oma riigi üle. Ja see kõik tugevdab riiki ja ka tugevus on rikkuse alus. Ka mina olen uhke, et Eesti on lauluriik ja siin elab laulurahvas. Uhkust tunnen ma teiste meie riigi tegusate muusikate üle nagu Arvo Pärt võii bänd Metsatöll, kes tutvustavad meie riiki ka väljaspool Eestit. Ka tuntus on meie riigi rikkuse alus. Toob ju nende tegevus riigile au ja kuulsust. Meie pisikesesele riigile, mis on ainult täpp kaardil. Sama seis on ka tantsupidudega. Ka siin ilmneb ühtekuuluvuse tunne, mis samuti on meie riigi rikkuse alus. Ka vanad memmed tulevad kodudest välja ja lähevad kas tantsima või vaatama
Naeratusest 1. Austatud õpetaja ja klassikaaslased. Täna ma räägin Teile naeratusest. Mulle juba aastaid on hingelähedane naeratamine. Ma arvan, et kuskil 26 aastat kindlasti teadlikult ma naeratan. Naeratusega võidab palju ja kaotab vähe. Naeratusega võib muuta kellegi päeva paremaks. Sellega leiab endale palju sõpru . 2. Juba väiksed beebid naeratavad läbi une, tegelikult on see lihaste tahtmatu tõmblus aga rahvasuu ütleb,et näe inglid kõditavad. Selline ütlemine on minu jaoks hästi armas. Pole midagi lihtsamat, kui naeratada tänaval vastutulijale, naeratada üksteisele liftis, naeratada koos bussi või trammi oodates. Naeratuse kaudu muudame meid elukeskkonna ilusmaks ning positiivsemaks. 3. Naeratus annab tervist, tõstab tuju ning peletab stressi. Isegi vahel kui kurb tuju on otsin siis just mille üle naerda, kindlasti aitab naeratuse näole tuua hea meeldiv
perioodil mujal maailmas ka imedemaaks. Tulles olevikule lähemale võime uhked olla oma rahva paljude iseloomuomaduste üle. Kõige enam selle üle, et vastupidiselt teistele rahvastele ei ole mete rahva hulgas liialdast agressiivsust. Oleme üsna rahulik rahvas, ning see on midagi täiesti haruldast ja erilist, et me saime oma iseseisvuse lauluga, kooslaulmisega. See on unikaalne. Selle üle on põhjust ülisügavalt uhke olla ning seda hinnata. Oleme oma uhkust säilitanud tänapäevalgi, lauldes koos Tallinna laulukaare all ning tantsides Kalevi staadionil. Olen uhke, et meie rahvas on valdavalt päris arukas, sest siin läks näiteks arvutitehnoloogia kasutuselevõtt äärmiselt kiiresti ja kuidagi iseenesest. Meil on riigis e-valimised, e-kool, millega oleme lihtsaustanud õpetajate tööd koolides. Saame teostada interneti vahendusel tuludeklaratsioone tänu e-maksuametile. Olime paljudest Euroopa riikidest infoajastuga ees ja oleme praegugi.
Neile püstitaksin ausamba Eestlased on läbi ajaloo pidevalt pidanud võitlema enda, oma vabaduse ja iseseisvuse eest. See on nad kasvatanud tugevaks ja sihikindlaks. Üks õige eestlane ei löö millegi ees risti ette ja on alati valmis lõpuni minema. Meie kaunis kodumaa on näinud palju tublisid inimesi, olgu siis nendeks meie kuulsad olümpiavõitjad kes panid iga eestlase oma päritolu üle uhkust tundma või tavalised kodanikud kes on midagi head teinud ja said Eestimaa uhkuse tiitli. Esimesed kaasaegsed olümpiamängud leidsid aset 1896.aastal Ateenas. Selle 112-aasta jooksul on eestlased võitnud 25 kuldmedalit. Seda kogust ei anna võrreldagi venelaste või ameeriklastega, kuid uhke tunne on isegi selle vähese üle. Eesti on väga väike riik ning siit ei võrsu palju andekaid sportlasi, kuid see käputäis on teinud ära suure töö, mis läheb paljudele hinge
annaabi.ee 
